EE: Radioaktiivseid jäätmeid valvab 75aastane pensionär
Allak teeb kõrgest east hoolimata väga tähtsat tööd. Ta on radioaktiivsete jäätmete hoidla järelevaataja. Miinimumpalga eest teeb ta aeg-ajalt väikese jalutuskäigu objektile ja vaatab, et kõik oleks korras. Peale Allaku hoiavad hoidlal silma peal veel metsamehed, kes parasjagu territooriumil asuvat riigimetsa lõikavad.
Kui keegi Allaku koduakna alt mööda metsa poole sõidab, teab ta kohe, et minnakse hoidla suunas. See tee siin on nimelt tupik, mis lõpeb otse tseesium-137, strontsium-90 ja muu radioaktiivse prahiga täidetud küngaste juures.
Sisse saab iga seeneline
Kuid Tammiku jäätmehoidla juurde saab ka ilma, et peaks järelevaataja koduaknast mööda sõitma. Tuleb ringtee pealt metsa vahele keerata ja sõita kilomeeter maad. Siis jõuate raudväravani, mis enamasti on lukus. Kohe värava kõrvale traataia sisse on ettevõtlikud inimesed lõiganud piisavalt suure augu, et auto sealt läbi mahuks.
Mõne nädala eest sõitis mööda sama metsateed Tammikult kümnekonna kilomeetri kaugusel elav mees. Ta vaatas ümbruskonnas ringi, otsides kohta, kuhu võiks tulevikus perele maja ehitada. Tammiku kant sobiks selleks hästi: Tallinnale parasjagu lähedal, juurdepääsutee korralikult asfalteeritud, elektriliinid olemas (kuigi juhtmed on vargad ära viinud), ka veesoon ei tohiks olla väga sügaval.
Värava juures peatus mees korraks. Sellel polnud silti, mis seletaks, mis asi see seal metsa all on, või keelaks edasi minna. Uudishimuliku inimesena läks mees läbi augu aeda. Ta jõudis järgmise värava ja järgmise, mõnekümne meetri suuruse aiaga ümbritsetud ringini. Alles nüüd sai ta aru, et tegu on radioaktiivsete jäätmete hoidlaga, sest liivaküngastel kasvava rohu seest paistsid sildid "Radioaktiivsus".
Tammikule maa ostmise plaanid pani mees kohe maha. Nüüd hakkas ta muretsema oma laste pärast, kes võiksid ka praegusest elukohast siia metsa sisse eksida. Valvurit, kes neid takistaks, ei paistnud kuskilt. Poisikestel ei oleks raske üle aia ronida ja jäätmemahuti otsa kasvõi lõke teha. Aia äärest paistsidki põlenud puurondid.
Kiirgusohtu siin ei ole
"Siin ei ole mingit kiirgusohtu," ütleb Henno Putnik ja osutab kiirgusmõõdikule oma käes. Seisame Putnikuga mullahunniku kõrval, mille all ongi jäätmete mahuti. Mõõdik näitab 0,2 mikrosiiverti tunnis (looduslik normaalne kiirgusfoon on Eestis kuni 0,3 mikrosiiverti tunnis).
Kuid 3,2 meetri sügavusel maa sees on keskmise korteri jagu (240 kuupmeetrit) radioaktiivsusest saastatud mõõteriistu, meditsiinivahendeid, kaste, metallitükke ja muud kola. Kui suur on kiirgus mahuti sees, ei oska Putnik öelda.
Tammiku jäätmehoidlat haldab riigile kuuluv AS Alara ja Henno Putnik on selle asedirektor. Alara tegeleb ka Paldiski tuumaobjektiga. Rohkem Eestis radioaktiivsete jäätmete hoidlaid ei ole.
Tammiku hoidlasse ei ole uusi jäätmeid toodud alates aastast 1995. Samal aastal võttis Alara Tallinna lähedase hoidla hooldamise linna eriautobaasilt üle.
