Võitjate põlvkond saab 35 -aastaseks

1964. ja 1965. aasta lapsed sündisid õnnesärgis, väidab hiljuti kokkuvõteteni jõudnud põlvkonnauuring. Tänased kolmekümne viiesed on sotsioloogide hinnangul võitjate põlvkond, kes olid parimas eas viimaks ellu üleminekut turuühiskonnale. "Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalse portree" andmetel tõusis 1997. aastaks 15 protsenti selle aastakäigu noortest Eesti ühiskonna eliidi hulka. Nende sissetulek ühe leibkonna liikme kohta oli poolteist korda suurem kui Eestis keskmiselt.

Uuringu koordinaator, Tartu Ülikooli professor Mikk Titma ütles, et omajagu õnne oli ka uuringu koostajatel. "Alustades uuringut 1982. aastal, ei osanud me ette näha, et see aastakäik osutub uue elu rajajaks Eestis. Loomulikult leidub oma isikliku õnne seppi mitte ainult võitjate, vaid ka kaotajate põlvkondades."

Titma sõnul hämmastab teda uuringus kõige enam see, et inimesed ise ennustasid keskkooli lõpuklassis oma elukäiku üsna täpselt. "Noorte enesehinnangud prognoosisid tänaseid saavutusi paremini kui 1982. aastal nende vanemad, kaaslased või lõpuhinne." Nii hindasid praegused eraette-võtjad lõpuklassis oma organiseerimisoskusi paremaks kui teised. Ka olid nende sihid seatud kõrgemale. Samas ei viidanud nende eraettevõtjaks saamisele päritolu ega haridus.

Teine Titma silmis ootamatu tulemus oli 35-aastaste põlvkonna üle mõistuse suur sotsiaalne mobiilsus, mis tähendab näiteks seda, et viie aastaga oli igal küm-nendal võimalik tõusta kõi-ge madalama sissetulekuga grupist rikkaimate hulka, aga ka vastupidi, langeda jõukate seast vaeste sekka. Üllatavaks nimetas professor ka noorte eluhoiaku ja enesehinnangute püsivust kogu üleminekuaja vältel. Kas asetame tähtsaimaks elutegevuseks töö või pere, see mõjutab seda, millise maailma endi ümber organiseerime ja kuhu jõuame, selgitas ta. Titma hinnangul aitab aastakäikude elutee jälgimine mõista, millised väärtused jäävad kestma isegi siis, kui ühiskond meie ümber teiseneb põhjalikult.

Oleme pigem sillaks minevikust tulevikku

Tiigrihüppe algataja Linnar Viik (34) lõpetas 1983. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja seejärel Tallinna Polütehnilise Instituudi. Praegu on talle kõige tähtsam üheksa kuu vanune poeg Karl Johannes. Viik töötab osalise tööajaga peaministri nõunikuna, tema elukaaslane on Kadri Katharina Mänd (26).

Linnar Viik: "Ma jagan pigem seisukohta, et praegused 35-aastased on põlvkond, kes on kujunenud sillaks mineviku ja tuleviku vahel. Hulk neist inimestest on saavutanud avatusega kiiresti kohanedes edu, teine osa on kiirelt muutuvas olukorras osutunud kaotajaks. Võitjate põlvkonnaks pean pigem laulva revolutsiooni põlvkonda, kes on kogu senise teadliku elu elanud avatuse ja kiire arengu keskkonnas.

Mina sain oma haridust ja kogemusi rahvusvaheliselt täiendada 1990-ndate alguses, kohe piiride avanemise aegu. Siis õpitu ja pidev enesetäiendamine annavad mulle turvalise tunde tööjõukonkurentsis püsimiseks.

Materiaalsed väärtused mulle turvatunnet ei too. Euroopa mõistes korraliku palga suudan endale välja teenida ka tingimustes, kus ei oma mingit tähtsust suhted põlvkonnakaaslastega ega sotsiaalne positsioon."

