Toivo Kurmet: “Ma pole kunagi vaba olnud.”
Stockholmi kõrvetav hommikupäike peegeldub heledalt vastu Kronobergshäkteti arestimaja hästi pestud akendelt. Kusagil nende klaasruutude taga ootab juba mitmendat kuud rootslaste otsust riigist väljasaatmise kohta Toivo Kurmet. Mees, kes pani kuuekümnendate aastate lõpus kokku menubändi Virmalised. Nautinud veidi aega edu muusikuna, emigreerus ta Saksamaale. Üheksakümnendate aastate algul oli Kurmet kodumaal tagasi, kaasas suurejoonelised äriplaanid. Nendest kõige lennukam oli kavatsus rajada Raplasse Eesti Hollywood. Nüüd seisab lõpetamata hoone vaikselt lagunedes – justkui poolik jalajälg mehest, kes tagaselja kolmeks aastaks 189 miljoni rubla riisumises süüdistatuna türmi mõisteti.
Kurmeti esimesest elupaigast Rootsis 600 meetri kaugusel asuva Kronobergshäkteti valvelauas istub hiiglasekasvu hülgevuntsidega politseinik ja lappab zhurnaali eest tagasi ja tagant ettepoole ning raputab pead. “Sorry, aga te ei pääse kokkusaamisele, sest teid pole siia kirja pandud,” sõnab ta. Valvelauatoa seinale naelutatud pruun mõmmik seirab teda mererohelise soni alt kuidagi kurvalt.
Ka kõne 9. osakonda, mille alla Kurmet kuulub, ei anna tulemusi. Sealt väidetakse, et neil pole kokkusaamiseks ruumigi anda. Olukorra lahendab Kurmeti sõber Jüri Lina, kelle telefonikõne toob massiivse raudukse tagant välja vabandava politseiniku.
Väike kajav tuba, kirjutuslaud laualambiga ning kraanikauss, millel seisab topsik konide jaoks. Kulunud Eesti Porsche Klubi särki kandva Kurmeti veidi kahvatut nägu valgustab mõnus naeratus, kui ta politseiniku saatel siseneb. Mehe hallid juuksed on kuklasse lühikesse patsi sätitud ning silmad säravad, nagu ei istukski ta rootsi kardinate taga, vaid võtaks Kungsholmeni pargis päikest.
“Tunnen end siin suurepäraselt, see on nagu kahe tärni hotell,” ütleb Kurmet. “Ma ei tunneta üldse, et kinni istun. Mul on oma tuba, televiisor, raadio ning koridoris on telefoniautomaat. Pole vahet, kas istuda hotellis ja lugeda raamatut või olla siin.”
Kurmet asetab käed kõhule risti ja märgib, et on viimase kuuga kaks kilo juurde võtnud, sest jõusaalis käib remont. Pealegi toidetakse kinnipeetavaid hästi: hommikul on kohv ja võileivad, lõunaks korralik praad ning enne uinumist kopsakas õhtusöök. Vajaduse korral saab toitu puhvetist juurde tellida. Kurmet ütleb, et tema vaimne ja füüsiline tervis on türmis suurepäraselt vastu pidanud.
“Täna on menüüs kreeka lihapallid. Mina eelistan frukte, nendes on vitamiine. Tunnen jõusaalist puudust, siin tekib liikumisvaegus. Meid lubatakse katusele jalutama, aga mulle ei meeldi seal käia. Sealne seltskond on päris jube, nad ropendavad, tatistavad maha ja suitsetavad, mulle ei meeldi sellise laga sees olla,” räägib Kurmet, kes on korruse korrapidaja. Tema sõnul istuvad 300 vahialust mahutavas arestimajas põhiliselt vanglasse edasiviimist ootavad pisisulid. Endine suurärimees nendega eriti ei suhtle.
Kurmet on arestimajas veedetud aja jooksul enda jaoks palju selgeks mõelnud ning tulevikuplaanid paika pannud. Kodumaa suhtes on leebe olemisega mees ühese ja vankumatu seisukoha võtnud: Eesti tema plaanidesse enam ei mahu.
“Ma pole kunagi vaba olnud, olen alati olnud mõne ürituse ori olnud. Võtan seda rahulikult, laskmata end häirida,” lausub Kurmet, ning ta silmadesse ilmub tõsine pilk.
Sind süüdistati Eesti Kaubakompanii presidendina 189 miljoni rubla riisumises ning mõisteti kolmeks aastaks vangi. Kas sa tunned ennast süüdi?
