Kihnu karjamaadel jookseb isepärane lambatõug

Kihnlased teavad, et nende lambad on mandri omadest väiksemad, vastupidavamad, kitsa nina ja tiheda villaga, millest saab pehmet-pehmet lõnga. Sellised on Kihnu lambad olnud juba isade ja esiisade ajal ja on tänini, sest nad on tõuaretusega rikkumata. Täpselt nii, nagu on kihnlased ise igasugustest mandril leiutatud veidrustest rikkumata.

Ometi võetakse Kihnu väina merepargi eestvedamisel saare lammastelt vereproov, mis saadetakse Soome laborisse uuringutele, kus selgub, kas Kihnus elab aborigeenitõugu lammas. Eesti keeles tähendab see maatõugu lammast, kes on Kihnus pikka aega elanud ja kohalike tingimustega nii kohanenud, et on muutunud saare looduses elamiseks vastupidavaks.

Samasugune uuring tehakse ka Ruhnu ja Saaremaa lammastele. Tõstamaa valla loomaarst Anneli Ärmpalu-Idvand võtab lammastelt vereproovi ja Kihnu väina merepargi direktor Heikki Luhamaa pakib katseklaasid karpi. Anneli abikaasa Herki Idvand on toeks loomade kinnihoidmisel.

Kui selgub, et Kihnus elabki maalammas, hakatakse taotlema tõu tunnustamist ja üritatakse teda säilitada, seletab Heikki.

Mandri lambad jäävad kiduraks. “Suured mandri lambad, mis siia tuuakse, ei kasva meil. Lihtsalt jäävad kängu, ei pea vastu,” teab Umba talu perenaine Alma. Tal pole selle vastu midagi, et loomatohter tema lammastelt vereproovi võtab. Kas tema lambad on aborigeenitõugu või mitte, Almat ei huvita. Temal on vereprooviga muud huvid. “Kui lambal mõnda viga on, siis näeb ära, mul suri mineva aasta palju tallesid,” muretseb perenaine.

Tõust tähtsam on Almale see, et lambad oleksid terved ja annaksid hästi villa. Kihnu lambad annavad kõik hästi villa ja sellest tehtud vill on pehmem kui mandri lammastel. Rääkimata sellest, mida osavad näpud sellest teha oskavad.

“Huvitav, tõulammastel läheb nina kongu, sel on kitsas,” imestab loomatohter Anneli. Merepargi direktor Heikki teab, et Hiiumaa lammastel pidi ka kitsas nina olema ja sellisega pidi loomadel olema hea kadakat nosida.

“Küll neil on ikka peenikesed jalad,” imestab loomatohter aga edasi. Temal on kodus kakskümmend lammast, kel kõigil on kaks korda jämedamad jalad. Arsti kogenud silm hindab Kihnu lamba villa peenekiuliseks ja kuivaks.

harjaga punkar-lammas. “See on nagu punkar, valge hari peas püsti,” naerab Heikki, kui perenaine järgmise katsealuse tohtri juurde toob. Lammas-punkaril on kõrvarõngas ja olek sõjakas. Teised lambad on tasased kui talled, aga rõngas on kõrvas neil kõigil. Mitte uhkuse pärast, vaid sellise karmi käsu on andnud põllumajandusministeerium.

Loomaarsti pahandab, et iga uue ministriga tuleb uus numeratsioon. “Mina küll ei julge oma inimestele öelda, et nad peavad järgmisel aastal loomadele jälle uued numbrid kõrva panema,” on Anneli nõutu.

Üks Umba talu talleke sündis ühe kõrvaga, sest tema ema oli rõngastamise ajal tiine. Loomatohter ei ole varem midagi sellist kuulnud.

