”Pole tähtis, kui andekas ta oli. Ta oli lihtsalt üks inimene.”
Poemüüja ei tea veel, et Hermaküla enam ei tule, ei viska nalja, ei räägi lihtsalt niisama südamest südamesse juttu.
Tühjalt seisva akna motiivi tarvitab ka Mati Unt, kui me pisut hiljem Hermaküla ootamatust lahkumisest kõneleme.
Päeval, pärast hommikust proovi
Hommikul oli Nukuteatris suvelavastuse esimene proov. "Üks asi, mis siin teatris puudu on olnud, need on elust enesest kõnelevad lood," on Hermaküla öelnud. Eilne juhtum on küll elu, paraku, nagu ta meie ümber on, kuid elu, millest ei tahaks rääkida.
Pärastlõunal, kella poole viie ajal, päike veel suures taevas, leidis juhuslik möödakõndija surnud Hermaküla, 58.
Juhtus olema tähelepanelik inimene, kes õitsvate toomingate vahelt Kadrioru kõige tagumises servas asfaltteel jalutades kaugele võsa vahele vaadates surnukeha märkas.
Õites puud.
Nende vahelt läheb üle oja - sammuga tuleb ettevaatlik olla ja kännul turnida - heina tallatud teerada Lasnamäele viiva suurmagistraali mäena kerkiva servani.
Seal. Kohutav paik. Kauge ja üksik, kuigi õitsvate puude vahel.
Hüvastijätukirja esialgu ei leitud
"Ta oli jope korralikult seljast võtnud ja kõrvale pannud. Seal oli veel mapp ja pabereid ning kilekott. Kilekotis oli ilmselt nöör," ütleb Tallinna kriminaalpolitsei komissar Artur Tshulitski raskelt ohates.
"Ne beregli Tsheloveka," tunnistab ta.
"Surm oli saabunud ilmselt kella kahe ja kolme vahel. Paiga peal ei hakanud midagi silma, mis vägivaldsele lõpule osutaks," ütleb ta. "Pidime ta abikaasa kutsuma, et surnut tuvastada - Kaie Mihkelson oli täielikus shokis," tunnistab Tshulitski. "Ei mingit hüvastijätukirja," ütleb ta.
Ta on elus palju näinud, kuid eilne päev oli raske.
Kaljujärv: "Ei osanud aimata."
"Ta oli minu õpetaja. Suure tähega. Viimati nägin teda läinud augustis. Istusime Vanemuise terrassil ja ajasime üle kahe tunni juttu. Oleks ma osanud aimata, et see viimaseks jääb," ütleb Hannes Kaljujärv, üks Evald Hermaküla õpilasi Vanemuise novaatorlikult kirkas õppestuudios seitsmekümnendatel. "Kohutavalt kahju ja kurb."
"Jah, ma mäletan, üks väga selge mõte oli tookord küll - saaks sest jamast ükskord lahti, kui saaks nõukogude vanglarezhiimist lahti, siis saaks rääkida palju tõsisematest asjadest, suure maailma asjadest... Enam ei ole nii lihtne, sest nüüd on vabadus, mis teadagi on üks ränk asi," on Hermaküla öelnud oma teatriteele vaadates.
See oli, ma arvan, Voldemar Panso, kes ütles: "Kui nooruse õielehed on langenud, köidab meid meistri tark silm."
Me ei osanud Hermaküla tarka silma lõpuni hinnata.
Evald Hermaküla
1941 – 2000
* Eesti tuntumaid näitlejaid ja lavastajaid sündis 6. detsembril 1941.
* Lõpetas Tallinna 17. keskkooli Pelgulinnas.
* Õppis Tartu Ülikoolis geoloogiat ja lõpetas samal 1965. aastal paralleelselt Vanemuise näitestuudio.
* 1966. aastal tuli Eesti Televisiooni reissööriks, kus oli väikese vaheajaga 1970. aastani.
* 1970. aastast oli Hermaküla Vanemuise näitleja ja lavastaja (tema juhendatud Vanemuise stuudio 1974.-1979. aastani on Eesti teatriajaloos legendaarne).
* 1983. aastal tuli Evald Hermaküla Tallinna, oli Eesti Draamateatris lavastaja ja (1988-1991) kunstiline juht.
* 1996. aastast vabakutseline näitleja ja lavastaja.
* Läinud aasta suvest Nukuteatri peanäitejuht.
* "Arvan, et teatri kõige tähtsamatele tegelastele - näitlejatele - peaks olema kasulik mängida vahel ka suurt ja tõsist repertuaari, mis omakorda rikastaks ka nende igapäevast põhitööd, nukunäitlemist," ütles ta.
Mati Unt: "Evald"
"Kui üks mu teine hea tuttav, lahkunu, suuresti (mis sest, et tõsiselt ja sügavuti minevalt) flirtis hädaohtlikult kaua surmaga, siis seekord oletan sama pikaajalist, külma, hemingwaylikku otsust.
Seekord esitan ma ka arve ühiskonnale: miks alahinnati ta alati novaatorlikke töid? Miks sai ta nii hilja oma suveräänile sobiliku nurgakese, millega ta ei jõudnud/tahtnud enam tegelda? Tegemist oli jätkuvalt isikuga, kelle nimi on möödunud sajandi viimase kolmandiku Eesti teatriuuenduse sünonüümiks.
Räägitakse, et peab teistest hoolima. Kolm päeva tagasi seisin keskpäeval Kadriorus Evaldi korteri lahtise akna all. Mõtlesin - peaks rääkima. Kedagi ei liikunud. Läksin koju."
"Õnne 13" tiim rabatud
"Ta rääkis kogu aeg oma tulevikuplaanidest, mis olid kaugeleulatuvad. Seda ootamatum nüüd kõik on. Olen täiesti rabatud," on Eesti populaarseima teleseriaali "Õnne 13" produtsent Raivo Suviste löödud.
Evald Hermaküla enesetappu ei osanud ükski seriaalis osaleja aimata. "Ei oska öelda, kuidas ta võõrastega käitus, kuid meiega ta küll kinnine polnud," meenutab Suviste. "Mingi pläralõug ta ka ei olnud. Samas sai temaga kõikidest maailma asjadest rääkida. Ei tea, võib-olla ei osanud me tema maailma sügavamalt sisse vaadata."
Suviste sõnul rääkis Evald talle alati oma plaanidest Nukuteatri juhina ning meenutas tööd Vanemuises, mis oli tema loominguline kõrgperiood. Hermaküla sooviks oli alati töötada elurõõmsate näitlejatega. "Eesti on kaotanud jälle ühe vaieldamatu tippnäitleja," on Raivo Suviste nukker.
Sõprade ja heade tuttavate sõnul liialdas Hermaküla tublisti alkoholiga. "Näitlejate seas on tavaline, et ikka vahel napsu võetakse. Mis aga puutus töösse, siis probleemi kui sellist meil küll polnud," kinnitab Suviste.
Teleseriaalis "Õnne 13" mängis Hermaküla boheemlasest kirjanikku Evald Raidveri. "Minu elu läheb selle tegelase omast küll tunduvalt lahku," on Hermaküla varem rolli kommenteerides kinnitanud. Evald Raidveri mängis ta kolm hooaega. Praegu on "Õnne" võtteperiood küll lõppenud, kuid Suviste kinnitusel pidi kirjaniku tegevusliin sügisel edasi minema. Nüüd jääb see pooleli.
Tõnis ERILAID
