Eesti võistlustantsu sobimatu temperament

Eelmisel hooajal jõudsite kümnes tantsus Euroopa ja maailma meistrivõistlustel pronksmedalile. Olete Eesti meistrid nii ladina-ameerika kui ka standardtantsudes.

Teie karjääri jälgivad inimesed räägivad nagu ühest suust, et see olevat alles suure tee algus. Millised on eesmärgid?

Eduard: “Muidugi tahame maailmameistriteks saada. Kui vorm vähegi lubab, siis unistan salamisi headest tulemustest olümpialgi. Üks soov on veel. See ei kõla võib-olla kõige paremini, kuid loodan kunagi meeldima hakata kõigile Eesti tantsuinimestele. Isegi neile kümnele-viieteistkümnele, kellele hetkel ei meeldi.”

Kristine: “Tahaks tõesti need meie spordialaga seotud kümmekond inimest ümber veenda. Et ka nemad ei suudaks Korotini-Esko tantsu suhtes külmaks jääda.”

Kumb on olulisem – maailmameistriks saamine või pürgimine professionaalsete tantsijate ridadesse kopsakaid summasid teenima?

Kristine: “Üks keskpärane profitantsija ei teeni praegu eriti palju. Amatöörid teenivad samuti ja hakkavad järjest rohkem teenima. Tuntud nimi loeb palju.”

Eduard: “Ega maailmameistri tiitel hoobilt küll rahakotti punni löö. Eelmisel aastal tulime pronksile, kuid rahatähti see juurde pole toonud. Tiitlite eeliseks on võimalus pääseda maailmatasemel treenerite jutule, kelle järjekorras seisame aastaid.”

Spordialadel saab tulemust mõõta sekundite, kilogrammide ja meetritega. Võistlustantus tuleb arvestada kohtunike subjektiivsusega. Kui palju pingeid see tekitab?

Eduard: “Kohtunike subjektiivsus on probleemiks. See just panebki ihalema kõigile meeldimist. Pidevalt täiendad artistlikke oskusi, uuendad stiili ja väljanägemist.”

Kristine: “Muidugi jäävad alati kindlad asjad, mille alusel kohtunik hindeid paneb. Tehniline ja muusikaline külg, esituse kiirus ja täpsus, tantsupaari imago. Subjektiivseks muudab asja tantsu pidev arenemine. Erinevad kohtunikud ja treenerid hindavad seejuures erinevaid asju. Kui on kaks enam-vähem võrdset paari, siis antakse kõrgemad punktid isikliku sümpaatia alusel. Meie tantsustiil on Eestis ainulaadne ning osadele see lihtsalt ei meeldi.”

Kuidas nii, et lihtsalt ei meeldi?

Eduard: “Minu standardtantsu stiili on nimetatud ebaintelligentseks. Teatud ringkonna meelest on see liialt temperamentne ja kiire. Ma ei tea, millal sai flegmaatilisusest intelligentsuse sünonüüm. Kuni läinud aasta lõpuni püüdsin kõigest väest survele alluda ja uimasemat stiili proovida. Kuid see ei sobinud mulle. Sattudes standardtantsude maailmameistrivõistlustele, olin täielikus hämmingus. Mõistsin, et kohalike korüfeede kuulamine oli suur lollus. Kogu maailm tantsib standardtantse kiiresti ja energiliselt. Koju tagasi tulles tegime kindla otsuse, et edaspidi järgime ainult sisetunnet.

Ühesõnaga tunnetate pidevalt siinsete tantsuringkondade halvakspanu?

