Valmib esimene kodumaine komöödiaseriaal

Pikal tänaval niinimetatud kolme õe majas käib kesknädala hilisõhtul aktiivne sebimine. Ühest imepisikesest ruumist on moodustunud seriaalitegelaste elutuba, kus diivanil lösutab telekat vaatav tütar Agnes (Marta Vaarik) ning uksest sammub sisse tema isa Margus (Andrus Vaarik). Seriaali peategelane, isa, on ilmselgelt purjus, kuid püüab vaatamata sellele eriliselt sirge seljaga istet võtta.

"Kuule Andrus, sa tuled ju kõrtsust," seletab põrandal istuv rezhissöör Ain Prosa. "Pane ikka pintsak selga ja mingi lipsusorakas ka ette. Otsi kuskilt mõned kommid ka, purjus isa toob ikka naisele lilli ja lapsele kompusid."

Seriaali "Me saame hakkama" tegevus toimub peamiselt kolmes kohas: Marguse ehk Andrus Vaariku kodus, tema töökohas ehk alkoholifirma kontoris ning Jamesi baaris ehk Peeter Volkonski kõrtsis. Produtsent Karin Tõnissoo sõnul on mõneti tegemist situatsioonikomöödiaga, kus tegelased satuvad alatasa kentsakatesse olukordadesse. Nad kõik kinnitavad enesele, et saavad oma eluga hakkama, kuid tegelikkus näitab hoopis midagi muud. Otsitakse meeleheitlikult õnne ning pääsu üksindusest.

"Isa, sa lubasid täna Innaga lillenäitusele minna," mossitab tütre rollis olev Marta Vaarik juba umbes kümnendat duublit järjest.

"Mis, ta meeldib sulle või?", imestab isa kehastav Andrus Vaarik.

"Miks sa siis lubasid, ta ootas terve päeva. Mehed on kõik sead."

"Sa oled halvas tujus, jah?"

"Miks sa ei või kunagi kellelegi ei öelda."

"Ma ei taha teda lõplikult välja vihastada," sosistab isa vandeseltsaslikult.

"Sa oled ise kõiges süüdi, kes sul käskis temaga kogu aeg head juttu ajada."

Võtted öösel kolmeni

Vahepeal kaob võttetoas elekter ning Marta Vaarik kepsutab teise ruumi saiakesi näksima. Kehakinnitamine on igati õigustatud, sest Marta sõnul tuleb tal kella kolmeni öösel vastu pidada. Pirukaampsude vahepeale püüab ta usinalt teksti pähe õppida, kuid tunnistab, et millegipärast mõnel päeval ei taha sõnad kuidagi meelde jääda. Marta seletab, et tema tegelaskuju Agnes on heatahtlik, kuid samas riukalik tütar, kelle ema uue mehega Ameerikasse sõitnud ning tema püüab seetõttu isale uut pruuti leida. Nii toobki tüdruk koju kord mustlase (Pille Lukin) kord matemaatikaõpetaja (Viire Valdma). Aktiivselt kipub pruudirolli ka vanatüdrukust naabrinaine Inna (Maarika Vaarik). Häda on aga selles, et isa Margus on pehme loomuga mees, kes ei suuda kellelegi ei öelda, kuid kellele lõppkokkuvõttes ei meeldi ükski pruudikandidaat.

Rezhissöör ja assistent hõikavad kõik osalised võttetuppa tagasi ning minnakse sama stseeni tegemisega edasi. Lisanduvad aga kaks värvikat tegelast, nimelt ekstrasensist vanaema (Hilja Varem) ning naabrinaine Inna (Maarika Vaarik).

"Innake, kallis, tal on viimasel ajal nii palju tööd," püüab vanaproua oma poja altvedamist ja lillenäitusele minemata jätmist välja vabandada.

"No ma saan aru, aga ta ju ometi lubas," ahastab naabrinaine Inna. "Ma lasin veel ekstra kleidi õmmelda, et lilledega paremini kokku sobiks."

"Innake, ta on tõesti hea poiss."

"Ma nii väga tahtsin talle neid orhideesid näidata. Kuidas ma ennast üles lõin, terve päeva nägin vaeva."

