Arvud otsustavad kõik

Selle kohaselt töötab rütmiliselt aju, toimub ainevahetus loomariigis ning muutub nii Päikese aktiivsus kui ka kliima Maal. Ning kõik olulised rütmid on omavahel seotud.

Universaalsete arvude lumm

Vello Reeben silitab oma imposantset halli habet, mõtleb keskendunult pool minutikest, ja ütleb siis: "Kui pakutakse välja mingi universaalne võrrand, mis väga paljusid asju kirjeldab, siis selle suhtes tekib loomulikult üsna palju skeptikuid." Vaikib veel pool minutikest, vaatab oma Tartu Tammelinna teise korruse aknast aeda ja lisab vaikselt: "Sellisesse seisu olen mina mingil määral sattunud."

Enne pensionile jäämist Tartu Ülikoolis töötanud biofüüsik Reeben on oma teadlasekarjääri jooksul ehitanud nii mõnegi mõõteriista, mille abil näha, kuidas inimese tervisega lood on. Näiteks sõltub inimese tervislik seisund tema vererõhu ja südame rütmikast. Metronoomina töötav süda ei ole enam tervise tunnuseks. Mõõdetavad elektrisignaalid on küll väga hüplevad ja esmapilgul juhuslikud, kuid lähemal uurimisel leiab nende seast mitmeid kindla sagedusega toimivaid osiseid. Ka peaaju elektriline aktiivsus on selgelt perioodilise olemusega. On inimene ärkvel, domineerivad ühed sagedused, magab ta, siis teised. Ja kui inimene haigestub, siis võtavad võimust hoopis mingid kolmandad sagedused. "Parkinsoni tõve rütmid põhinevad aju jaoks võltsile rütmide süsteemile," toob Reeben näite.

Põhjaliku inimesena hakkas ta kolm aastakümmet tagasi huvi tundma, ega ometi ole matemaatikas mingeid arvuridasid, millele saaks ehitada looduses esinevate rütmide süsteemi. Esialgu otsis Reeben vastust Fibonacci arvurea seast, kus iga järgmine arv on eelmise kahe summa. Selline lihtsana tunduv arvurida nagu 0, 1, 1, 2, 3, 5, 8, 13... seletab näiteks, millise rütmikaga kasvavad lehed puudel spiraalselt ümber oksa.

Seejärel jõudis ta ühe üpris huvitava arvureani – Ramanujani tegurirohkete arvudeni. Need on sellised täisarvud, millel on võimalikult palju algtegureid. "Need on mingil kombel erilised ja tähtsad," on Reeben veendunud. Ning selgitab, et tegurirohked arvud võimaldavad ümbritseva maailmaga maksimaalset seostatust. Ta toob ühe näite oma lemmikarvude rea algusest, kus esinevad sellised arvud nagu 1, 4, 36, 60, 360 ja 5040.

Suhteid õlitavad arvud

Kui klassis on 36 õpilast, siis saab õpilaste kollektiivi jagada näiteks võrdseteks inglise keele õpperühmadeks õige mitmel moel – kahelisteks, kolmelisteks, neljalisteks, kuuelisteks, üheksalisteks ja 18-listeks. "Ramanujani arvud justkui õlitavad inimese suhteid loodusega, ega muidu Platon oma ideaallinna elanike arvuks pakkunud 5040," kiidab Reeben. Selliseid omapäraseid arve on vähe, esimese 1030 arvu seas vaid 304, nende seas omakorda selliseid, mis oleks protsendilise täpsusega ruutarv, ainult 16.

Nendele 16 eriliselt haruldasele arvule rajaski Reeben oma galaktiliste rütmide teooria. Selle teooria põhjaks on võetud galaktiline aasta ehk aeg, mille jooksul Päike käib ümber Galaktika keskme. Seda 205 miljonit aastat tegurirohkete arvudega järjest jagades saab Reeben 16 tema arust eriti tähtsat looduslikku rütmi. Nende seas vilksatavad keskmise geoloogilise epohhi pikkus Maal 51 miljonit aastat, kliimarütm 40,7 tuhat aastat, aga ka Jupiteri tiirlemine ümber Päikese, Päikese aktiivsuse tsükkel ja ainevahetuse rütm loomariigis. Mida pisemaks muutub perioodi kestvus, seda olulisemaks Reeben seda inimese jaoks peab. "11,6 minutit iseloomustab südame loomulikku seisundit, eriti huvipakkuvad on aga ajutegevuse põhirütmid 17,3 ja 23,1 hertsi," kinnitab ta veenvalt.

