Kuulsa itaallase Piranesi unistuste arheoloogia
Kadrioru muuseumis on avatud pisike näitus mehest, kelle kuulsus ulatus 18. sajandil Euroopa ühest servast teise.
Giovanni Battista Piranesi oli õppinud kogu elu graafikat vaid selleks, et paremini arhitektuuri kavandada, ometi ei saanud temast arhitekti. Sajandi keskpaigas tabasid teda aga välgunooltena majanduslik ja seltskondliku edu, paavsti soosing ja publiku armastus. Temast oli saanud valgustussajandi populaarseim graafik. Tema gra-vüürid ja ofordid ujutasid üle kõik Euroopa tähtsamad raamatukogud, salongid ja õukonnad. Tema maja sai suur, salved täis ning tema naine kandis talle palju lapsi.
Sic transit gloria mundi – nii kaob maailma hiilgus; just seda triviaalsuseni kulutatud nostalgilist igatsust oli 18. sajand tulvil. Vulkaanituha alt kaevati välja Pompei ja Herculaneum, Euroopa aadli haridusse lülitus obligatoorne reis Rooma antiiksetele varemetele ning etnograafilised ekspeditsioonid hellenistliku Kreeka lätetele said süstemaatiliseks.
Kunstiajaloolased ja luuletajad tituleerisid Rooma “Euroopa akadeemiaks” ja “kogu maailma kõrgkooliks. Hellenistlik maailm kuulutati tsivilisatsiooni hälliks, rebimine “kõige ehedama allika” tiitlile käis ainult Ateena ja Rooma vahel.
Itaallasena polnud Piranesil mingit kahtlust, numero uno oli tema jaoks Rooma. Ood Igavese Linna igikestvale ülevusele ongi ta loomingu peamine sisu.
Juba Piranesi esimene bio-
graaf nimetas kunstnikku “antiikvaremete Rembrandtiks”. Väärikus, vaikus ja pühalik vaoshoitus on meeleoluregister, milles ilmuvad me ette Colosseum, Kapitoolium, Marsi väljak ning teised 18. sajandi Rooma kuulsad linnavaated.
Piranesi koloreerib graafikas heletumedustega sama rammusalt nagu maalija. Valgus ja vari on tema pildimaailmas sama olulised tegijad kui uinunud varemed.
Siin avanebki ta piltide sisemine draama; suurejoonelised vrakid ja skeletid kümblevad peaaegu alati loojuva päikese kuldsetes (millistes siis veel?) kiirtes nagu Kuldse Ajastu jäänukitele kombeks. Nende vahele, sügavatesse varjudesse, on end asutanud ajalikuma elu äbarikud tunnistajad: karjuste upakil osmikud, kõrendid kitsed ja kaltsudes lapsekarjad – kõik nagu tumedad varjukujud, milleni ei jõua iial Valgustuse tuli.
