“Ma ei saa surmatunnini tsirkusest lahti!”
“Trapets murdus pooleks ja ma kukkusin koos julgestusega alla, aga ma läksin uuesti tsirkusesse tööle,” räägib Karin, kes õnnetult kukkudes murdis kaks selgroolüli.
“Minu karjäär algas suure tragöödiaga. Mind saadeti kohe pärast Moskva tsirkusekooli lõpetamist Leningradi tsirkusesse tööle, kuid seda õnne sain kogeda vaid kümme päeva. Siis kukkusin,” meenutab Karin aastatetagust õnnetust, mis aheldas ta pooleks aastaks haiglavoodisse ning nõudis kaks aastat taastumisaega.
“Nutsin ja liigutasin varbaid. Kogu aeg mõtlesin: liiguvad, liiguvad... tegelikult ei liikunud sentimeetritki,” imestab Karin siiani, kuidas ta suutis sellisest seisundist välja rabelda, kui sama diagnoosiga palatikaaslane jäigi eluajaks ratastooli.
Tallinnas sündinud ja kasvanud Karin lõpetas akrobaatika erialal laste spordikooli treener Helgi Volmeri käe all, kes saatis Karini Moskva tsirkusekooli katsetele. Pärast seda on Karini elu täitnud vaid tsirkus.
Partner kogu eluks
Praegu õpetab Karin õhuvõimlejaid Nõmme kultuurikeskuses ning on 10 aastat tegutsenud tsirkusetrupi Atraktsioon treener. Atraktsiooni pesamuna on kaheaastane poiss, kes ema käe kõrval saali uksest sisse astudes jookseb kohe tädi Karinit tervitama. Karin haarab lapsukese sülle, poeb justkui lohutust otsides matile oma vanemate õpilaste keskele ning lausub: “Mul endal ei ole lapsi, ma ei saanud pärast seda rasket traumat sünnitada. Nemad siin on mulle laste eest.”
Pärast haiglaravi Leningradis saadeti Karin treenima Gruusiasse, kus ta kohtus oma tulevase partneriga nii laval kui ka elus - Avtandiliga. Avtandili ehk Aftoga töötasid nad välja kosmoselennud, millest sai Vene tsirkuse tõmbenumber.
“Ma ei usaldanud pärast oma kukkumist kedagi. Tegime Aftoga kõik ise,” ütleb Karin. Koos abikaasaga patenteerisid nad oma triki ning rändasid seda esitades läbi kogu maailma. Lõpuks jõudis paar Afto kodumaale Gruusiasse, kuhu neil oli plaanis oma tsirkus rajada. “Meil oli kõik olemas. Hobused, koerad, karu, õhuvõimlejad, klounid, kõik...” loetleb Karin ja teeb pausi ning jätkab ohates: “Aga sõda tuli vahele ja need jäid kõik sinna, koos Aftoga. Mulle pandi püstol meelekohta ja anti 24 tundi maalt lahkumiseks.” Võttiski Karin oma seitse asja ja tsirkusekoera Tðiþiku ning tuli Tallinna, hinges ahastus ja lootus veel kunagi oma armastatuga kokku saada. Paraku see ei õnnestunud, sest mehe süda ei pidanud kannatustele vastu ja ta suri enne, kui tsirkuseatribuutidega üle piiri jõudis.
Tsirkusesse saatuse tahtel
Kui Karin Gruusiast Eestisse tuli, tõotas ta mitte kunagi enam tsirkusega tegelda. Nõmme kultuurikeskuses tol ajal töötanud tsirkusetrupi Atraktsioon treener Enn Loo kutsus aga Karini oma 80. aasta juubelile ja palus end vaid üks päev asendada. Kuid siis sai Loo kodus puhkenud tulekahjus surma ning Karinil ei jäänudki muud üle kui treenerikoht vastu võtta. “See oli ju saatus. Mul ei ole muud seletust. Karma. Ma ei saa vist tsirkusest lahti surmatunnini,” ohkab Karin.