Haigust tekitavad arvud

Oma rütmikale on Reeben rajanud ka Parkinsoni tõve tekke teooria. Selle tõve all kannatajate käed värisevad suhteliselt kindlate sagedustega, mis on haigestumata aju rütmidele lähedased, aga mitte nendega võrdsed. "Teatud olukorras võib ajutegevuse rütmika, millega juhitakse motoorikat, ümber lülituda võltsile rütmika süsteemile," selgitab Reeben. Selle tulemusena hukkuvad dopamiini tootvad ajurakud, kuna satuvad pideva ülekoormuse alla.

Üheks põhjuseks peab Reeben saastumist näiteks puuviljanduses kasutatavate mürkidega, mille koostises olevate molekulide tuumaarvud sisaldavad algtegurit 11. "Rütmide süsteem töötab maailmas minu arvates ka aatomituuma nivool ning molekulide maailmas," ütleb ta ja lisab mitmendat korda, et ärgu tema teooriat peetagu mingiks müstiliseks numeroloogiaks.

"Gröönimaal kolme kilomeetri sügavuseni puuritud jääproovide andmetest, kus elektrijuhtivust mõõdeti iga millimeetri järel, suudeti aastakihtide lugemise kaudu saada tänapäeva täpseim kronoloogia kuni 40 000 aastani tagasi. Olen leidnud sealt selge kinnituse, et tugevamate vulkaaniliste pursete ajad on heas kooskõlas minu teoreetiliste rütmidega." Reeben arvab, et kliima muutub pigem looduslike rütmide mõjul ning inimese mõju vaid lisandub neile.

Kuid kuhu tõmbab ta selle ajaloo nullpunkti, millest oma 40 700 aasta pikkuseid tsükleid siia- ja sinnapoole vedama hakkab? Jämedalt pani ta nullpunkti paika planeedi jäärütmide alusel. Täpsustamiseks kasutas aga möödunud sajandi saksa assüroloogi Opperti avastust, et Maajade, India, Egiptuse ja Assüüria kalendreid võrreldes jõuame ühisesse algpunkti. See on Reebeni kinnitusel lähestikku Antiik-Hiina kalendri algpunktiga aastal 11 631 enne Kristust. "Sellega langeb vastavusse ka 40 700 aastane looduslik rütm," on ta kindel.

Kuid paljud loodusteadlased Reebeni seisukohti ei jaga. Kuigi ta on oma kosmiliste rütmide teooriat esitanud järjekindlalt õige mitmetes teoreetilise bioloogia kevadkoolides, peavad bioloogid seda mõneti meelevaldseks.

"Me loome alul arvuread, leiame, et need kätkevad endas rütmi ja siis võtame otsida sobivaid sündmusi," ütleb Tartu ülikooli paleontoloog Ivar Puura. Ta toob näite, kuidas 1980-ndatel aastatel köitis maailma teadlaste meeli hüpotees, et suured liikide väljasuremised toimusid iga 24 miljoni aasta järel ning neid põhjustasid meteoriidid. "Seda hoolimata asjaolust, et kraatrite tekke periood tundus olevat 31 miljonit aastat." Puura juhib tähelepanu, et geoloogilise sündmuse määramise täpsus on palju pisem, kui vajaks rütmilisuse teooria.

Reebenit skeptikud ei eksita. "Inimese areng on maailma tunnetamine ja küll ta jõuab kord ka looduslike rütmide tunnetamisele," jääb ta kindlaks. Ning tsiteerib oma kindluse suurendamiseks 20. sajandi alguse prantsuse elufilosoofia arendajat Henri Bergsonit: "Kogu meie eksistentsi aluseks on reaalsed kestvused."