Eesti kliima soosib kõrgtehnoloogiat

Kliimal on hind. Eestis on ehitamine paratamatult kallim kui lõunas – kulukamad on siin juba vundamendid ja muud maa-alused kommunikatsioonid, veelgi suurem on vahe seinte osas.

Ka hoonete kütmine on Eestis kulukam. Ja palkagi tuleb Eestis rohkem maksta, sest külmas kliimas elamine on ju kulukam.

Sellest tulenevalt pole meil lootustki enamikes traditsioonilistes tööstusharudes tootmiskulude osas näiteks kiiresti areneva Kagu-Aasia tööstusriigi Malaisiaga võistelda. Isegi Euroopa piires erineb kliima tõttu tööstuse struktuur: euroliidu lõunapoolsetes liikmesriikides domineerivad materjali- ja energiamahukad harud (toiduaine-, tekstiili-, õmblus-, puidu- ning ehitusmaterjalitööstus), põhjapoolsetes aga tunduvalt väiksema materjali- ja energiamahukusega masina- ning aparaaditööstus koos seda varustava kummi- ja plastmassitööstusega.

ENERGIAT SÖÖV TOOTMINE. Ostetud kütus ja energia moodustasid mullu viimases kvartalis Eesti töötleva tööstuse tootmiskuludes keskmiselt 5,1%, sealhulgas aga näiteks ehitusmaterjalitööstuses 12,6% ja keemiatööstuses 8,4%. Samal ajal on Eesti töötlev tööstus on selgelt ekspordiharu, ekspordi osa müügis oli tervelt 52,9% (ehitusmaterjalitööstuses 40,4% ja keemiatööstuses 76,3%).

Kuid energiamahuka (elektrimahuka) tööstustoodangu eksport on problemaatiline. Osaliselt on sellise toodangu praegune konkurentsivõime põlevkivist toodetud elektrienergia odavuse tulemus. Sisuliselt on sellise energiamahuka tööstustoodangu eksport hoopis odava põlevkivielektri kaudne eksport.

Tööstuse efektiivsuse ja rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks on põhimõtteliselt kaks võimalust. Esimene – tõsta kogutootlikkust olemasolevates tööstusharudes. Teine – muuta tööstuse struktuuri suure lisandväärtusega allharude suunas. Teine tee ehk kõrgtehnoloogilise (teadusmahuka) tööstusliku tootmise eelisarendamine on vaieldamatult efektiivsem. Esimene tee aga Eestis arvestatavat tulemust ei anna.

KUST SAADA LISANDVÄÄRTUST? Millised on tänapäeva maailmas kõrge lisandväärtusega allharud, on üldiselt teada – meile reaalsetest valdkondadest näiteks masina- ja aparaadiehitus, kõik telekommunikatsiooniga seotu. Kindlasti pole aga mõistlik allharude (potentsiaalse) tulukuse kohta järeldusi teha olemasoleva Eesti tööstusstatistika alusel. Sellisel juhul tuleks meie kõige tulusamaks allharuks tunnistada hoopis õmblustööstus.

Niisuguse – üllatava, muust maailmast erineva ning ilmselt ebareaalse – tulemuse tingib madala hinnaga allhanketööde suur osatähtsus masina- ja aparaaditööstuses, allhanketööde arvestamine töötlemishinnas ning Eesti ettevõtete kuulumine välisettevõtetele (viimasega kaasneb vaheproduktide eksport ja import turuhindade asemel manipuleeritud ülekandehindadega maksukoormuse vähendamise eesmärgil).

Et Eesti tööstus on tänaseks suures osas erastatud, siis riigi mänguruum tööstuse struktuuri kujundamisel on seetõttu väike. Riik saab Eesti tööstuse struktuuri parandamisele kõige tõhusamalt kaasa aidata sellega, et loobub lõplikult kõigi ebaefektiivsete tootmisvaldkondade – olgu need töötlevas tööstuses või mujal – toetamise mõttest. Sotsiaalpoliitikat tuleb teha sotsiaalpoliitiliste abinõudega. Regionaalpoliitikat tuleb teha regionaalpoliitiliste abinõudega. Mitte aga ebaefektiivse ja konkurentsivõimetu tootmise säilitamise teel. Sellest pole kasu kellelegi.