“Jumal hoidku, absoluutselt mitte! On ilmselge, et mulle tahetakse sodi kaela määrida, aga mul pole õrna aimugi, kes selle taga võib olla. Mul on väike hüpotees, aga see on väga laest võetud. Kogu pull algas pärast seda, kui ma sidusin end Tuleviku Eesti Erakonnaga ning hakkasin tegelema alternatiivmajanduse ideega. Võimalus, et ma niimoodi kellelegi ette jäin, on ainuke ja üsna ähmane.”
Miks sa rahaga välismaale ei põgenenud ning end seal mugavalt sisse ei seadnud?
“Ma kahetsen praegu, et seda ei teinud, nagunii süüdistatakse mind varguses. Oleksin võinud raha Läände investeerida ja väga hästi elada. Aga ma ei pidanud seda raha omaks ning ei saanud seetõttu mujale viia.”
Kes on need kurjad inimesed Eestis, kes sulle ära tahavad teha?
“Ei tea, ma olen leebe inimene ning mul on üldse raske vaenlasi leida. Tundub, et minu puhul otsiti patuoinast teatud mulle teadmata asjadelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks.”
Milline on sinu suhtumine Eestisse? Kas oled eestlaste peale solvunud?
“Ma olen muutunud umbusklikumaks ning enda jaoks kõik Eestiga seonduva paika pannud. Sinna mul tagasiteed pole. Tegin suure vea, et 1991. aastal Saksamaalt ära tulin. Jätsin sinna suured võimalused maha. Oleksin hea plaadilepingu saanud, aga kuna olin sel ajal Eestis, ei õnnestunud sakslastel mind tabada ja leping anti kellelegi teisele. Tol ajal oli Saksamaal popp barokk ja ma tegin selles stiilis muusikat.
Ma olin ikka issanda tobu! Mul tekkis patriotismi tunne, et nüüd, nüüd Kahjuks oli kokkupõrge Eestis valitseva nõukogude mentaliteediga nii tugev, et juba 1993. aastal tundsin, et see jääb mulle külge. Ja 1995. aastal algas tsirkus Eesti Pangaga. Eestis on väga toredaid inimesi, aga on ka üks nõukogude mentaliteediga klikk, kes teiste otsas trambib ja laiutab. Nendega mul ühist keelt pole.
Ma pidasin Eestit oma kodumaaks, aga nüüd on tunne, nagu oleks dzhunglist üks ahv tuppa hüpanud, kes kardinaid puruks rebib ja asju laualt maha lükkab. Eestis on üks psühhohuligaan – oligarhiline klikk lahti pääsenud, kes teeb kodutunde võimatuks. Nii et parem on sealt eemale hoida, sest see psühhohuligaan on seal looduskaitse all. Ta pole suur, aga on väga tugev.”
Lahkusid Eestist oma sünnipäeval 1998. aasta veebruaris, kui oli selgunud, et sa ei saa oma advokaadiks Hillar Mardot. Nüüd on Mardo teadmata kadunud. Mida sa sellest arvad?
“Lahkusin, sest Mardo oli ainuke, kes seda asja jagas. Ta on väga terane vend ja valdab palju infot, see võibki tema kadumise põhjus olla. Väga kummaline, et temast midagi ei teata.”
Sinust jäi Eestisse maha elukaaslane Jana Kivimägi. Läinud aasta detsembri algul Stockholmi sadamas arreteeriti sind Janaga kohtumise hetkel. Millised on teie suhted praegu?
“Me pole Janaga peale mu vahistamist kohtunud. Selleks peaks ta aja kinni panema, aga ta pole seda millegipärast teinud. Mu sõber Jüri Lina pole teda kah kätte saanud. Jana mobiiltelefon lihtsalt ei vasta. Muidugi ma igatsen Jana järele, aga ma ei tea tema suhtumist minusse.”
On teil ühine tulevik?
“Minu poolest võiks olla. Aga me pole peale vahistamist isegi rääkida saanud. Ma pole temas pettunud, ma ei ole kelleski pettunud, ka Eesti valitsuses mitte.”
Sul on paljud asjad poolikuks jäänud, näiteks Hollywoodi projekt ja maalid. Miks?
“Hollywood jäi pooleli sel lihtsal põhjusel, et raha sai otsa. Riik ei täitnud oma lubadust osaleda projektis 50 protsendiga. Maalimisega tegelesin lapsepõlves ja hiljem kah natuke, aga erilist kutsumust mul sel alal pole.”
Oli sul riigiga kirjalik kokkulepe?