Nüüd juba täiskasvanuks sirgunud pisipõnnidest, keda Karin toona treenima hakkas, on saanud õhuvõimlejad. Kuid see pole ainus þanr, mida Karin õpetab. Tema juures saab õppida kõiki tsirkusetrikke - välja arvatud lõvi taltsutamist.
Tsirkus prantsuse moodi
Pisike ja kõhn Terje, kes on tsirkusestuudio Folie kondiväänaja ja treener, iseloomustab tsirkust sõnadega: hullumeelsed trikid, naljad, klounid ja vahvad etendused.
Terje seletab, et sõna folie tuleneb prantsuse keelest ja tähendab hullust, narrust, meeletust. “Tahame arendada Eesti tsirkust ja luua meile veel seni tundmatut stiili - performance`it,” räägib kondiväänaja Terje ning paneb juteldes justkui muuseas jalad kaela taha ja tõuseb kätele. Trikimeister seletab, et performance´i-tsirkust teevad enamasti prantsuse trupid. “Kui vene tsirkus on peamiselt tugev trikkide tehnilise poole pealt, siis prantslased toovad trikid välja temaatika kaudu. See on nagu kompott teatrist, muusikast ja tsirkusest. Põhirõhk ei ole trikil vaid artistlikkusel,” räägib Terje ja lisab, et temagi on võtnud oma akrobaatilisse numbrisse just selle stiili.
Üks trikk, aga erinevad kostüümid
Terje võrdleb tsirkust teatriga, ja kui teater vahetab programmi, siis tsirkus publikut. Akrobaat leiab, et näitlejatel on lihtsam esinemiskohti leida, sest nende esinemiskava on muutuv. Tsirkusetrikid on aga niivõrd rasked, et neid õpitakse kümme aastat või kauemgi. “Triki selgeks saanud, esitad seda kogu elu, erinevate kostüümide ja erinevate nüanssidega kavas. Eesti on ju nii väike, et ühe tuuriga jõuad oma trikid ära näidata ja edasi... “ tunnistab Terje kohalike artistide traagikat.
Terje teeb oma kaelamurdvaid kondiväänamistrikke hieroglüüfi temaatikas. “Olin pool aastat Jaapanis tööl, koju jõudes pugesin kohe valgesse jaapani tähtedega kostüümi ja hakkasin oma painduvust kasutama, et selle maa kultuuri edasi anda.”
Igast õpilasest klouni ei saa
“On selge, et igast väiksest lapsest artisti ei saa, see peab olema loomuses. Kloun ei näitle, ta on kloun,” rõhutab Terje, kuid ta usub, et tsirkusetrenn paneb füüsilise põhja alla ja annab võimaluse þanrite vahel valida. Terje leidis endas painduvuse. Alles aastatepikkuse tööga saavutas ta taseme, millega ta julgelt lavale võib astuda. Terje sõnul on looduse antud painduvusest üksi vähe, et trikke teha. “Kõige tähtsam on õppida keha valitsema ja treenida sitkust. Tegin 80 kätelseisu päevas,” räägib ta ja lisab, et lõunasöögi söömisega tekkis raskusi, sest käed värisesid treeningust.
Kondiväänamises on Terje kinnitusel tähtis osa ka hingamistehnikal. Toore jõuga ei tehta ühtki trikki, oma energia tuleb õigesse kohta suunata hingamisega. Terje sõnul on seda raske seletada, kuid kes teab, mida tähendab tai-chi, siis painutamine energia ja hingamise abil meenutab just seda idamaist kunsti.
Ohtlikuks Terje oma ala ei pea, ent õnnetusi on siiski juhtunud. “Ükskord kukkusin alla postamentidelt, millele ma kätega toetun, ja murdsin käeluu. Ma ei kukkunud mitte raske triki tõttu, vaid hirmust selle ees,” meenutab ta juhtunut õlgu võbistades.
Greta Kaupmees
