Mihkel Kärmas lubas lapsena miljonäriks saada
Maian Anna Kärmas( 21) õpib Pedagoogikaülikoolis prantsuse filoloogiat ning on tuntust kogunud nii muusiku kui ka laulutekstide loojana. Tema kirjutatud on näiteks Evelin Samueli Eurovisioonil esitatud laulu "Diamond of the Night" sõnad ning mitmed laulutekstid Koit Toome uuel plaadil.
"Alati küsitakse minult, kas Mihkel on minu vend ja kas muusik Mati Kärmas on minu isa, ma eelistan oma isa Enn Kärmast," räägib Maian. Tema vend Lieven Mihkel Kärmas (25) esineb Maiani kõnepruugis pigem Lieveni nime all. Tehnikaülikoolis majanduse eriala lõpetanud Mihkel Kärmas on tuntust kogunud hoopis ajalehes Eesti Ekspress, ETVs varem saadet Õhtune ekspress ja nüüd koos Vahur Kersnaga saadet Pealtnägija juhtides.
"Mihkliks kutsuvad teda rohkem töökaaslased ja see on selline ametialane nimi," leiab Maian, kellele Mihkel suupärane pole. Maiani arvates on kaks nime inimese jaoks paras, nende ema nimi on näiteks Halina Teresa. Õe sõnul erineb vend keskmisest tuimast puisest ja tehtud olekuga eesti saatejuhist oma lihtsa ja vaba olemise poolest. "Ta ei ürita ekraanil olla keegi, kes ta ei ole," sõnab Maian.
Mihklit iseloomustab õde kui lapsepõlvest peale väga sihikindlat ja ambitsioonikat noormeest. "Kui tema käest lapsena küsiti, et kelleks ta saada tahab, siis ta ütles, et miljonäriks," mäletab Maian. "Eks see avaldas küsijatele mõju, aga ta on teadnud, mida ta tahab ja osanud seda suure tööga ka saavutada."
Kuigi varases lapsepõlves elasid nad Mustamäel, algab Maiani sõnul nende lapsepõlv Nõmmele maja ehitamisest. "Isa usaldas meie kätte vibud, mõõgad, kaikad ja tegi meile ehitusmaterjalidest onne, üks onn oli kastani otsas, " meenutab neiu. Isa võttis neid ka ERKIsse kaasa, kus ta toona fotograafia õppejõud oli. Maiani mäletamist mööda oli seal väga põnev. Mihkel nautis seda eriti.
"Nõmmel aias mängisime Robin Hoodi, aga Mihkel oli alati Robin ja mina Väike John – Mihkel oli alati juht. Liivahunnikutest ehitasime vaenuliku sõjaväe, sellise sarviliste kiivritega nagu viikingid, siis olime niikaua vaarikavarte vahel peidus, kuni Mihkel andis käsu rünnata ja lõime vaenuliku sõjaväe segamini. Pärast ehitasime uue sõjaväe."
Kastani otsas rippus mere äärest leitud vana laevaköis, millega vuhinal sai keldri katusele maanduda ja Tarzanit mängida. "Mina alati ei julgenud, aga Mihkel ja meie tädipoeg Hendo, kes meiega koos mängis, julgesid küll. Alati oligi kõige kurvem see, kui Hendo ema helistas ja käskis tal koju lõunale tulla ning meil oli kõige põnevam mäng pooleli."
Mihkel oli Maiani arvates kindlasti rüblikum ja tema ise natuke vaiksem. Nagu praegugi, kus ratsionaalse mõtlemisega vend alustas hoogsalt majandus-ajakirjanikuna ning õde peab ainuvõimlikuks keeli ja muusikat ning langetab oma otsuseid aeglasemalt. "Mina pole nii tugev kui tema, selles osas on ta mulle eeskujuks, " leiab Maian.
Hoolimata neljaaastasest vanusevahest leiavad õde-venda, et nad on ühe maailma kaks erinevat poolt, kes on kogenud sarnaseid rõõme ja muresid. Kuigi Gustav Adolfi gümnaasiumis ega Nõmme Muusikakoolis, kus mõlemad õppinud on, pole Maianile venda eeskujuks toodud.
"Minul jäi klaveri eriala lõpetamata, Mihkel lõpetas klarneti ära, kui tema muusikaga, näiteks laulmisega tegeleks, võiks ta selles edukas olla," leiab hingelt muusikale pühendunud filoloog. Kuigi nad kodus ei laula koos ega ole ka laval esinenud, võib üks neist alustada sujuvalt näiteks James Browni "I feel Goodi" ja teine sinna rõõmsalt tausta jämmida.
"Vahel satume kusagil seltskonnas oma nalju viskama, naerame hoogsalt ja taome käsi põlvedele, aga ülejäänud vaatavad meid täiesti mõistmatult, " sõnab Maian.