“Ei, raha taotles Rapla maakond. Algul lubati lahkelt, aga kummalisel kombel sai mingil hetkel Eesti valitsusel huvi otsa. Tundub, et kellegi huvides oli mulle ära teha.”
Kas see projekt ei tundunud sulle kordagi utoopilisena?
“Mulle mitte, aga tundub, et multimeedia oli eestlaste jaoks müsteerium. CD ROM-de tootmine ja helisalvestusstuudio pole utoopia.”
Kui palju sul Eestis varandust on?
“Vara on mul ehituste sees kõvasti kinni, umbes kümme miljonit krooni. Kui ma mingil hetkel raha saan, siis tahan Hollywoodi idee lõpuni viia. Selleks pole kuigi keeruline investeeringuid välja ajada. Hollywood on umbes 2 miljoni eest lagunenud, selle saaks korda küll. Otse ma enam Eestiga asju ei aja, teen seda vahendajate kaudu.
Hollywoodi projekti rikkusid ära ka Viru hotelli omanikud. Ma ajasin Tallinna Kaubamaja taha plaanitud Astlanda hotelli ehitamiseks 150 miljonit Saksa marka välja. Lepingu allkirjastamise ajaks oli aga Viru omanik asjad nii ?likerdanud, et seda ei toimunud. Viru ei tahtnud endale konkurenti ning tegi kõik, et Astlanda ei käivituks. Mu Saksa finantseerija solvus sellise jama peale, aga temalt oleksin ma saanud raha ka Hollywoodi lõpetamiseks.”
Sa oled kolm korda miljonär olnud, aga iga kord on kõik käest libisenud. Kas üritad uuesti ja kui, siis kuidas?
“Kaotus pole mingi näitaja, seekord üritan ma tõsiselt. Ma pole raha küljes kinni – kui läks, siis läks. Küll tuleb jälle. Ma olen kompaktse äriplaani välja mõelnud, mis vajab umbes 300 000- 400 000 krooni suurust investeeringut. See summa pole eriti suur, usun et saan rahad taha. Hakkan tegutsema informaatika alal ning jätkan ka vitamiinibisnessis.
Viimane on tulevikuala. Katsed näitavad, et nende preparaatide abil, mida ma müün, pikeneb inimese eluiga 120 eluaastani. See tekitab muidugi pahameelt valitsustes, sest sotsiaalsüsteem võib kokku variseda. Seni andis vitamiiniäri mulle leivaraha, kuid sellega võib korralikult teenida. Selleks peab legaalselt riigis viibima. Praegu hoiab Jüri äril elu sees.
Sattusin eluiga pikendavate preparaatide juurde juhuslikult. Nägin telekast nende kohta dokumentaalfilmi ning hiljem internetist otsides leidsin selle kohta palju materjali. Konsulteerisin ka ühe tuttava professoriga, kes uuris asja kohta akadeemilisest ringkonnast. Niisugune ravi on üsna kallis, umbes 1000 Rootsi krooni kuus.”
Sul on pooleli oma instrumentaalpaladega plaadi tegemine. Kui palju vanglaelu neid lugusid muudab?
“Ma ei usu, et üldse muudab. Kavatsen vabanedes veel teisegi plaadi välja anda. Kuna mul on CD-l olemas kõik Virmaliste salvestused, siis tahan aasta lõpuks plaadi müügile tuua. Lood on juba valitud.”
Kui palju sa Eesti muusikas toimuvast tead?
“Eriti midagi, mul ei ole siin CD-mängijat. Eurovisiooni suhtes olen neutraalne, ma hoian pöialt musale, mitte rahvusele. Aga Eda-Ines Ettit ma ei tea – kolm aastat tagasi ta vist veel ei tegutsenud? Hea, et meil muusikarindelgi hästi läheb, muidu jääb rootslastele mulje, et Eestis ainult taskuvargad elavadki. Neid ikka aeg-ajalt satub siia arestimajja.”
Sa oled üsna optimistlik oma väljavaadetes siit pääseda.
“Mu advokaadid on optimistlikud, aga asjad liiguvad maru aeglaselt. Taotlen Rootsi jäämise võimalust. Kui see õnnestub, siis on kõik kombes. Ma pole kursis Eesti poolel toimuvaga.
Kõik märgid näitavad, et mul läheb hästi, mitmed argumendid on minu kasuks. Tunnen end praegu rahulikult, kõige suurem pinge oli jaanuaris, sest siis ma ei teadnud, mis saab. Rootslased peaksid minu suhtes otsuse tegema mai lõpus või juuni algul, enne puhkusehooaega.”
