Ivo Eensalu huumorimeel
Lastesaatest "Mõmmi aabits" pärit Mõmmi on täpselt sama vana kui mina ehk 26-aastane. Sain üsna varakult aru, et teistele lastele ei maksa rääkida, et Mõmmi on tegelikult minu isa. See oleks illusiooni ära rikkunud. Olen vist enamikku isa rollidest näinud. Väiksena oli mul mõni etendus lausa sõna-sõnalt peas. Sõitsime näiteks trolliga koju ja mina hakkasin isale seletama "miks sa seal teises vaatuses esimeses pildis teksti valesti ütlesid". Oleme emaga talle alati suurimateks kriitikuteks ja tunnustajateks olnud.
Minu isale meeldivad huumorimeelega inimesed, ta ise armastab ka väga nalja teha. Talle meeldib inimesi shokeerida: küll mitte midagi ekstreemset tehes,vaid lihtsalt vaikselt midagi öeldes. Vahel teeb täitsa lapsikuid lollusi. Läheb näiteks poodi ja kassapidaja ütleb, et arve on 46 krooni. Tema vaatab aga tuima näoga otsa ja ütleb "nelikümmend annan, rohkem ei saa". Ja ise on seejuures täiesti tõsine. Mõned inimesed ei saagi aru, millal ta tõsiselt räägib ning millal nalja teeb. Minu klassivennad mäletavad siiani üht seika. Nimelt võtsid poisid minult ühe päeva jooksul mitu korda koolikoti ära, ühel korral lasid selle isegi veega üle. Meie kodu asus koolimaja vastas ning ma näitasin isale aknast, millised poisid koti olid ära võtnud. Ta jooksis välgukiirusel koolimaja ette, poisid pillasid teda nähes aga ehmatusest kõik kotid maha. Isa võttis lisaks minu ranitsale veel paar tükki kaasa. Mõne aja pärast olid klassivennad õnnetute nägudega meie ukse taga. Isa kutsus nad peaviipega sisse, pani ukse kinni ja hõiskas hästi kõva häälega kõrvaltoa suunas "Maarika, kus see vana koerarihm on?" Toas polnud tegelikult kedagi, aga poisid värisesid surmahirmus. Veidi aja pärast juhatas isa poisid elutuppa, pani istuma ning küsis nagu möödaminnes "kas soovite teed või kohvi?" Pärast seda istuti ja räägiti paar-kolm tundi kõiksugu maailma asju, kuid kotilugu ei puudutatud mitte sõnagagi.
Meie peres teeb sageli isa süüa ning tal on palju lemmikroogi. Selles vallas käib pidev katsetamine. Periooditi domineerivad kindlad lemmikretseptid. Mingil ajal olid kaks põhirooga – soojad võileivad hakkliha ja munaga ning pannkoogid. Ma mäletan, et isegi sõbrannad käisid meie juures kokkamas, isa tegi ees ja piigad järgi. Viimasel ajal on tema lemmikuks jogurtitort, mille valmistamisega on üsna suur jamamine. Üksvahe tegi ta aga näiteks piimaseljankat. Peale söögitegemise on tema suureks hobiks kalapüük. Suvel on tal õnged ja konksud autos kaasas, nii kui mõni veekogu ette jääb, kukub kohe õngitsema.
Reisimine on samuti isa suur kirg. Ta tahab võimalikult palju näha. Kui me kusagile läheme, siis on meil alati konkreetne plaan kaasas, millistes kohtades kindlasti käia ja milliseid teatrietendusi vaadata.
Minu isa iseloomustab veel ka meeletu unustamine. Ta jätab alalõpmata võtmeid, mütse ja kotte kõikjale maha.