Eduard: “Osaliselt küll. Ei tohiks niimoodi suhtuda, et kui keegi eestlastest pole siiani temperamentse stiiliga maailmas läbi löönud, siis tuleb see halvaks tunnistada. Meie Kristinega ei kritiseeri kunagi õelalt oma konkurente. Pigem imetleme paare, kes tantsivad täpse väljapeetuse ja mõõduka tempoga. Kogu see meisse suhtumine tekitab hinges segaseid tundeid, kuigi läinud nädalal saime ka standardtantsudes (siiani olid nad Eesti meistrid ladina-ameerika ja 10 tantsus – toim.) Eesti meistriteks. Sellele vaatamata kardan tõsiselt, et rahvusvahelistel võistlustel alt minnes tõuseb sellest kohalikus tantsuringkonnas tohutu skandaal. See pole ju normaalne, et sportlane paaniliselt kardab hilisemat hukkamõistu.

Miks see hukkamõist niivõrd hirmutav tundub?

Kristine: “Meenub üks lennukisõit, kus meiega samaaegselt pöördusid koju Erki Noole fännid. Tegemist oli võistlusega, millel Nool ebaõnnestus. Oleks te kuulnud, mismoodi teda sõimati. Läksin sellest nii endast välja, et tahtsin kohe vestlusesse sekkuda. Eduard hoidis mind tagasi. See on õudne, et iga komistamise pärast hakatakse kividega loopima. Sportlane püüab tegelikult alati oma tööd maksimaalselt teha. Ikka on tõusud ja mõõnad.”

Kas olete vajanud seoses tööga psühholoogilist abi?

Kristine: “Oleme küll vajanud. Meil on selle jaoks lausa kindel inimene. Eriti hull on siis, kui mõlemad kukuvad psüühiliselt liimist lahti. Muidu saab ikka teineteist rahustamise mõttes ära kuulata.”

Eduard: “Eriti hull seis oligi nädal tagasi enne standardtantsude Eesti meistrivõistlusi. Süda kloppis sedavõrd hullult, et kahtlesin, kas üldse jalul seisan. Enne esimest tantsu läksime põrandale nii, et kumbki ei teadnud, mismoodi liikuma hakkame. Sedavõrd psüühiliselt pingesse olime läinud juttudest, et meile ei anta meistritiitlit kohe kindlasti. Isegi pressile oli vihjatud, kes esikohale tuleb. Kõik need kuuldused jõudsid meieni päev enne võistlust.”

Ega Kristina ometi nutma hakanud?

Eduard: “Kus te seda teate? Muidugi nuttis. Ta on üldse väga emotsionaalne, pidevalt nutab. Kui läheb hästi, siis vesistab, kui halvasti, siis jälle.”

Kristine: “Aga esikohale jõudes pole kunagi sellist tunnet, et küll me teile nüüd alles näitasime. Energiat ei maksa seljataga rääkijate peale raisata.”

Kas Eestist lahkumise mõtteid pole tekkinud?

Eduard: “Mitte kunagi. Ega me nende kümnekonna vaenuliku inimese pärast hakka kodumaad vahetama. Eestis on tuhandeid inimesi, kes meie esinemisi naudivad. Pole paremat siinsest publikust. Nende tulised aplausid mõjuvad lausa narkootikumina.”

Kristine: “Tantsuringkondade toetuse puudumine ei lähe meile korda. Ajame kindlalt oma asja. Saavutame kõike vaid iseenda tööga. Meid on aidanud ka endised treenerid ning praegune juhendaja Artur Lobov Moskvast. Eestis teeme väga meeldivat koostööd Avo Lossmaniga. Klubi Teemant eestvedajale Janek Randlale oleme tänu võlgu, et üleüldse kokku saime. Temal sähvatas selline mõte kaks aastat tagasi.”

Eduard: “Tantsuringkondades võiks olla lihtsalt rohkem sellist suhtumist, et tippvõistluste puhul teeme üheskoos kõik selleks, et Eesti riigil läheks võimalikult edukalt. Ühendame jõud ja finantsid ning ajame Eesti asja. Võib-olla on selline ühismõtlemine olemas, kuid meie seda ei tunneta.”

Aeg-ajalt saate juhendust Moskva treeneri käest. Mismoodi ülejäänud uute ideede leidmine käib?