Mis juhtub siis, kui sind Eestile välja antakse?
“Siis on Eesti saanud endale vinge vaenlase. Ma pole kättemaksuhimuline ega tea veel, kuidas ja mismoodi, aga siin hakkab mängima teine printsiip. Nad on mul viis aastat mingi õudse nõmedusega kukil olnud, see on pikaajaline represseerimine.
Ma ei pruugi Eesti vangilaagrit üle elada, seal vohab ju tuberkuloos. Ma kardan oma tervise pärast, kõik muu on kukepea. Kõiki asju saab klaarida, aga kui tervist pole, siis ei tee midagi ära. See oleks aga liiga kallis hind – alla anda vaimselt alaarenenud idiootidele.
Lugesin statistikat, kust selgus, et Eesti on riikide edetabelis vangide suhtarvu poolest esikümnes. Õudne! Ma kaldun arvama, et 10 protsenti neist on süütult kinni pandud ja 10 protsendi puhul on pisikesed asjad suureks puhutud. Rääkisin ühe kogenud Eesti juristiga, kes ütles, et sealt süsteemist ma õigust ei saa.”
Mida sa kavatsed teha, kui vabaned?
“Mul on siin mitu kohta, kus elada, aga ma ei seo oma tulevikku Rootsiga. Siinne külm ja pime kliima ei sobi mulle. Olen mõelnud Portugali ja Hispaania peale. Saksamaal elades sain hispaanlastega väga hästi läbi, nad on avatud rahvas.”
Kui palju su sõprade hulk on peale arreteerimist vähenenud?
“Rootsis pole mul sõpru vähemaks jäänud, kõik, kellega olen siin suhelnud, on minu poolt nagu raudnaelad. Eestis teavad need kümmekond tuttavat, kellega ma läbi käisin, kuidas asjad tegelikult on.”
Kas sa tuleksid Eestisse esinema?
“Keeruline küsimus – ma ei tea, ei kujuta ette. Küllap esinema ikka, aga alaliselt elama kindlasti mitte.”
Mida sinuga Eestis toimunu sulle õpetanud on?
“Ma olen maru õnnelik, et mulle avanes pilt Eestis toimuvast õigel ajal. Ma ei oska ette kujutada, mis oleks juhtunud siis, kui need kaabakad oleksid mulle kallale tulnud peale hiigelinvesteeringute tegemist. Ma loodan vabanedes oma suhted Saksa suurinvestoriga taastada, kontakt on igatahes alles.”
Kurmeti arusaam juhtunust
Kurmet sai 10. detsembril 1991. aastal leedukate käest 189 miljonit rubla dollarite ostmiseks. Kuna tal soovitud tingimustel dollareid hankida ei õnnestunud, saatis ta raha sama aasta 31. detsembril tagasi. Leedukad omakorda väitsid, et raha on nende arvel olemas, ning kandsid Kurmeti saadetud raha jälle tagasi.
Segadus tekkiski siis, kui leedukad talle raha tagasi saatsid.
“Mida ma pidin mõtlema? Arvasin, et nad tahavad selle valuutaks vahetada, mida ma ka tegin. Lasin asja keskarvelduskeskusest kontrollida, sealt teatati, et kõik on korras. No selge siis, milles küsimus. Aga 3,5 aastat hiljem avastati, et asi polnud õige. Kes see loll siin siis on?
Algul kasutasin rahast ainult 8 protsendi suurust vahendustasu. Vahepeal oli Leedu firma likvideerunud ning ma ei saanud nendega kontakti. Siis oli vaja ka ülejäänud raha kasutama hakata. Tegin suure prohmaka, kui ostsin ühele Kasahstani firmale 200 000 dollari eest stuudiotehnikat, mida nad kinni maksta ei jõudnud. Tehnika jäi minu kätte ning suure osa sellest viisid vargad minema. Osa jäi ka Uku Kuudi kätte, olen tagantjärele kuulnud, et politsei oli selle temalt ära võtnud.
Jäin suurtest summadest ilma ka Venemaaga lepinguid tehes, palju raha kulus Hollywoodi ehitamiseks,” räägib Kurmet, kes elas Raplas pisikeses korteris, mille sisustus koosnes ligadi-logadi mööblist.
Enam kui kolm aastat hiljem avastas Eesti Pank, et raha kuulus neile, ning andis asja kohtusse. Kurmet mõisteti süüdistatuna 189 miljoni rubla ehk 18,9 miljoni krooni riisumises ja raiskamises tagaselja kolmeks aastaks vangi.
Sven HALJAND
