Päts jookseb.Tarand kõnnib. Savi?

Mati Päts: Siberi näljahädas karastunud mees

Kui teised presidendikandidaadid puiklevad Päevalehe poolt välja pakutud tervisekatsete osas vastu, siis Mati Päts on nõus reporteriga võidu kasvõi pool vanalinna läbi jooksma.

Nii lipatakse aja peale mööda Lühikest jalga üles Neitsitorni nõlvale. Pätside suguvõsa järeltulija võtab hoogu ja vuhiseb mäest üles nagu noor nugis. Tõele au andes hingeldab ta tunduvalt vähem kui temast mitu korda noorem ajakirjanik. Stopperiga võetud aeg näitab 33 sekundit. Kõrvetav päike ja lämbe kuumus võtavad tervisesportlase laubalt higi siiski jooksma.

ELUAEGNE MITTESUITSETAJA. Patendiameti peadirektori kohal töötav mees peab tervisenäitajate kontrollimist igati vajalikuks. Ta on käinud mitu aastat järjest seminaril “Juht ja tervis”, kus kuulanud loenguid ning lasknud uurida, kas keha on endiselt heas toonuses ja vormis. Siiani on tohtrid tunnistanud Mati Pätsi terveks kui purikas. Ühe väikese mööndusega – veresuhkur kipub tsipakese normist kõrgem olema. Neilt ka soovitus moosipurke ja kommikotte rohkem eemalt imetleda. Eluaegsele mittesuitsetajast maiasmokale on see parajaks katsumuseks.

“Eakaaslastest suitsumeestel on tunduvalt rohkem hädasid,” arutleb presidendiks pürgiv härrasmees. “Mina pole kunagi suitsu teha tahtnud. Superkarsklane ma pole, sünnipäeva ja jõulunapsud võtan ikka ära.”

TOIT JA RAVIMID. Päts ei ela selleks, et süüa, vaid sööb selleks, et elada. Gurmaaniks ei saa ta ennast mingil juhul nimetada. Toidulaual eelistab suhteliselt lihtsaid roogi.

Samavõrra harva kui peened hõrgutised satuvad tema hamba alla ka tabletid ja muud sorti ravimid. Neid ei salli reibas tegelane üldse. Külmetushaigusi ja muid talviseid tõbesid peletab kuppude panemise ja sinepi-plaastritega. Mees nimetab end lausa kirglikuks loomulike ravimeetodite kasutajaks.

“Viimase penitsiliini süsti sain 1966. aastal,” meenutab patendiameti juht: “Olin haigestunud angiini.”

HAIGUSED. “Lapsena põdesin veel leetreid, tuulerõugeid ja üks kord kopsupõletikku. Siberis elasin üle düstroofia,” räägib Päts.

Elu jooksul saadud vigastustest meenub küsitletavale üks niiöelda rumal luumurd. Abielusõrmust kandev sõrm on selle tagajärjel siiani natuke kühmus. Juhtus see Riias, kus puudusid perroonid ning vagunist välja astudes mees lihtsalt komistas. Käsi jäi aga käsipuu taha kinni.

“Hambaplomme ja –sildu muidugi leidub,” muigab seitsmekümnendale eluaastale lähenev härra. “Ligidalevaatamise prillid tekkisid 46. eluaastal. Eelpoolkirjeldatu on kõik, mis mul ajakirjandusele oma hädadest pakkuda oleks.”

Tarand: tervislik suitsumees

Andres Tarand on esimene presidendikandidaat, kes nõustub Eesti Päevalehe palvel minema aja peale mööda Lühikest jalga all-linnast üles Toompeale. Õigupoolest oli see Tarandi ettepanek, kuidas mõõta kandidaatide füüsilist võimekust ja võhma – elades Harju tänaval on see ta igapäevane rada Toompeale minekuks.

Tarand jõuab mõõdukate sammudega üles minuti ja nelja sekundiga. Poolel tänaval, treppide peal, istub kerjusmees, kes saab Tarandilt korraga kvartali raha ette. Et siis harvemini küsiks.

Üles Toompeale jõudes Tarand hingeldab.

TARAND JA SPORT. Tarandil pole harjumust käia hommikuti sörkimas ei koeraga ega ilma. Koera pole ja sörkimist peab ta üldse mõttetuks tegevuseks. Vajadusel võib presidendikandidaat aga sahtlist välja võtta ja ette näidata noorpõlves saadud diplomid kergejõustikus ja lauatennises, hiljem ülikooli ajal orienteerumises.

Harilik maatöö annab 61-aastasele Tarandile praegu piisava koormuse. “Ma ei murra tööd teha, nagu teoorjad omal ajal, vaid teen kõike parasjagu, et laisaks ei jääks,“ räägib ta. Harilik maatöö tähendab Paldiskist 70 kilomeetrit lääne pool, Vihterpalu ja Nõva vahel asuvas maakodus heinategu, puude lõhkumist ja saagimist ning aiatööd.

HAIGUSED. Radikuliit kimbutas Tarandit viimati 1990. aastal enne Ülemnõukogu valimisi ja muutis tüütuks autouksest sisse ja välja käimise. Kuid see oli tema sõnul entusiastlik aeg ja polnud mingit vabadust mitte käia rahvakoosolekutel. Siis sai ta aru kõigist oma sõpradest, kes kurtsid, et ei saa seljavaluga voodist üles.

