Võrdõiguslikkuse seadus keelab otsese ja tõkestab kaudse soolise diskrimineerimise ning kohustab ametivõime ja tööandjaid tagama naistele ja meestele võrdsed õigused. Võrdõiguslikkusest lähtudes on reguleeritud töösuhted, haridussfäär ja teised valdkonnad.

Võrdõiguslikkuse seadus ei ole mingil juhul meeste kiusamiseks tehtud, nagu mõnigi stereotüüpselt mõtlev inimene võiks arvata. Võrdsete õiguste tagamine ei saa olla ühesuunaline, et võtame meestelt õigusi vähemaks ja anname naistele juurde. Meeste liiglühike eluiga pole väiksem probleem kui naiste tagasihoidlik osalemine ühiskonna juhtimises. Tegelikult on need ühe ja sama ilmingu eri tahud.

TRADITSIOONILISED SOOROLLID AHISTAVAD KA MEHI. Tegelik, demokraatlikule ühiskonnale omane võrdõiguslikkus avardaks ehk meeste valikuid isegi rohkem kui nõukogude korra karmides tingimustes juba suhteliselt karastunud ja emantsipeerunud naiste võimalusi.

Eelkõige on jutt laste kasvatamisest ja muudest traditsiooniliselt "naiste alaks" kuulutatud eluvaldkondadest. Samamoodi, nagu naised on võidelnud endale kätte koha karmis meeste maailmas, peab ka meestel tekkima võimalus pidada ilma ühiskonna halvakspanuta esmatähtsaks pere- ja lähisuhteid, nn pehmeid väärtusi.

Usutavasti jääb nii omakorda rohkem ruumi ka naispoliitikutele ja -pangajuhtidele. See loob eelduse tasakaalustatuma ühiskonna kujunemiseks igal tasandil, nii et otsuste tegemisel arvestatakse erinevaid huve ja maailmanägemist, mõlema sugupoole omapära, vajadusi, võimalusi.

Uue puhkuseseaduse eelnõu, mis tagab lapsehoolduspuhkuse õiguse ka meestele, on vaid üks näide sellest, kuidas seadusandlus saab järgida soolise võrdõiguslikkuse põhimõtet. Isad saaksid võimaluse lahkuda pärast lapse sündi kolmeks aastaks töölt ning tööandjal oleks kohustus neile selleks ajaks töökoht säilitada.

Ühiskonna suhtumise muutumisest sõltub, kui aktiivselt isad seda võimalust kasutama hakkavad.

ISADELE VÕRDSEM PUHKUSESEADUS. Kui puhkuseseadus jõustub, saab isa lisaks õiguse võtta pärast lapse sündi täiendava 14-päevase lapsepuhkuse ema sünnitus- ja raseduspuhkuse ajal. Isa lapsepuhkuse maksab kinni riik oma eelarvest.

Sugugi vähem tähtis ei ole mitte ainult meeste, vaid ka naiste kivistunud mõttemallide muutmine. Selleks peaksid naisorganisatsioonid ja progressiivselt mõtlevad mehed kindlasti seljad kokku panema.