Anu Jõesaar

Pioneeriaeg andis hea organiseerimisoskuse

Laine Jänes: "Mina olen õnnelik, et sündisin just aastal 1964, mitte varem ega hiljem. Olen tänu sellele elanud nii mitmes ajastus. Olin olemas kuue-kümnendatel, kui elu oli päris hea, seitsmekümnendatel, kui asjad hakkasid allamäge minema, kaheksakümnendate laulva revolutsiooni ajal, üheksakümnendate kapitalismis. Iga aeg andis oma kogemuse, mida minust nooremad ajalooõpikutest ei saa. Ka vene ajas oli palju head. Ma arvan, et tookord tublilt pioneeritööd tehes ei olnud ma ideoloogiliselt nõukogudemaaga seotud, vaid sain hea organiseerimisoskuse. Seejuures jõudsin turumajandusse ikkagi vanuses, kus ei ole raske uuega kohaneda. Võimalused järjest avanesid minu ees."

Anu Jõesaar

Ma siiski ei pea oma põlvkonda õnnelikuks

Pärnu muusikapoe müüja Leino Lume (36) lõpetas 1983. aastal Pärnu 2. Keskkooli, õppis lastemuusikakoolis puhkpilli ja klaverit ning praegu harjutab kontrabassimängu, et kaupluses ostjatele kasulikum olla. Abikaasa Jana on 33, pojad Joosep 12, Joonas 6 ja Kristjan 2.

Leino Lume: "Ma ei pea oma põlvkonda väga õnnelikuks. Teatud eluperioodil oli mul isegi tunne, et kuulun kadunud põlvkonda. Mul on palju noori sõpru, kes on minu arvates palju soodsamal stardipositsioonil. Kui täna noor inimene teab, mida ta tahab, siis on tal võimalus just sellel erialal ennast lõpuni välja koolitada.

Praegu on õppimine popiks läinud ja ma kahetsen väga, et see minu kooliajal nii ei olnud. Aga vaatamata sellele olen eluga rahul. Mul on õnnelik perekond, korralik elamine. Muusikainstrumentide müük on mulle korraga töö ja hobi, vene ajal poleks ma sellisest tööst osanud unistadagi."

Anu Jõesaar

Oleksin meelsasti astunud 1988 ülikooli sisse, mitte sealt välja

Erkki Truve (ülemisel pildil): "Hiljem sündida oleks hariduse saamise mõttes siiski parem olnud. Keskkoolis käia oli vene ajal täiesti OK. Aga kui mulle antaks valida, siis ma oleksin hea meelega astunud 1988. aastal ülikooli sisse, mitte sealt välja. Sest see Andropovi ja Tshernenko aeg, kui meie olime ülikoolis, oli üsna pime aeg. Me ei näinud erilist perspektiivi.

Teisalt, kui ma vaatan praegu üliõpilasi, kes 18. eluaastast saadik väga teadlikult endale karjääri kujundavad, siis mul on hea meel, et meie oma ülikooliajal saime olla üsna vabad ja muretud.

Geneetika ja geenitehnoloogia ise ei ole küll midagi uut, see teadusvaldkond on 1970. aastatest Eestis täiesti aktiivselt olemas olnud.

Tahaksin väga loota, et teaduses ei sõltu karjäär vanusest või põlvkonnast, vaid ikkagi täiesti sellest, mida sa teed.

Minu põlvkonnal on kindlasti eeliseid. Ma näen, kui raske oli vanematel inimestel mõtteviisi muuta.

Kuid teadus on üks alasid, kus mõtteviis on kogu aeg olnud vaba. Siin tuli suhelda ja käituda samade mallide järgi, mille järgi käitus kogu ülejäänud maailm.

Ka nendele kolleegidele, kes olid vabariigi taastamise ajal näiteks 55, polnud üleminekuaeg väga raske."

