Mõne tõeline olemus avaneb alles mitmekordsel kokkupuutel. Mõni jääbki võõraks, ükskõik kui palju ei pingutaks. Muidugi mõjutab ka see, millal üks või teine inimene – ja siis ka raamat – sinu ellu jõuab. Nii nagu koos kasvanud puud, nii jäävad lapse- või noorpõlvekaaslased üksteisele lähedasemaks, kui küpses keskeas kohtunud inimesed. Esimene kiindumine või armastus jätab jälje kogu eluks.

Géza Gárdonyi “Egeri tähti” lugesin esimest korda kolmeteistkümneselt. Olin siis umbes samas eas kui ungari kirjanduse ühe tähtteose Gergöks kutsutud peategelane Bornemissza Gergely oma esimeste vägitegude aegu. Neil eluaastail, mil tema – juba poisikesena ungarlaste tulevaseks rahvuskangelaseks kuulutatud – esimest korda türklaste orjusest põgenes, kaasas uhke ratsu ja sadulasse peidetud varandus, mängisin mina oma kaaslastega Pärnus Rääma agulis salasuli. Eas, kus tema koos pastor Gaboriga Buda all türgi agaale miini alla pani, õngitsesin tapamaja alt jõest viidikaid ning elasin süütult oma nõukogulikest veidrustest piiratud elu. Ent see, mis mind ja minu elu enam kui 400 aastat varem elanud Gergöga ühendas, oli unistus kusagil sulle määratud õnnetähe olemasolust, mille visa järgimine annab kogu elule mõtte.

ROMANTISMI TIPPTEOS. Bornemissza Gergely täitis niisiis ühena esimestest unistava nooruki südame ja pole sealt koos “Egeri tähtedega” õieti enam kordagi lahkunud. Nii nagu minu vaarvanemad kasvasid ”Vaga Jenoveeva elu” valgel – ja ma mõistan, miks mõjutas just see kirjanduslikult vähenõudlik jutuke nende kujutlust kirjandusest endast – nii tõenäoliselt domineerib tänu “Egeri tähtedele” ka minu kirjanduskujutluses romantiline alge. Meie tundliku ea kogemus juhib oma nähtamatu käega meie hilisemaid valikuid ja vormib meie saatust.

Oma ajaloolisele tõepärasusele vaatamata on üle-eelmise sajandi lõpus kirjutatud ja 1901 raamatuna ilmunud Gárdonyi “Egeri tähed” romantilise kirjanduskaanoni musternäide. See algab idüllilise pildiga aastast 1533.

Ojakese ääres mängivad kaks lapsukest, Ceseyde kõrgest soost pärit Èva ja varakult isata jäänud vaese sepa poeg Gergö. Neil aegadel heitleb Ungari kuningriik kahe suure rahva pihtide vahel. Lõunast ähvardab türklaste laviin, läänest sakslased ja austerlased. Oma riigi ja alamate säästmiseks on kuningas sunnitud laveerima. Ent seegi ei aita. Üha vähemaks jääb isamaad ja vabadust. Selle viimseks kantsiks tõuseb väike Egeri kindlus Põhja-Ungaris, kus 1552 toimub midagi enne-olematut: kindluse 2000 ungarlasest kaitsjat peavad vastu 150 000 mehe suuruse Türgi armee lakkamatutele rünnakutele ja sunnivad vastast loobuma oma kavatsustest. Selles sõja-ajaloos ebavõrdsuse etaloniks peetavas võitluses pealejäämine on toitnud kogu hilisemat Ungari ajalugu ning ungarlaste eneseteadvust.

