VIIRUS TEKITAB VÄHKI Papilloomviirus: soolatüügastest emakakaelavähini
Inimese papilloomiviirus (HPV) on kõige laiemalt levinud viirus, mida antakse edasi sugulisel teel. Kahjustused varieeruvad käsnadest suguelunditel kuni vähieelsete muutusteni emakakaelal.
Harvem võib saada nakkuse mittesugulisel teel. Näiteks sama viiruse alatüüpide põhjustatud soolatüükad levivad vahetu kontakti teel, kuid võimatu pole nakkuse saamine ka tolmust, käterätikult või pesult. Õnneks üks viiruse alatüüp teiseks üle minna ei saa. See, mis tavaliselt tekitab tüükaid kätele, ei tekita käsnu genitaalidele.
Teadmine papilloomiviiruse seosest emakakaelavähiga on üsna uus, ütleb viirust ja selle tagajärgi uurinud naistearst Ilse Kõiv. Papilloomiviirus võib olla ka üks viljatuse põhjustest. Kirjanduse andmeil on esimese kolme kuu jooksul ise katkenud raseduste puhul leitud viirust 60%-l loodetest, tehisabordi loodetes kolm korda vähem – 20%-l.
Kondoom ei kaitse alati
Tartu Noorte Nõustamiskeskuse uuringu järgi on noored suguhaigustest kõige paremini kursis AIDSi ja gonorröaga, kõige vähem teavad papilloomiviirusest. Aga ka teadmistest ja kaitsevahenditest pole alati abi. Kas kondoom kaitseb papilloomiviiruse eest? “Mitte absoluutselt,” tõdeb dr Kõiv. Sest kondoom ei kata ju suguelundeid 100%, vaid ainult teatud osa. Pealegi võib kondoom katki minna, ära libiseda või kasutatakse seda valesti.
Tõsi, kondoomist paremat kaitset praegu veel ei ole. Kaitsmata vahekorra tagajärjel nakatub partner kahel juhul kolmest, sõltuvalt tema organismi kaitsevõimest ja hormonaalsest seisundist. “Nagu grippki ei hakka kõigile külge,” selgitab dr Kõiv.
Nakkuse saamise eelduseks on mikrotrauma, kustkaudu pääseb viirus inimese kudedesse ja hakkab arenema. Võimalik, et see toimub aastaid märkamatult. Ameerikas tehtud uuringutest selgus, et 60 protsendil naistudengitest, kellel polnud mingeid kaebusi, oli viirus kudedes olemas. Nad olid nakatunud, kuid haigusnähud, näiteks genitaalkäsnad või emakakaela nähtav põletik, polnud veel tekkinud.
Papilloomiviirus on alates 1960. aastatest maailmas kiiresti levinud. Kuigi nakkuse täpne levik on teadmata, arvatakse, et avaldunud haigustunnustega inimesi on 1–2%, varjatult aga kannab viirust kuni 40% seksuaalselt aktiivsest elanikkonnast.
Kühmuga või ilma
Haigus avaldub kolm nädalat kuni poolteist aastat pärast seksuaalkontakti, kõige sagedamini siiski 1–3 kuu jooksul. “Siis inimene tavaliselt tunneb või märkab midagi, mis sunnib teda arsti juurde minema,” ütleb dr Kõiv. Kuna peiteaeg on pikk, ei pruugi nakkus olla saadud praeguselt seksuaalpartnerilt, vaid juba mõnelt eelmiselt.
Viirus võib avalduda genitaalkäsnade ehk kondüloomidena, mis tekivad välissuguelunditele, tuppe, emakakaelale, päraku ümbrusse või sisse. Kondüloomid võivad olla:
väikese lillkapsa moodi;
siledad ja roosakad mõne millimeetrised kühmukesed, mida kutsutakse papilloomideks;
paksu sarvkihiga, meenutades tavalisi käsnu;
lamedad või nahapinnast veidi kõrgemad papilloomid.
Moodustised võivad põhjustada sügelust, valulikkust, eritist, vähest veritsust, lõhekesi ja muid põletikulisi nähtusi. Erinevalt herpesest ville ei teki. Haiguse avastamise teeb keeruliseks see, et alati kondüloome ei tekigi ja läbivaatusel võib arst diagnoosida tavalise põletiku.
Kolm raskusastet
Uuringud näitavad, et kolmandikul juhtudest, kui on ilmunud kondüloomid, on tekkinud ka vähieelsed muutused emakakaelal. Need jagatakse kergeteks, keskmisteks ja rasketeks.
Ent mitte kõik papilloomiviiruse 80 tüüpi pole ühtviisi ohtlikud. Vähiriski suuruse järgi jagatakse tüübid kolme rühma: väikese riskiga (6, 11, 42, 44), keskmise riskiga (31, 33, 35, 39, 51, 52, 53, 55) ja suure riskiga (16, 18, 45, 56) viirused.
Väikese riskiga tüübi puhul on rohkem lootust, et muutused kaovad iseenesest. Selline õnn tabab viie aasta jooksul iga teist naist. Taandarengut leitakse kõige sagedamini noortel, kes on nakatunud viirusetüübiga 6 või 11. Silmaga nähtavaid käsnu tekitavad tavaliselt just väikese vähiriskiga tüübid.
Kõige suurem oht peitub numbrite 16 ja 18 taga. Harva leitakse neid tüüpe väliste genitaalide kondüloomides, küll aga emakakaelas. Dr Kõivu sõnul tähendab suur risk seda, et muutused rakkudes tekivad kiiremini ja taanduvad ise väga harva, ainult 8%-l juhtudest.
Kui kiiresti muutused emakakaelavähiks arenevad, on inimeseti erinev. Arvatakse, et selleks võib kuluda 8–10 aastat. Teada on ka see, et antibeebipillid võivad kiirendada papilloomiviirusega nakatunud koe pahaloomulisi muutusi. Seetõttu vajaksid nende tarvitajad sagedasemat kontrolli.
Kuigi esimest korda määrati Eestis viiruse tüüpe kuus aastat tagasi, peetakse seda uuringut praktikas teisejärguliseks. Ka mujal maailmas. “Sest spetsiifiline ravi puudub ja naised jäävad sageli jälgimisele,” põhjendab dr Kõiv. Vajadusel tehakse emakakaela muutuste täpsem uuring, kus võetakse koetükid mikroskoopiliseks uurimiseks.
Eesti naine kobab pimeduses
Kui paljud Eesti naised papilloomiviirust kannavad, pole teada, sest selle kohta uuringud puuduvad. Kuna viirus elab kudedes, siis vereanalüüsid seda ei näita.
Mujal maailmas on emakakaela limaskesta rakuliste muutuste varajaseks avastamiseks mõeldud eriprogrammid. Näiteks iga 18aastaseks saanud ameeriklanna kutsutakse kord aastas andma rakuproovi emakakaelast. Kui kolmel järjestikusel aastal on proov normaalne, pikendatakse kontrollide vahelist aega. Meil sellist sõeluuringute programmi pole, tõdeb dr Kõiv. Küll aga võetakse rakuproov emakakaelast igaühel, kes naistearsti vastuvõtule läheb.
Et sõeluuringutest on palju kasu, näitab kas või lihtne võrdlus põhjanaabritega. Kui Eestis on umbes 14,5 emakakaelavähi juhtu 100 000 naise kohta, siis Soomes on sama näitaja tänu sõeluuringutele ainult 2,6.
Aire Koik
foto: Bulls
