Eesti saastemaksud Euroopa madalaimad
Eesti saastemaksud on EL kandidaatriikide seas madalaimad. Ajal, mil Euroopa liigub põhimõtte poole "saastaja maksab", käib ka Eesti valitsuses tuline vaidlus saastemaksude võimaliku suurendamise üle. Eelkõige puudutavad need maksud meie põlevkivienergeetikat.
Eesti on muude näitajate seas saanud kuulsaks ka õhu saastamise osas elaniku või SKP ühiku kohta. Põhjuseks on meie elektritootmise 98-protsendiline seotus põlevkiviga. Põlevkivist saab kätte suhteliselt vähe energiat ning vananenud jõujaamades põletamine saastab õhku veel eriti. Saastemaksud on sellised maksud, mille kehtestab iga riik tootjatele õhku, vette või pinnasesse lastavate saasteainete eest. Lisaks kehtestatakse maksud veel mitut laadi jäätmete tekitamise eest. Neid makse ei tule segi ajada prügilamaksudega, mis kajastavad jäätmete säilitamise hinda.
Ei saa rääkida ühest ja kindlast saastemaksust. See on erinev erinevat laadi saasteainete jaoks. Põhireegel on, et mida ohtlikum saast, seda enam selle loodusesse paiskamine maksustatakse.
Eestis tasustati loodusvarade kasutamine ja saastamine 1991. aastal. Kuid 1990. aastate alguse kõrge inflatsioon muutis saastetasude määrad ja seega ka mõju väga madalaks. Nii on see jäänud siiani. Praegu on meil keskkonnamaksude osakaal kõigi maksude seas kümme korda pisem kui EL maades. Ka kandidaatriikidega võrreldes on meie keskkonnamaksud äärmiselt madalad. Nii näiteks maksab Lätis tavajäätmete ladustamine 10 korda, ohtlike jäätmete ladustamine 120 korda enam ning vääveldioksiidi õhkupaiskamine eest tuleb maksta seitse korda enam kui meil.
Asjatundjad tunnistavad, et Eestis hoitakse keskkonnamakse madalal, kuna vastasel korral pole põlevkivienergeetika konkurentsivõimeline. Lisaks maksab põlevkivitööstus alates 1994. aastast sama saastamise eest keskeltläbi 10 korda vähem maksu kui mistahes muu tööstus. See kehtib nii veele, õhule kui ka ladustatavatele jäätmetele.
Majandusminister Mihkel Pärnoja põhjendab põlevkivi eelistamist, kuna mõningatest heitmetest ei saa sel puhul üle ega ümber. "Näiteks ei saa süsihappegaasi heitekoguseid ka tehnoloogia valikuga vähendada," ütleb ta. Ka pole tema sõnul põlevkivienergeetika ainult keskkonnamure, vaid sotsiaalne probleem. Sellepärast plaanib majandusministeerium tõsta keskkonnamakse aegamisi. Kahtlejate seas on ka tehnikaülikooli professor Raivo Vilu, kes ei usu, et selline poliitika valmistab Eestit turu avanemiseks paremini ette. "Kui peame tõstma oma maksud Euroopa tasemele, kas siis põlevkivienergeetika hoobilt kokku ei kuku?" küsib Vilu.
Tema arvamust jagavad rohelised. Nii Eestimaa Looduse Fond kui Eesti Roheline Liikumine on avaldanud arvamust, et keskkonnamaksud tuleb tõsta kõrgemaks. "Kui valitsus saastemaksude taset ettevõtjate lobitöö tulemusena piisava kiirusega tõsta ei julge, ei suudeta ka Euroopa Komisjonile antud keskkonnainvesteeringutest kinni pidada," ütleb ERL koordinaator Peep Mardiste. Raha nende investeeringute jaoks saab riik just nimelt saastemaksudest.
Keskkonnaministeerium pakub nüüd välja ühe variandina tõsta saastetasu määrasid aastast 2002 oluliselt, ja siis jätta need 10 aastaks samale tasemele. Näiteks soovitatakse tõsta õhku saastavate gaaside maksu kaks korda. Ministeeriumi arvestuste kohaselt lisaksid need maksud elektri hinnale 5 senti ehk 7 protsenti.
Eestis kehtestati sel aastal süsihappegaasi maksuks 5 krooni tonnilt. Euroopas on see praegu umbes 300 krooni. Keskkonnakaitsjad nõuavad maksu tõstmist tuhandele. "Kavatsen sundida valitsusi, et firmad oma kohustusi täidaksid," ütles ajakirjale Tomorrow vastne EL keskkonnavolinik Margot Wallström. "Praegu pole keskkonnakulud turuhindades korralikult näha, ja see peab muutuma," ütles ta.
