"Idioot" teeb Vene Draamateatris ilma
Vene Draamateatris välja tulnud Dostojevski "Idioot" väärib ainult ülivõrdes kiitust. See on Moskva lavastaja Juri Jerjomini loodud tugev eepiline teater, kus tipptasemel näitlejatööd.
Jerjomin sai Eestis kuulsaks mõned aastad tagasi Vene teatris välja toodud lavastusega "Moskvasse. Moskvasse...", mis oli viimaseid päevi vene vägede käes Paldiskisse üle kantud Tshehhovi "Kolm õde". Tollal tekitas nõukogude nostalgiat täis teatritõlgendus teravat poleemikat.
Nüüdne Dostojevski tõlgendus on kaasaegne ilma liigse kaasajastamiseta. Üks tõeliselt asjalik Dostojevski, lavastus, millega käivad kaasas kõik olulisemad "Idioodi" teemad ja mis sisaldab endas tähtsamaid teose kunstilisi ning ideoloogilisi käsitlusi.
Jerjomin on loonud romaanist hea teatriteksti, mis algab hoopis Nastasja Filippovna ja tema olukorra tutvustamisega. Lavastus joonistab kohe selgelt välja peategelaste kolmiku: vürst Mõshkin (Aleksandr Ivashkevitsh), kaupmees Rogozhin (Eduard Toman) ja kaunitari Nastasja Filippovna (Larissa Savankova), kelle ümber mehed keerlevad nagu kärbsed ümber meepoti. Savankova Filippovna on peen, eneseirooniline ja tark naine, kelles on ka Dostojevski seatud kõlbelisi väärtusi.
See kolmik on laval kohe nii õige, et võrdluses Linnateatri "Kuritöö ja karistuse" Raskolnikovi, Sonja Marmeladova ja Svidrigailoviga kipub käsitluse küpsus kaalukaussi Vene teatri kasuks langetama.
Jerjomin on suutnud teha suurde saali lennuka lavastuse, kus 1970.–80. aastate avar ja julge kujundlikkus (kunstnik Marianne Kuurme) täidab jõuliselt lava ja täpsed sümbolid sulanduvad loomulikult hästi jooksvasse stoorisse. Trupp teeb suurepärast tööd ja eriti imetlusväärne on Ivashkevitshi nimiosa, milles näitleja mängib julgelt ja veendunult puudega inimest, kelles põleb jumalik tuli.
Kui alguses tundubki Eduard Tomani Rogozhini käsituses liig lame vene muzhik, siis lavastuse teise osa Rogozhini pehmuse ja tundlikkuse taustal on alguse liialdused vooruseks.
Kolmetunnisesse "Idiooti" on Jerjomin suutnud ära mahutada kõik põhilise, mis romaanis peitub. See kolm tundi pole pikk aeg – vene kirgi ja moraali täis klaarimisi vaadates lendab aeg linnulennul.
Vene teatris on olnud paremaid ja halvemaid aegu. "Idioodi" lavastusega on teater teinud tippmargi, mis on tähelepanuväärne kaugelt enam kui teatri enda ajaloo kontekstis. Selline lavastus teeks au igale Tallinna teatrile. See on hea põhjus saata vene kultuurihuvilisi noori Vabaduse platsi äärsesse majja, sest nüüdne Dostojevski ja Vene teater ei tohiks pettumust valmistada.