Justkui kodumaine Ally McBeal

Innat kehastav Maarika Vaarik teeb seriaalis kaasa esimest korda. Möödunud hooajal parima naisnäitleja tiitliga pärjatud Maarika Vaarik tunnistab, et osalemisega nõustudes valdasid teda mitmed kõhklused ja kartused. Peamiselt ikka sellist laadi, kas ta seriaalitegemisega hakkama saab. Inna roll on Vaariku meelest lõbus, sest tema ülesandeks on mängida neljakümneaastast meeleheitlikult meest otsivat energilist vanatüdrukut, kes vaatamata oma staatusele pole sugugi õel ega kibestunud. Selles seriaalis ei ole Vaariku sõnul ühtegi üdini halba või lõpuni head tegelast, igal rollil leidub mõlemaid pooluseid.

Karakterite ja teksti loojaks on Mihkel Ulman, kelle looming on jõudnud mitmesse Eesti teatrisse alles läinud aastal. Kes juhtus Draamateatris nägema etendust "Teekond kappi" see oskab Ulmani huumorisoont pisut ette kujutada. Igal juhul on tegemist neljakümnendates eluaastates mehega, kelle põhiliseks tegevuseks hoopis isiklik rõivaõmblusfirma.

Rezhisöör Ain Prosa nimi seostub televaatajatele eelkõige ETV aastatepik- kuse teleteatri eestvedaja ja pealavastajana Eelmisel hooajal Prosa lavastatud "Härrasid abikaasasid" ei seo antud seriaaliga miski muu kui põhimõte, et allapoole vööd nalju ei visata.

"Selle seriaali puhul võib kõige enam teema ja rõhuasetuse poolest tuua võrdlusi Ally McBealiga," arvab Ain Prosa. "Tegeletakse meeleheitlikult üksindusest jagusaamisega ja õnne otsimisega. Inimlik on ka see, et kõik püüavad korraldada enese elu asemel teiste elu. Praegu on tekstiautoril valmis kirjutatud esimesed kuusteist osa, mis siiani humoorikad, soojad ja südamlikud."

Vahepeal on öö üha pimedamaks läinud, kuid võtteruumides muutub meeleolu aina lõbusamaks. Välisuksest astub sisse Viire Valdma, kellel sel päeval tähistada neljakümnes sünnipäev, kuid sellele vaatamata tõmbab ta pähe rullidega paruka ja elab sisse matemaatikaõpetaja rolli.

Õnne 13 teleekraanil kaheksandat hooaega

Maailmas hoitakse seriaali tootmises üldreeglina niikaua, kui vaatajaprotsendid püsivad kõrged. Eestis sekkuvad sageli vahele kehvad majandusolud ning rahapuudusel tuleb seriaaliväntamine lõpetada. Vaatamata ETV segasele finantsolukorrale jätkab ka sel hooajal seitse aastat eetris püsinud Õnne 13.

"Eelmisel telehooajal oli Õnne 13 vaadatavuselt enamasti esikohal või siis võistles liidripositsiooni pärast saatega "Pealtnägija"," räägib seriaali produtsent Raivo Suviste. "Loomulikult läheb ühe seriaali tegemine mitu korda rohkem maksma, kui näiteks jutusaade. Vaja on palgata stsenaariumi kirjutaja ja näitlejad, hankida kostüümid ning võttekohad. Eesti Televisioonile "Õnne 13" ilmselt oluliselt kallimaks mõnest teisest saatest ei lähe, sest seriaali tootmiseks tuleb meil üle poole rahast endal otsida. Firmade rahakotirauad avanevad aga vaid sel juhul, kui seriaalil on ette näidata väga kõrge vaatajareiting."

Kui mõningate kodumaiste seriaalide puhul hakkas lausa karjuvalt silma tegevustikku sisse põimitud sponsorfirmade varjatud reklaam, siis sügisest taas ekraanile jõudva "Õnne 13" puhul välistab produtsent igasugused sponsorlogodega kohvitassid ja spordisärgid.

"Ei saa öelda, et see firmadepoolne surve selles küsimuses enam väga tugev oleks," möönab Suviste.