“Mis selle oina sünniaasta on?” küsib Heikki. Temal on vaja kirja panna verd loovutanud lamba vanus, andmed tema ema ja isa kohta. Kui lammaste vanust suudavad kihnu naised meenutada, siis sugupuuga jäävad nad jänni. On need valged talled ikka musta oina omad või hoopis selle valge? Kuna sugupuuta oinal ei ole kõrvas ka numbrit, siis kantakse paberisse tema nimi Poku. Oinas on Umba talus ainuke määgija, kel nimi on. “Pole lambal nimesid ega kedagi, nad on tillud, muud midagi,” seletab perenaine.

Mandriinimesed teavad rääkida, et Kihnu koer pidavat haukuma: ”õlut-õlu-õlut”, aga lammas teeb küll täiesti mandri lamba häält.

Kõigi Alma üheksa lamba vill kulub oma pere tarbeks. Almal on mees, kolm tütart, kolm poega, ja kümme lapselapselast, kes kõik sokke ja kindaid tahavad. Kihnu memmedel on kärmed näpud.

Kuigi neli meest majas, küürutab Alma kartulipõllul üksipäini. “Kihnu mees nüüd naisele appi tuleb,” lööb naine käega.

Kuna loomatohter juba majapidamises, vaktsineerib ta koerad ja need kassid, kes kätte annavad. Kihnu kassid on rahulikud.

Sarvedega lambad. Selliseid lambaid kui tädi Astal ei ole näinud isegi loomaarst, teistest rääkimata – Juhma talu lammastel on sarved. “Kas see on nüüd ikka lammas, sellist ma pole küll näinud?” küsib loomatohter juba mitmendat korda.

“Pane tagumine ots ette, kui muidu ei usu,” ei ole Köstri Asta suu peale kukkunud. “Mina ei tea, mis neil viga on. Sündisid ja sarved kasvasid pähe.” Ilma tagumist otsa ette keeramata saab neil vahet teha ka, uttede sarved on oina omadest peenemad ega ole nii keerdus. “On alles pujäänid,” imestab Heikki ja tellib imelammastest endale foto, sest muidu ei usu pärast isegi.

“Kas nüüd tuleb esikaane pilt või reklaami peale?” küsib Asta naerdes.

Vereproovi on sarvedega lammastelt mugav võtta, Herki tõstab neid kui kohvrit arsti juurde. Sarvist kinni ja jälle minek.

Ka Astal on jätkunud nime vaid oinas Mikule, lambad on lihtsalt lambad või samuti tillud.

Muidu on sarvedega lambad rahulikud ja lasevad vereproovi võtta. Hoopis teist meelt on Juhma talu koer Reks. Noor koer on tõsiselt hädas ja kiunub ning vingub, kui võõrad tema lambaid väntsutavad.

“Ei tehta su sõpradele midagi,” lohutatakse koera, kes vere lõhna tundes haledalt niutsub, inimeste piiramisrõngast läbi murrab ja oma lambakesed üle nuusutab. Asta seletab, et Reks on ühteviisi nii inimeste, lammaste kui ka lehmade sõber.

Tegelikult kavatseb Asta haruldased sarvedega lambad Kihnu väina merepargile müüa ja tulevikus hakkavad nad Läänemaa rannikuala roost puhtaks sööma.

Kui loomaarst sarvilistega ühele poole saab, on Reksi kord marutaudisüst kätte saada. “Seda sa siin nurusid,” ütleb perenaine koerale, kes iseenda süsti talub lammaste vereproovist rahulikumalt. “Kas see maksab ka midagi?” tahab memm teada. “Ei, see on riigi poolt,” lohutab Anneli.

Oma lamba verd ei loovuta. “Ah vanu Kihnu lambu,” ütleb Antsu perenaine mitmendat korda umbusklikult. Ta on nõus oma lambaid näitama, kuid ühtegi tilka verd võõrad saama ei pea. See ei loe, et Heikkil on telefoni teel peremehega kokku lepitud. Mis puudutab majapidamist, siis selles osas on kihnu peres püksid kindlalt perenaise jalas.

