Estonia komisjoni liikmed tunnistavad vigu lõppraportis
Enim küsimusi tekitab Estonia mootorpäästepaadi leidmise aeg ja koht
Estonia kiire 7,48 meetrit pikk, 2,54 meetrit lai eripäästepaat MOB, mis sõidab kiirusega kuni 12 sõlme tunnis. Estonia valvepaat on parem, kui rahvusvahelised normid ette näevad, sest selle suhtes oli rakendatud Skandinaaviamaade nõudeid.
Estonia huku rahvusvahelise komisjoni endiste liikmete sõnul on komisjoni lõpparuandes toodud ekslikke fakte.
Estonia komisjoni lõpparuande eraldi päästevarustusele pühendatud peatükis on täpselt kirjeldatud, kust ja millistes tingimustes Estonialt pärit päästevarustust pärast õnnetust leiti.
Lõppraporti kaheksanda peatüki kümnendas alapunktis on kirjas, et: "Pärast õnnetust triivisid Estonia päästepaadid, päästeparved ja päästevestid kagu–ida suunas Eesti ranniku poole ja neid korjasid merest nii laevad kui ka rannarahvas.
Üks päästepaat oli jäänud vrakile taavetite külge. Üheksa ülejäänud päästepaati olid lahti pääsenud ja need on leitud. Tõsi küll, ühest leiti vaid kaks väikest tükki. Valvepaat MOB () leiti triivimas Soomest Hanko poolsaare lähistel."
Estonia komisjonis Soomet esindanud Kari Lehtola aga kinnitab nüüd, et lõppraportis toodud andmed on valed. Lehtola ütles, et
MOB-i valvepaadi leidis Soome õlitõrjelaev Hylje 29. septembril 1994, kell 14.30 Osmussaare lähedalt, korjas selle üles ning viis samal päeval Hankosse, kus paat tänini seisab.
"Lõpparuandes MOB-i kohta kirjutatu on vale," ütles Lehtola. "Ma ei välista, et aruandes võib veel väikesi vigu olla. Ühte tean isegi, kuid see on väike ebatäpsus ja ma ei mäleta enam, millega seoses ta oli."
Lehtola sõnul sattusid valed andmed MOB-i leidmise kohast lõpparuandesse seetõttu, et komisjoniliikmed ei pidanud päästepaatide ja muu varustusega seonduvat oluliseks. "See, kust mingi paat leiti, ei olnud tähtis ja seetõttu me neid fakte ei kontrollinud," lisas Lehtola.
Estonia MOB-paadile sarnast paati nägi Estonialt pääsenud Uppsalas elav rootslane Thure Palmgren katastroofiööl. "Nägin väiksemat mootorpaati ja selle ahtris põlevat laternat parvelt, millele ma ronisin enne, kui Estonia põhja läks," ütles Palmgren Eesti Päevalehele. "Paat kadus kiiresti vaateväljast ning suundus minu meelest kirdesse. Ma ei näinud, kes paadis oli, kuid sellel põles kindlasti tuli."
Lehtola sõnul on MOB-i valvepaadi 186-liitristes kütusemahutites tänaseks järel veel umbes 100 liitrit kütust, ülejäänud osa on lihtsalt merre imbunud.
Lõppraportis toodud tabelis on kirjas, et 29. septembril 1994 osales Estonia hukule järgnenud päästetöödes Soome õlilaev Hylje, mis kuulub Soome mereväele ja Soome keskkonnainstituudile.
Erinevalt teistest päästetöödel osalenud laevadest ei ole raportis aga sõnagi, mida Hylje päästeoperatsioonide ajal täpselt tegi.
Komisjoni töös osalenud Jaan Metsaveer lausus, et päästevarustusega tegelesid Eesti, Soome ja Rootsi päästeteenistused. "Eesti poolt tegelesid päästeosaga veeteedeameti peadirektor Kalle Pedak ja mingil määral ka kapten Uno Laur," sõnas Metsaveer.
Endine Estonia komisjoni esimees Uno Laur ütles, et päästevarustust uuris politsei. "Meie tegelesime rohkem dokumentidega," rääkis Laur. "Need andmed Estonia valvepaadi kohta on Soome politseist. Meil selle kohta informatsioon puudus. Ma ei ütleks, et lõppraportis valvepaadi kohta kirjutatu on vale, see on lihtsalt väike ebatäpsus."
Laur rääkis, et Eesti pool tegeles vaid selle päästevarustusega, mis leiti Eesti rannast. "MOB-i leidis Soome laev ja see ei sattunud meie tegevusvälja alla," lausus Laur.
Estonia komisjonis spetsialist-vaatlejana osalenud Kalle Pedak kinnitas, et iga Estonialt leitud asja kohta koostati täpsed andmed. "Rannavalve paberites oli täpselt kirjas, kust iga asi leiti," rääkis Pedak. "Samuti siseministeeriumis piirivalveameti juures ja politseiametis olid leitud asjade kohta terved nimekirjad."
Pedak ei osanud öelda, kuidas sai võimalikuks valeandmete sattumine lõppraportisse.