Eduard: “Need tulevad meie endi sisemusest. Püüame rohkem kuulata südame, mitte mõistuse häält. Lisaks Artur Lobovile on meil treenereid ja nõuandjaid mitmel pool maailmas. Aga tipptasemel tantsides pead lõplikke otsuseid siiski vaid ise langetama.”

Kristine: “Täielik läbikukkumine oleks muutuda kellegi sarnaseks.”

Eduard: “Teistest kunstiliikidest inspiratsiooni ammutamiseks kahjuks aega ei jää. Lõpetame treeningu iga päev kell pool kümme õhtul. Vahest harva jõuab kinno viimasele seansile. Teatrisse minekust ei tasu unistadagi. Kristina vahel räägib mulle kolm kuud ette, et tulemas on see või teine etendus. Läheb aga ikka nii, et samal ajal oleme võitlustel või trennis.”

Mismoodi te ennast siis laete?

Kristine: “Vahel käime ikka ennast väljas tuulutamas või reisimas. Meile meeldib hästi süüa, lemmikuteks on idamaised toidukohad. Kaks korda aastas sõidame Singapuri turniiridele, et jääda pärast võistlust mõneks ajaks sinna lihtsalt puhkama. Seal on fantastilisi restorane ja meelelahutuspaiku.”

Kaks aastat tagasi oli Kristine edasise tantsukarjääri suhtes küsimärk. Polnud sobivat partnerit. Eduard soovis arenemise seisukohalt samuti uut partnerit leida. Oleks vist õudne mõelda, et te polekski juhuse tõttu kokku saanud?

Eduard: “Issand jumal, muidugi!”

Kristine: “Olin just lõpetanud keskkooli ning seisin valiku ees. Kas pühenduda tantsimisele või muuta see hobiks. Oma suureks õnneks kohtusin Eduardiga.”

Eduard: “Mina olin justkui puksiir, kes tiris ta tantsumaailma tagasi.

Miks ei usutud esialgu, et teist tuleb edukas paar?

Eduard: “Ilmselt seetõttu, et kaheldi, kas mul jätkub jaksu Kristine arenemist järele oodata. Tol hetkel tundus meie arengute võrdsustumine mõneti ebareaalne.”

Kristine: “Viimased kaks aastat on olnud Eduardi jaoks raske periood. Kuid ta uskus kogu aeg, et ma jõuan talle järele. Ümberringi räägiti, et see on võimatu.”

Kuivõrd terav teema on partnerivahetus?

Eduard: “Aeg parandab õnneks kõik haavad. Kaks aastat tagasi oli kindlasti terav, kuid nüüdseks on paljugi muutunud. Minu endine partner Olga Kosmina on edukas, pjedestaalil otse meie järel. Kristine endine partner Silver Hannus käib iga päev meie klubi saalis treeningul. Tema võttis oma paariliseks ühe minu õpilase.

Viimased kaks aastat olevat tulesädeme loomusega Eduardi veidi tasakaalukamaks ja Krintinele vastupidi särtsu juurde andnud.

Eduard: “Oleme pidevalt koos ning tahes tahtmata kujundame teineteist. Kristine on tõesti muutunud emotsionaalsemaks ja hakanud seeläbi elugi rohkem nautima. Mina olen aga tänu Kristinele tutvunud rohkem eesti kultuuriga. Mulle meeldib selles paljugi. Püüan ennastki sellele kultuurile lähedasemaks muuta.

Teie tants paistab saalist väga kirglik, kuid väidate end ainult lähedased sõbrad olevat. Kas te abielu peale pole mõelnud?

Kristine: “Tulevikuotsuste kohta ei saa veel midagi väita. Praegu sobib meile nii, et mina elan oma korteris ja Eduard vanemate juures. Tantsuväline suhe tundub keeruline, sest lihtsalt pole selleks aega.

Eduard: “See oleks emotsioonide jagamine, sest ma peaksin neid suunama kahele erinevale naisele. Mina olen valinud tantsule pühendumise. Ega ma igatsegi kedagi teist.”

Kristine: “Perekonnaelu on perekonnaelu. Praegu ei ole me selleks valmis.”