Mälestuseks
Homme möödub 10 aastat Eesti ühe väljapaistvaima vabadusvõitleja Erik
Udami (10.07.1938– 6.02.1990) surmast. Okupatsioonivõimude huvides oli, et selle otsekohese ja sirgjoonelise mehe tegudest teataks Eestis võimalikult vähe. Siiski levisid tema elust ja tegevusest legenditaolised lood, mis näisid kohati lausa uskumatud. Ehk oleks ka tema ootamatut surma saanud vältida – Rootsis oldi valmis opereerima. Kuid siingi leidsid julgeolekuorganid võimaluse kätte maksta – viisat väljasõiduks ei antud ning siis saabus päev, kui oli juba liiga hilja.
Erik Udam sündis Tallinnas. Oktoobris 1955 arreteeriti ta nõukogudevastase artikli kirjutamise pärast, kuid Hrushtshovi-aegse sula perioodil õnnestus tal järgmise aasta aprillis vabaneda. Seejärel lõpetas ta TPI tööstuse elektrifitseerimise erialal. 1962 mõisteti ta nn Eesti Rahvuslaste Liidu protsessil taas, seekord viieks ja pooleks aastaks, vangilaagrisse, kust vabanes 1966. aasta novembris lisa-
protsessimise tulemusel.
Vangistused Udamit ei murdnud. Ta jätkas võitlust 70. aastatel tekkinud inimõigusteliikumises, olles Eestis üks eestvedajaid, paljude avalike protestikirjade ja üleskutsete algataja. Nende seas ka tähelepanu keskmes olnud 45 baltlase kiri 23. augustil 1979, Molotovi–Ribbentropi pakti neljakümnendal aastapäeval, samuti üleskutsed Muuga sadama ehitamise vastu (kui võimaluse vastu suurendada Eestisse migratsioonivoolu) ning Baltikumis tuumavaba tsooni loomise eest.
Julge sammuna tuleb hinnata tema sõitu Moskvasse Andrei Sahharovi juurde, kus ta esines välismaa ajakirjanike ees, rääkides talle tehtud ettepanekust hakata raha eest julgeoleku käepikenduseks vabadusliikujate seas. Mis lõppes sellega, et asjaosaline major Molok viidi Eesti KGB-st hoopis ära. Vilniuses toimunud Petkuse protsessil helistas talle sealt iga päev tunnistajaks olnud Mart Niklus. Seejärel laekus Udami info Rootsi Ants Kipparile ning levis nii laia maailma.
Avala, ausa ja julge inimesena pälvis Erik Udam kaastöötajate ning temaga kokku puutunud inimeste lugupidamise. Vaieldamatult mõjus tema olemasolu ja tegevus kasvatavalt ning innustavalt ümbruskonnale. Sportliku ja eluterve inimesena sai Udam klassikalises maadluses meistersportlaseks ning tuli kehakaalus kuni 73 kg Eesti tshempioniks. Hirmust tema autoriteedi ees keelasid repressiivorganid tal hiljem, elu lõpuaastatel juhtida isegi Jäneda sovhoostehnikumi noorte maadlusringi.
