Hullutatud rahvas lähebki hulluks

Hiljuti külastas USA Esindajatekoja liige Tom Lantos Tallinna. Ta on juut, sündinud Ungaris, ja kui Hitleri-Saksamaa viis märtsis 1944 oma väed liitlase Ungari territooriumile, langesid 16-aastane noormees, ta omaksed, kogu juudi kogukond sõja viimasel aastal natside vaenamise ohvriks.

Tom Lantos pääses eluga ja jõudis Ameerikasse. Sinna jõudis teisigi holokausti põrgust läbi käinud Ungari juute. Tema ja veel nelja meenutustest on Steven Spielbergi käe all tehtud emotsionaalselt mõjuvaks lõigatud tõsielufilm "Need viimased päevad". Filmi Euroopa-turneel näidati seda meie välisministeeriumi pressikeskuse saalis.

Sakslasest üliinimene, venelasest maailmapäästja

Film jäi mind painama. 20. sajandil tapeti ja tapeti mitte ainult sõdades, vaid lihtsalt niisama miljoneid, kümneid miljoneid. Venemaal lasti maha, pandi vangi, küüditati klassivaenlast – kapitalisti, kulakut, kodanlikku natsionalisti, Saksamaal saadeti seina äärde või koonduslaagrisse rassivaenlast – juuti, mustlast, vaegarenenuid. Rääkimata erilisest innust, millega mõlemad terrorirezhiimid allumatuid hävitasid.

Kõige lihtsam on kogu jälkus ajada leninite-stalinite või hitlerite-himmlerite kaela ja ära unustada, et masinavärki, mis kaaskodanikke õigeteks ning valedeks liigitas ja lindpriid erikohtlemisele allutas, hoidsid käigus miljonid nn tavalised inimesed. Enamik neist ei olnud meditsiini seisukohast psühhopaadid. Ühiskonna teistsuguse korralduse puhul ei oleks neist saanud mõrtsukad, sadistid, reeturid, pealekaebajad.

Mis juhtus venelaste, sakslaste ja paljude teiste rahvastega, et nad muutusid ligimese vaenajaks ja tapjaks? Juhtus see, et leidus isikuid, kes hakkasid isikliku ja/või oma kliki võimuiha nimel rahvast hullutama. Ja mass hulluski.

Sakslane on aarialane, Übermensch, ta vajab elamisruumi, mida tuleb relvaga teiste käest võtta, ja peab enda kui maailma valitsema määratud rahva alamraslikust saastast puhastama. Venelane on maailmapäästja, kõigi maade proletaarlaste ühendaja, kes peab kodus korra majja lööma, kõik helge tuleviku vaenlased likvideerima ja revolutsiooni eksportides maailma vabastama.

20. sajandi võikad eksperimendid on andnud kaks hoiatust. Iga rahvast on võimalik lollitada ja vennatapjaks õhutada, peibutada, sundida. Me teame väga hästi, et slaavlaste ja germaanlaste kõrval oli mis tahes etnos, kes vabastas ennast ise eetilistest imperatiividest või vabanes neist teiste abil, valmis vallandama veresauna ükspuha mis nägu või tegu liigikaaslaste vastu. Seda esiteks. Teiseks: üleskutsed moraalsele tervenemisele ja inimõiguste austamisele on hädavajalikud, aga sõnadest ei piisa.

Iga rahvast on võimalik vennatapjaks õhutada

Sajandi viimasel kümnendil ässitas Jugoslaavia presidendi Slobodan Milosevici kamp serblasi Bosniat ja Kosovot valeverelistest ning väärusulistest puhastama. Seda tehti Suur-Serbia nimel, idee kannustusel, mis näeb ette teistelt maa, kodu, elu äravõtmist. Riigi ühe osa kodanike rõõmuhõisete saatel saatis seaduslik valitsus julgeoleku- ning kaitsejõud suurtükkide, tankide ja kopteritega sellesama riigi teist osa kodanikke pillutama ja veristama.

Moskva poliitiline ladvik mängib oma järjekordseid võimumänge ja hullutab venelasi. Eesmärk on taas tiivustav ja läheb tavalisele inimesele Kaliningradist Vladivostokini, Murmanskist Krasnodarini masendava jõhkrusega peale. Et Venemaa säilitaks oma ühtsuse ja taastaks au ning vägevuse, et maa põleks terroristide ja bandiitide jalge all. Kohutavad on tshetsheenide kannatused, aga kohutav on samuti see, mismoodi riik, selle valitud võimuesindajad kohtlevad oma alamaid ja kuidas mass vägivalla heaks kiidab.

Iga rahvast saab hulluks ajada. Just see ongi põhjus, miks seda teha ei tohi.