Kuid teose algul, mille kolmandikku raamatut hõlmavaks finaaliks kujuneb võitlus Egeri pärast, on kõik veel otsekui Arkaadias: vulisev oja, igavesti kestvana näiv suvi, laste kilked, liblikate lend, kaldaäärsel luhal rahulikult rohtu näriv hobune. Ent siis hiilib laste juurde türklaste sõjavoorist irdunud ühesilmaline janit‰ar ning röövib lapsed. Nii käivitub kogu teost läbiv intriig. Sest türklaste kätte sattumine ei jää Gergöle ega Èvale ainsaks korraks. Aastaid hiljem, siis kui neist on saanud juba mees ja naine, varastatakse ka nende poeg János.

GÁRDONYI ON MEISTERLIK JUTUSTAJA. Ta seisab kogu aeg lugeja kõrval otsekui teejuht, kommenteerides kaasaelamise või peene irooniaga sündmusi. Kuid samas on tema jutustatud lugu hoopis teoseväliste eesmärkide teenistuses. See on inimliku, isamaaliku ja jumalaarmastuse kõikevõitvat väge ülistav raamat. Siin lööb läbi Gárdonyis rahvavalgustaja.

Näiteks seesama, teose idülliline alguski annab märku Gárdonyi suhtumisest lugejasse – see on dialoogiline, õpetaja suhe. “Kus võrsub Ungari sangar?”, küsib Gárdonyi avapeatüki pealkirjas ja keelitab lugejat võtma raamatut mitte kui mõnd seikluslugu oma kaasaegsetest, vaid pigem tunnistust ungarlaste sakraalsest minevikust.

“Ja sina, mu armas lugeja, kes sa mõtled, et need kaks last suplesid selles ojas tänavu suvel, kindlasti pettud. Kus on nüüd need kaks last, kus? Ja kus on türklane ja kõik need inimesed, kes selles raamatus sinu ette ilmuvad, su ees liiguvad, tegutsevad, räägivad, naeravad või ägavad? Põrm on see kõik”.

Seda kõike märkan ma muidugi nüüd, oma kirjandusuurija vilunud, aga mõni ehk isegi ütleks – rikutud pilguga. Toona, esmakohtumisel “Egeri tähtedega” lasin end kanda lool endal. Mis sai Èvast ja Gergelyst, pastor Gáborist, Bálint Törökist ja István Dobóst – need nimed olid minu lugemise teemärkideks. Ja ennekõike Èva ja Gergely. Mäletan end hingevärinaga kaasa elamas nendevahelise armastuse puhkemisele. Nii nagu väikesele Gergöle oli määratud saada ungarlaste rahvuskangelaseks, oli Èvale omakorda määratud saada Gergely naiseks.

Aga – nagu ühele romantilisele jutustusele kohane – oli teineteise leidmise teele veeretatud hulk takistusi, mis üksnes pidid proovile panema nende armastuse suuruse. Ja kui süütu ning puhas oli see tunne! Gergely ja Èva armastuse lugugi on sõnum Arkaadiast. Ma ei saa mööda minna seda kinnitava hetke tsiteerimisest, kus Gergely ja Èva otsustavad Jumala palge ees, ilma kirikuisanda vahetalituseta oma elud üheks liita.

“Siis laotas ta (Gergely – R.V.) oma mantli rohule ja nad võtsid sellel istet. Mekcey (Gergely ja Èva kaaslane – R.V.) harutas pambu lahti. Ta võttis välja leiva ja soola. Gergely põlvitas maha, lõikas leiva lahti ja pakkus kõigepealt Èvale. Samas aga laskis leivatüki langeda ja vaatas Èvale otsa. “Enne kui ühte leiba jagame, Vica, kas ei kinnitaks me ka sõnadega Issanda palge ees oma südamete liitu?” Èva tõusis põlvili. Ta ei teadnud, mida Gergely kavatseb, kuid tundis tema hääle värinast, et see on midagi püha ja pidulikku. Ta ulatas Gergelyle oma käe. /- - -/ “Tüdruk, sellega kuulutan ma sinu Issanda palge ees oma naiseks:” Èva habises pisarsilmil: “Ja mina sinu oma meheks...””