Muidu on Tarand tervisehädadest kergelt pääsenud, pole siiani perearstigi. Kõige sagedamini on viimasel ajal käinud hambaarsti jutul. See on pärand sõjajärgsetest aastatest, kui polnud kombeks ega võimalusi hammaste tervise eest hoolt kanda. Teine nuhtlus on allergiline nohu, mis aegajalt komplitseerib terava kõrvavaluna lennukisõite.

Tõsisem trauma olid Tarandil lapsena kõrge puu otsast alla kukkumine, kus poisi luud-liikmed jäid küll terveks, kuid pandi pikalt voodireÏiimile. Saatuslikuks oleks võinud saada 1949. aastal põetud raske keskkõrva-põletik, kui siin ei tuntud veel penitsilliini. Ema pöördus viimases hädas tohtrist naabrimehe poole, kelle kohta oli teada, et ta töötas toonases NKVD-s. Naabril õnnestus oma tutvusi kasutades väikesele Andresele rohtu hankida ja poiss paranes. Elu jooksul pole Tarandil ette tulnud operatsioone, mida ta enda sõnul peaks mäletama. “Aga pimesool on sees, nii et see õnn võib naeratada iga kell.”

SÖÖK JA JOOK. Tarand tunnistab, et ta pole iial olnud täiskarsklane. Aastas on keskeltläbi 100 vastuvõttu, mille juurde kuulub pokaal veini. Viimasest 20 aastast pool on ta suitsumees olnud. Jätab maha, kui suitsetamiskorrad liigsagedaseks muutuvad, kuid alustab siis taas.

“Söömine on mu elus täiesti teisejärguline asi, paraku on see täitnud primaarfunktsiooni. Aga samas ei saa ma ennast nälgivaks pidada, kui võimalik, siis ma ikka midagi söön,” räägib ta. Hommik algab Tarandil tavaliselt kohviga, sinna juurde võileib, kerge sink või muna. Mõnikord, kui on vaja kodust vara välja minna, piirdub ainult kohviga. Kohv on must ja suhkruta, vaid iga viies koorega. Sigaret kuulub hommikukohvi juurde vaid nn “suitsetamisperioodidel.

“No kuna see teema on meil käsitletud, siis võib suitsu ette panna,” muheleb Tarand vestluse lõpuks sigaretti läites.

Savi kutsus presidendikandidaate jalgrattasõidule

Toomas Savi reageerib ettepanekule testida presidendikandidaatide füüsilist võimekust ja võhma väga ägedalt: “Kutsun kõiki kandidaate jalgrattasõidule Keila-Joale, pärast 30 kilomeetri läbimist võime seal koos ka sauna teha.” Paraku on Savi oma konkurentide suhtes liig-optimistlik ja supersõit jääb ära.

SAVI JA SPORT: 58-aastane Savi on kadestamisväärselt heas vormis – külastab igal võimalusel riigikogu spordisaali, nädalavahetustel sõidab jalgrattaga ja talvel käib suusatamas. Osaleb Tartu suusamaratonidel ja rattarallil.

Tänavu otsustas Savi läbida 63-kilomeetrisest Tartu suusamaratoni distantsist vaid pool, kuna maratonile eelnenud päeval algasid vabariigi aastapäeva üritused kell pool kaheksa hommikul ja lõppesid presidendi vastuvõtuga pärast südaööd.

SAVI JA TÕVED: Savi perearst Monika Vask Tartu Nõlvaku perearstikeskusest ei mäleta, mil ta patsient oli viimati palavikus või viirushaiguses.

Endisele sportlasele teevad muret vasak põlveliiges ja parem õlaliiges. Riigikogu spiikri põlveliigest on opereeritud kokku neli korda. See on odaviskajate tüüpilisi vigastusi, millele tänini ei ole ravi leitud. Õlaliigest opereeriti viimati Soomes eelmise aastatuhande viimasel aastal.

Endise spordiarstina saab Savi oma tervisemured suuremalt jaolt ise lahendatud. Kuid valmistudes suuremateks võistlusteks, jälgib Savi hoolega oma tervislikku seisundit koos perearstiga. “Nii kui mingi vigastatud koht tunda annab, siis reguleerime treeningkoormust,” hoiab Vask oma patsiendil silma peal.

Kooliajal on Toomas Savil opereeritud mandleid ning aastaid tagasi on põdenud kopsupõletikku, mida Tartu üks kuulsamaid röntgenolooge Nils Sachris nimetas klassikaliseks näiteks meditsiiniõpikust.

SÖÖK, JOOK JA SIGARET. Suitsetamine jäi Savi jaoks ühekordseks poisikese seikluseks. See-eest meeldib juua õlut ja lemmikuks on punased Austraalia veinid. Tippsportlasena on ta harjunud oma toitumist jälgima, kuid praeguse kiire elutempo juures see enam ei õnnestu. Söökidest eelistab lihtsat kodukööki, kus laual võiks olla pikkpoiss, ahjukartul, muna-peedi salat ja mädarõigas.