“Pealegi on Notke maal seotud otseselt surmaga. Minu sarjal on surmaga vaid niipalju tegemist, et surm on igasuguse olemasolu lõpp, aga sari sisaldab kogu elu algusest lõpuni – tants surmaga algab sündimise hetkest. Ma olen mõistnud, et ainult võime armastada vabastab hirmust surma ees.”

Kuidas su maalid ruumiliselt paiknevad, Nigulistel kui arhitektuurimälestisel on omad ranged nõuded?

Minu maalid ei paiknegi Notke “Surmatantsuga” ühes ruumis, vaid torni all, kus on suur aken. Maale, kokku on neid 14, eksponeerin karkassil, sest kiriku seina ei tohi maalide riputamiseks mingeid auke teha.

Hakkasin seda sarja tegema kohe pärast mullust personaalnäitust. Alguses polnud tal nimegi. Kusagil sarja valmimise keskel olin äkki veendunud, et talle tuleb nimeks panna “Surmatants”. Sarjal on kaks osa – ühe maalisin sügisel ja teise nüüd kevadel, siit ka nende erinevus, mis tulenes mu sisetundest.

Oled truu oma geomeetrilisele laadile, on sul selles sarjas mingit värvisümboolikat?

Ma maalisin neid värve, mille järele mul vajadus oli – seal on rohelist, punast, kulda ja hõbedat, valget ja musta. See on mu isiklik värvisümboolika, mingeid arhetüüpe pole ma järginud.

Eesti kunstis on see haruldane juhtum, kus saavad kokku kaasaegse kunsti keel oma geometrismiga ja hiliskeskaeg oma ikonograafiaga. Kuidas end selles keskkonnas tunned?

Mu maalid polegi enam geomeetrilised maalid, nad on abstraktsed, kuid midagi võõrastavat selles keskkonnas ma ei tunne.

Minu meelest tegeleb kunst eri aegadel ikka ühe ja sama asjaga – muidu ei saaks ma nautida vana kunsti. Vastupidi – näiteks renessansikunstiga on mul kogu aeg olnud hingeline suhe.

Iga hea kunstiteos sisaldab endas algust ja lõppu, elu ja surma. Igal juhul olen väga rõõmus ja uhkegi, et mu maalid on Nigulistes.