Tänasele lugejale võib tunduda see tekst ülimalt naiivne, ehk muigama panevgi, kuid see ei räägi mitte kirjaniku kahjuks, vaid sellest, et Arkaadiast pärit pilt ei mahu enam tänaste lugejate maailma.

Èva ja Gergely armastus, nende vastastikune truudus ja ohvrimeelsus moodustavad lüürilise tausta

“Egeri tähtede” seikluslikkusest ja kangelaslikkusest küllastatud võitlusstseenidele. Neist omakorda tõuseb sümboliks Egeri kaitsmine. Seda juhtinud kindluseülem Dobó István ja kindluse kaitseideoloogiks peetud leitnant Bornemissza Gergely kujunevad ungarlaste vabadusiha ja isamaa-armastuse võrdkujudeks. Mõlemas on rüütellikku suuremeelsust ja vaprust, rahvalikku huumorit, kaastunde ja lohutusvalmidust, ent sealsamas ka surmapõlgavat kindlameelsust.

Gárdonyi pole säästnud värve Egeri kaitsjate ning võitlussteenide kirjeldamisel, mistõttu lugejal on peaaegu et võimatu jääda selles kõrvaltvaatajaks. Mäletan, et lugedes ühest järjekordsest türklaste rünnakust, tundsin ka ise otsekui mingit meeleheidet, mis laskis aimata murdumishetke lähedust, kuid mis ometi sundis koos Gárdonyi kujutatud võitlejatega peaaegu varemeteks muutunud kindluse müürile tõusma – viimseks vastupanuks.

BORNHÖHE "TASUJA" SUGULANE. Géza Gárdonyi “Egeri tähtedel” on ka eesti kirjanduses oma vaste. Ja lugejal pole raske mõistada, et selleks on Eduard Bornhöhe. Kummalisel kombel on mõlema kirjaniku saatuseski palju ühist. Gárdonyi sündis 1863, Bornhöhe 1862. Mõlemad on leiba teeninud õpetaja ja ajakirjanikuna. Mõlemad surid ka ajaliselt lähestikku, Gárdonyi 1922, Bornhöhe aasta hiljem. Mõlemad kirjutasid oma peateose juba kirjanikutee algul ja see jäi ka nende põhiliseks saavutuseks. Bornhöhe mäletetavasti kirjutas “Tasuja” 17-aastaselt, “Vürst Gabrieli” aga kolmekümneselt. Gárdonyi peateos valmis 35. eluaastal.

Bornhöhe ajalooliste jutustuste patriootlik suunitlus ei ole ainus, mis lähendab teda “Egeri tähtedele”. Needsamad, läbinisti romantilised armulood Jaanuse ja Emilia ning Gabrieli ja Agnese vahel sarnastavad “Tasujat” ja “Vürst Gabrieli” “Egeri tähtedele”.

Kuid on veel üks tunne või motiiv, mis juhib meid lugema “Egeri tähti” “Tasuja” võtmes ja vastupidi. Me võime seda nimetada lihtsalt väikese rahva võitluseks oma vabaduse eest, kuigi analoogilisi võitlusromaane on ka suurte rahvaste kirjanduses. Kuid mina tahaksin hoopis rõhutada seda, et need raamatud kujutavad initsiatsiooni, iseseisvaks saamise püha rituaali, kinnitust sellele, et me oleme eluõiguse väärilised nii inimeste kui ka rahvastena. Ja seda inimese või rahva vastutusvõimeliseks pühendamist lugedes me ühtlasi adume selle kordumatust. Inimeseks ja rahvaks saada on antud meile ainult üks kord. Ja kui me sellest võimalusest kinni ei haara, kui me oma Arkaadiat või elutähte ei järgi, siis pole inimlikus ja rahvuslikus mõttes ka meie elu ise midagi väärt. Seda õpetavad nii Gárdonyi kui Bornhöhe, seda õpetab kogu romantism.