Meeste mängumaale aga kihnu naine ei trügi, las seal kamandab pealegi peremees. Kihnu mehe mängumaa on kalapüük ja kõrtsuskäik.

Luha talus ei ole sarvedega lammast ega punkar-lammast, üldse on seal lambad suuremad ja tavalisemad. See-eest on seal eriline peremees Jaan. Tema tuleb koos naisega lauda juurde lambaid võõrastele näitama. Tavaliselt on kihnu mees kas merel või magab ega tea, mis laudas sünnib. “Kaks on tänavust ja üks möödunud aastane, just aastavahetusel sündinud,” teab Luha Jaan ja see juba on midagi. Tema tuleb oma Marile appi lambaid söötma, koos tehakse heina ja võetakse kartuleid. Luha talu õu on korras. Vereproov Luha talus liiga tavalistelt lammastelt jääb võtmata, aga peremehelt peaks selle küll võtma. Kas tema on ikka päris kihnu mees?

Kihnu lambad omavahel sugulased

Tõuaretusspetsialisti hinnangul ei ole Kihnus aborigeenlambaid säilinud, sealsed lambad on väiksemad lihtsalt sellepärast, et on omavahel sugulased.

Eesti lambakasvatajate seltsi tõuaretuse peaspetsialist Hillar Kalda on kindel, et tegelikult pole aborigeenitõugu lammast Eestis enam ammu olemas.

“Kunagi enne saksa aega, kui meil veel mõisnikud olid, peeti looduses lammast, aga sellest on kõvasti aega möödas,” ütles ta. “Seda arhailist tõugu lammast, kes siia pärast jääaega tuli, nagu me ise tulime, ei ole enam – Eesti on nii väike ja lammaste populatsioon nii pisike.”

Tema sõnul oli Eesti maalamba oluline väline tunnus kolmnurkne saba, aga seda ei ole leitud kuskil ühelgi lambal.

Kalda sõnul on Eestis aretatud kaks lambatõugu – eesti valgepealine ja eesti tumedapealine ning praegu saartel elavad lambad on saadud nende tõugude omavahelise ristamise või sugulasaretuse tulemusena.

Kihnu ja üldse saarte lambad on Kalda sõnul mandri omadest pisemad ja teistmoodi lihtsalt sellepärast, et nad on nii tugevalt sugulased.

“Seal jäetakse oma jäärad karja ja tulevad sugulastalled, kes on väikesed, niru kondiga ja kehva tervisega ning paljud hukkuvad,” rääkis tõuaretuse peaspetsialist.

Kalda hinnangul ei lähene kihnlased lammaste aretamisse majanduslikult. “Arvatakse, et väike lammas sööb kadakat, aga inimene peaks aru saama, et lihalammas annab kasu rohkem, ega tema villata ole ja sellest peaks kihnu körtideks jätkuma.”

Kihnu väina merepargi direktor Heikki Luhamaa ütles, et lambakasvatajate selts mõtleb ainult sellele, et lambakasvatus majanduslikult ära tasuks. ”Nemad tahavad ainult, et sisse tuua välismaa lambaid ja välismaa haigusi,” ütles Luhamaa.

Põllumajandusülikooli loomakasvatusinstituudi geneetikalabori juhataja Haldja Viinalass ütles, et lammaste DNA-analüüs tehakse täpselt samamoodi nagu inimestelgi.

“Verest võetakse DNA ja loomi võrreldakse 25 eri markeri põhjal,” rääkis Viinalass. Tema sõnul on tegemist Põhja-Euroopa lambatõugude geneetilise mitmekesisuse ja päritolu uuringuga, milles osaleb 32 tõugu.

Varem ei ole eesti lambaid geneetiliselt uuritud. “Nüüd saame teada lambatõugude geneetilise mitmekesisuse ja saame jälgida nende sugulust läbi aja,” selgitas Viinalass.