Tiina Laanem

Trend näitab koduste dokumentaalseriaalide kasvu

Kanal 2 alustas eelmisel hooajal esmakordselt Eesti teleajaloos dokumentaalseriaali "Loomakliinik" tootmist. Mõne aja pärast lisandus "Vaba ja vallaline" ning sellest sügisest päästeteenistustöötajate elu vaatlev "112". TV 3 pakub omalt poolt dokumentaalseriaali "Robinsonid". Dokumentaalsarja puhul jäävad ära kulutused näitlejate palkamiseks ning mängupaikade ja kostüümide rentimiseks.

"Televisioon areng võimaldab dokumentaalseriaali serveerida niimoodi, et jääb mulje justkui oleks tegemist mänguseriaali vahenditega tehtud tootega," kommenteerib "Loomakliiniku" produtsent Marianna Kaat. "Ka sellist liiki seriaalis on ehedad inimsuhted, emotsioonid, draamad ja koomika. Vaatajaprotsendid on tavaliselt sama kõrged või veelgi kõrgemad kui mänguseriaalidel, kuid vahe on selles, et dokumentaalsarja tootmine tuleb tunduvalt odavam. Maailma trend näitabki seda, et telejaamad huvituvad seriaalidest, mis ühelt poolt tagavad kõrge vaatajareitingu ning teiselt poolt ei vii selleks tehtavaid kulutusi metsikult kõrgele."

Marianne Kaati sõnul näitavad esimesed kolm kuni viis osa ära, kas seriaal saavutab vaatajahuvi või mitte. Kui teisel hoo-

ajal saab produtsent dokumentaalsarja müüvuses juba enam-vähem kindel olla, siis siiani kohtas Kaat oma ideed müües suurt kõhklust nii toetajafirmade otsimisel kui telekanalitega läbirääkimisi pidades.

"Ka dokumentaalseriaal on teistest omasaadetest kallim," tõdeb "Loomakliiniku" produtsent. "Aga vahe on selles, et omasaade läheb tavaliselt arhiivi, aga "Loomakliiniku" osasid näidatakse aga juba kolmandat korda uuesti."

Tiina Laanem

Sisseostetud seriaal umbes viis korda odavam

Paljude kodumaiste seriaalide rezhisööri ja tootja Toomas Kirsi arvates ei näita Eesti tingimustes "seebi" populaarsust eetris oleku aeg. Kirss ei ole oma tele-

praktikas siiani ühtegi seriaali põhimõtteliselt üle kahe aasta tootnud. Põhjuseks nimetab ta seriaalist tüdimist. Nii "Salmonid", "V.E.R.I" kui "Wabariik" lõpetati hetkel, kui vaatajaprotsendid olid kõige kõrgemad.

"Viimasel ajal on tulnud peale uus põlvkond telejuhte, kes pole kuigi altid toetama kodumaise seriaali ideed, " tunnistab Kirss. "Eks sellel ole ka majanduslikud põhjendused. Kui ühe seeria Austraalia peresarja "Kodus ja võõrsil" näitamise eest tuleb telekanalil välja käia umbes seitse tuhat krooni, siis ühe osa kodumaise "Kirgede" tootmist läheb maksma kolmkümmend viis kuni nelikümmend tuhat krooni. Kodumaise seriaali vaatajareiting võib olla mitmeid kordi kõrgem, kuid selle tarbeks kuluva raha eest võib osta mitu välismaist "seepi" ning täita ekraani tunduvalt pikemat aega."

"Salmonite" ja "V.E.R.I" tegemise ajal eksisteerisid veel üsna mitmed Eesti ärimeestele kuuluvad suurettevõtted ja pangad, viimased olid huvitatud omamaise teleseriaali toetamisest. Praegu istuvad Kirsi sõnul juhtpositsioonidel aga Svenssonid või Juhad ning neile ei ütle Lembit Ulfsaki või Ita Everi nimi mitte midagi.

"Kuldaeg, kui jõuti palgata Eesti tipp-

näitlejaid ja stsenariste, hakkab mööduma," tõdeb Kirss. "Nüüd hakkab ilmselt minema nii nagu "lääne seepidel", et seal mängivad teisejärgulised näitlejad ja seal on teisejärguline stsenaarium."

Tiina Laanem