Esimene lahing eurovisiooni pärast

Eurovisiooni lõppkontserdi korraldamine on muutunud

kulissidetaguse võitluseks Eesti Televisiooni ja

vabariigi valitsuse vahel. Mõlemal on eurovisioonist erinev arusaamine. Esialgu pole veel selge, kes võitluses peale jääb, kirjutab Priit Hõbemägi.

Hästi rõivastatud ja seltskonnalehekülgedelt tuntud meeste ja naiste pingeline lobbytöö, pikad lõunasöögid kallites restoranides, mobiilivestlused ja aktiivne meilivahetus iseloomustavad vaikset käteväänamist, mis on saanud eurovisiooni lõppkontserdi ettevalmistamise lahutamatuks osaks. Kogu tegevuse eesmärgiks on kontrollida umbes 50 miljoni krooni kasutamist, mis kulutatakse Saku Suurhallis toimuva ürituse sildi all.

Konflikti olemus on eelkõige kontseptuaalne. Valitsuse silmis on 2002. aasta eurovisioon lõppkontsert Eesti riigi mainekujunduse tähtis osa, mis peab maailmale saatma särava sõnumi Eestist kui edukast Euroopa riigist. Eesti Televisiooni juhid näevad lõppkontserdis üksnes telesaadet, mille ainukorraldajaks on Eesti Televisioon. Tõsi küll, tegu on erakordse ja väga keerulise telesaatega, kuid eeskätt siiski saatega. Kõik muu on teisejärguline, ütlevad nad.

Selles asjas on Eesti Televisioonil jumala õigus – tegu ongi telesaatega, mis vajab professionaalide karmi kätt, mitte aga amatööride sekeldamist ja nõunike nõuandeid, mida ja kuidas teha. Ja mida Eesti Televisioonis ise ei osata teha, see ostetakse välismaalt sisse. Nii et telesaate ettevalmistamise ja läbiviimise osas pole vaja muret tunda.

Häda on selles, et Eesti Televisioonil pole selle suurejoonelise ürituse korraldamiseks lihtsalt raha. Puudu on umbes 50 miljonit krooni. Võimalik et ETV raskes rahakriisis otseseid süüdlasi ei olegi ja tegu on lihtsalt asjaolude halva kokkulangemisega. Paraku ei saa raha eurovisiooni korraldamiseks tulla kusagilt mujalt kui Eesti Vabariigi Valitsuse käest. Aga valitsus on nõus seda raha andma üksnes teatud tingimustel.

Liivakastimängud. Eurotüli algas tegelikult juba päev pärast seda, kui Tanel Padar ja Dave Benton tegid Kopenhagenis ajalugu, võites eurovisiooni lauluvõistluse. Aare Urm ütles siis ajakirjanikule, et Tallinnas lõppvõistluse korraldamiseks vaja minevad 50 miljonit krooni on valitsusele hea üllatus. (Sõna “hea” tuleb lugeda iroonilise hääletooniga.) Ja kui paari nädala pärast levitas BBC Urmi väidet, et Eesti valitsuse avalik-õigusliku ringhäälingu vastane poliitika teeb 2002. aasta lõppkontserdi korraldamise Tallinnas võimatuks, siis polnud sügava vaenu tekkimiseks enam muud vajagi.

Suurte poiste mängud ei erine oluliselt väikeste poiste mängudest. Ka valitsuse ja ETV vahel käis kõik nii nagu liivakastis – kui sina ei anna mulle, siis ei anna mina sulle. Kui valitsus ütles, et raha pole, siis lubas Urm lõppvõistluse ära jätta. Kuigi samal ajal teadsid mõlemad pooled hästi, et ajavad täielikku udu – sest ajalukku lähevad need, kes eurovisiooni korraldavad, mitte need, kes selle põhimõtete pärast ära jätavad.

Kui projekti “Eesti Tuntuks!” raames hakkas valitsus peaministri nõuniku Tarmo Sumbergi kaudu otsima võimalusi eurovisiooni lõppkontserti Eesti maine huvides ära kasutada, siis oli tüli oma juured juba nii sügavale ajanud, et näiteks Aare Urmi, Tallinna linnapea ja mainekujundajate koosolekul osales ka advokaat, just nagu oleks tegu vaenupoolte kohtumisega, kus iga üleliigne sõna võib saatuslikuks saada.

Piits ja präänik. Valitsus ei usalda Urmi ja püüab leida võimalusi tema tegevuse kontrollimiseks. Kõige lihtsam lahendus oleks vabaneda riigitelevisiooni kangekaelsetest juhtidest ja panna siis “oma” inimesed eurovisiooni-rongi juhtima. Kuid see pole võimalik, sest Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) on ETV-poolsed peakorraldajad nimeliselt paika pannud ning nende vallandamine võiks kaasa tuua selle, et EBU võtab lõppvõistluse Eestilt hoopis ära ja annab näiteks Maltale.

Natuke keerulisem on piitsa ja prääniku meetodi kasutamine. Sellele paistab vihjavat mõni aeg tagasi ootamatult päevakorda tõusnud Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühendamise kava, mille tulemusena oleks ilmselt ETV juhtkonnas tehtud järske muudatusi. Seejärel toimus aga uus üllatav kääne – ühendamise kava kadus jäljetult, nagu seda poleks kunagi olnudki. Väidetavalt oli see valitsuse n-ö vastutulek Urmile, et too hakkaks tänutäheks valitsusega paremat koostööd tegema.

Näib, et valitsus proovis ka tagaukse kaudu televisioonimajja sisse imbuda, et olukorda kontrollida. Nii esitleti meelelahutusärimees Peeter Rebast avalikkusele kui olulist tegelast eurovisiooni struktuuris, kuid ETV poolt vaadates tegeleb Peeter ainult tehniliste, mitte aga sisuliste probleemidega – lava ehitamine, piletite trükkimine, turvaprobleemid.

Kõik valitsuse katsed Urmi kontrollida on tänaseni nurjunud.

Kes tellib muusika? Aare Urm kaitseb oma väljakupoolt ja ei taha sattuda lõputute projektide, kooskõlastamiste ja komisjonide keerisesse. Peaminister Mart Laar on mures sellepärast, kas aasta tippsündmus ei lähe mainekujunduse aspektist kaotsi või et äkki tehakse seal mõni lollus.

Mart Laaril on olukorra kohta väga selge seisukoht – valitsus raha võib eurovisioonile raha anda küll, aga raha andjal peab olema võimalus raha kulutamist suunata ja kontrollida. Antud juhul siis Eesti riigi mainekujunduse suunas.

Praeguse olukorra iseloomustamiseks sobib suurepäraselt anarhistide loosung: “Mida halvem, seda parem”. Mida kriitilisemaks olukord muutub, seda karmimaks muutub mäng, seda kõrgemaks panused, seda suurem on võimalus, et vastaspool murdub või teeb vea. Aga tõde, nagu alati, pole mitte ühel või teisel poolel, vaid kusagil vahepeal.