Eesti lipu värvid
Värvid pidid kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistama eesti rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldama Eesti ilmastikku ja loodust; olema omavahel kooskõlas.
Värvide tähendust seletati ka nii: sinine – väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, ustavuse sümbol; must – pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, armastuse sümbol; valge – sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, talvist valget lund, suviseid valgeid öid, Eesti kaskede valget koort.
7. aprillil 1882 demonstreeriti esimest korda avalikult sinimustvalgeid värve. EÜS-i eelkäija tolleaegne esimees, Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sinimustvalget teklit.
Tõnis Möldre, ajaloolane
Sümboolikat muutev riik on ebakindel riik
Hannes Walter, ajaloolane.
“See pole sugugi esimene kord, kui Eesti riigilipuks tahetakse teha rahvusvärvides ristilippu. Idee oli juba sama argumentatsiooniga 1922. aastal käibel – ristilipp vihjab meie kuulumisele Skandinaaviasse.
Vabariigi valitsus on selle idee juba üks kord ka maha hääletanud. Olen täheldanud rahvusvärvide kasutamist ristilipuna üksnes mõnes väliseesti sõjaveteranide organisatsioonis.
Minu isiklik arvamus on see, et igasugu sümbolid on seda väärtuslikumad, mida vanemad nad on. Meie praegune rahvuslipp on sellisena, nagu ta on, väärt rohkem, kui mis tahes uued värvikombinatsioonid. Ükskõik kui loogilised ja õiged nende põhjendused ka ei oleks.
Coca-Cola ja Malboro ei mõtle oma kaubamärgi muutmisele. Kui riik hakkaks oma kaubamärki ehk siis rahvuslikku sümboolikat – lippu ja vappi – muutma, näitaks see eelkõige seda, et riigina tunneb ta ennast ebakindlalt, ei usu endasse ega pea end piisavalt väärtuslikuks.”
Eesti riigi ajaloos on erinevaid lippe küllalt
Kalev Uustalu, riigikantselei sümboolika osakonna juhataja
“Ristilipu teema pole Eesti ajaloos uus. Kui 1922. aastal korraldati riigilipu kavandi konkurss, laekus sinna ka kaks ristilipu kavandit. Toonane vabariigi valitsus hääletas need kavandid maha, sest senise sini-must-valge lipu all võideti Vabadussõda, toimusid nii rahvuslik ärkamine kui ka iseseisvumine. Võib lisada, et ka taasiseseisvumises on trikolooril oma osa.
Ma arvan, et diskuteerida võivad kõik, see pole ju keelatud, aga seni pole need diskussioonid minu jaoks eriti tõsiselt võetavad. Ristilippe pole mitte üksnes Skandinaavia riikidel, on ka näiteks Dominikaani Vabariigil. Eestiski on ristiga lippe juba olemas – Türi ja Pärnu linnal.
Eesti riigi ajaloos on lippude erinevad variatsioonid juba olemas: tsaariaegne lipp, rahvuslipp, Nõukogude Eesti lipp, Saksa okupatsiooni aegne Eesti lipp. Täidesaatva võimuna ma selles küsimuses seisukohta ei võta. Ma ei usu, et lippude välja vahetamine erikulutusi tähendaks, lippe valmistatakse kangast ja neid peab nii ehk teisiti aeg-ajalt uuemate vastu välja vahetama.”