Anu Jõesaar

Kolmekümne viiesed rebisid end ülejäänud ühiskonnast lahti

1997. aasta alguseks oli nende keskmine sissetulek pereliikme kohta 4104 krooni, Eesti keskmine oli 1997. aastal 1630 krooni. 1993–1997 kasvas võitja-põlvkonna reaalsissetulek 44 protsenti, Eestis tervikuna ainult kaheksa protsenti.

35-aastaste põlvkonnasisene ebavõrdsus on vähenenud kiiremini kui ühiskonnas keskmiselt. Kõige jõukamate reaaltulu on 1997. aastaks vähenenud, keskmise sissetulekuga perede tulu seevastu märkimisväärselt suurenenud.

Iga viies 35-aastane on jõudnud sotsiaalsel redelil tõusta. Peadpööritav edu on saatnud viit inimest sajast, suure languse on pidanud üle elama vaid viis inimest tuhandest. Võrdluseks: stabiilses ühiskonnas muudab 30. eluaastateks oma staatust ainult viis inimest sajast.

Nii äärmuslik edu kui ka ebaedu on saatnud peamiselt mehi. Naised on pigem keskmistel positsioonidel. Meestest on kõrgemale järjele jõudnud 28 protsenti, naistest 17 protsenti.

Juhtide osakaal selles põlvkonnas on Eesti keskmisest tunduvalt suurem, üheksa protsenti. Lisaks neile on kuus protsenti eraettevõtjaid. Naisi on juhtide seas 41, eraettevõtjate seas 29 protsenti.

Mitte-eestlaste käekäik on eestlastega võrreldes halvem. Shansse on kõige rohkem kahandanud mitte-eesti kodakondsus. Keeleoskus ja rahvus osutusid väiksemaks piduriks.

Karjääri kujunemisel on mänginud kõige suuremat rolli haridus. Juba madalam 8. klassi lõpuhinne prognoosis sattumist põllumeheks või autojuhiks. Eliiti jõudnutel oli keskkoolis teistest kõrgem keskmine hinne. Suurema shansi eduks andis kõrgharidus. Sissetulekud on kasvanud eelkõige neil ametialadel, mis eeldavad kõrg- ja keskeriharidust.

Praegused eraettevõtjad on juba keskkooli lõpus olnud materiaalselt teistest paremas seisus, nad said keskmisest suuremat taskuraha ja nende enesehinnang oli kõrgem. Samas on eraettevõtjate seas juhtidega võrreldes vähem kõrg- ja rohkem keskharidusega ini-mesi.

Praegused juhid pidasid 18-aastaselt end organiseerimisvõimeliseks, kuid ei hinnanud väga kõrgeks oma vaimseid võimeid ja kunstiandeid.

Juhtide emadel on keskmisest kõrgem haridustase, isa haridus pole laste eluteed mõjutanud.

Edukamad on olnud Tallinnas ja maal elanud noored. Väikelinnadest pärit noortel on olnud vähem võimalusi elus edasi jõuda.

Kõige rohkem on loobutud põllumehe ametist – maalt on lahkutud või vahetatud sealsamas kutset, siirdudes ärisse, autoparandusse, tööle lähimasse linna. Ka paljud õpetajad on vahetanud kutsetöö mõne paremini tasustatava ala vastu.

Nii naised kui ka mehed abiellusid keskmisest hiljem (vastavalt 22,2- ja 23,6-aastaselt) ja neil on keskmisest veidi rohkem lapsi – lastega peredes kasvab keskmiselt 1,9 last.

Värskesse kogumikku "Kes on kes" valitud isikutest iga neljas on sündinud vahemikus 1960–69. Neist on kõige arvukamalt esindatud 1964., seejärel 1960. ja 1963. aastal sündinud.

Allikad: "Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree", Teaduste Akadeemia Kirjastus, 1999, "Kes on kes? Eesti 2000".