Aastast 1996 kirjutatakse hoidla kohta ametlikes paberites "ajutiselt suletud". See tähendab, et mahuti peale on tõstetud betoonplaadid, millest igaüks kaalub tonni. Kraanata oleks neid võimatu tõsta. Mullakiht betooni peal on rohkem kui meetripaksune. Putniku meelest piisab sellest, et uudishimulikud ja pahatahtlikud radioaktiivsetest jäätmetest eemale hoida.
Kuue aasta eest juhtus Tammiku hoidlas õnnetus. Kaks poissi ronisid üle sisemise aia, murdsid mahutisse sisse ja viisid kaasa saastatud metallesemeid. Hoolimata sellest, et hoidla väravas istusid valvurid, ja sellest, et sisemisele aiale oli paigaldatud signalisatsioon. Valvurid neid ei märganud ja signalisatsiooni traadid lasksid poisid lihtsalt lühisesse. Paari nädala pärast suri üks neist kiirituse tagajärjel.
Pärast nn Kiisa juhtumit (poisid olid sealt pärit) pandi hoidlale kõigepealt relvastatud valve, hiljem suleti see betooniga. Püssimees kadus väravast kolme aasta eest. Valve ülalpidamine maksis aastas miljon krooni. "Mullahunniku valvamiseks ei ole mõtet nii palju raha kulutada," ütleb Putnik.
Alara sai sel aastal riigieelarvest halduskulude katteks 7 miljonit krooni. Enamik sellest rahast läheb Paldiski tuumaobjekti hooldamiseks, Tammiku peale kulub mõnikümmend tuhat krooni.
Tammikule võiks teha kalmistu
Kui Saku valla keskkonna-ametnik Vilve Tava talvel suusatama läheb, võtab ta vahel kiirgusmõõtja kaasa. Suusarada läheb nimelt Tammiku hoidla kõrvalt mööda ja huvi pärast mõõdab Tava seal kiirgust. Midagi ebatavalist ei ole ta seni avastanud.
Ometi magaks Tava öösiti rahulikumalt, kui hoidla igaveseks suletaks. Kellele meeldiks see, et tema kodu lähedal asub selline radioaktiivne "pomm"?
Mis saab näiteks siis, kui pea 40 aastat tagasi betoonist valatud mahuti hakkab lekkima? Metsa-alune on siin liivane. Liiva all asub paekivikiht, millesse on kaevatud ümberkaudsete elanike joogiveekaevud. Need saastuksid kohe. Võimalik, et põhjavee kaudu jõuaks radioaktiivne saaste ka Ülemiste järve. Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogia osakonna juhataja Rein Perensi sõnul ei ole Tammiku hoidla aluseid põhjaveekihte täpsemalt uuritud.
Saku vallaametnik hoidla likvideerimist ei otsusta. Seda teeb riik ehk täpsemalt keskkonnaministeerium ja sellele alluv kiirguskeskus. Ministeeriumi spetsialist Jaan Saar on nõus, et Tallinna külje alt tuleks radioaktiivsed jäätmed kõrvaldada. "Ootame raha, et viia need Paldiski hoidlasse," ütleb Saar.
Putniku hinnangul võtaks mahutite lahtivõtmine, ainete pakkimine erikonteineritesse, transport ja valvamine 2-3 aastat. Alustada tuleks maja ehitamisest hoidla peale: lageda taeva all sellist tööd teha ei saa. Hind: esialgsel hinnangul 8-10 miljonit krooni. Raha loodab ministeerium saada Euroopa Liidust või näiteks Rootsi riigilt, kes toetas ka töid Paldiskis. Kui välisriigid toetust ei anna, tuleb raha leida Eesti riigi eelarvest.
Kui hoidla tühjaks tehakse, võiks maad kasutada ükskõik milliseks eesmärgiks, kinnitab Putnik. Näiteks on arutatud, kas Tammikule ei võiks rajada uut kalmistut, sest Tallinnas pole varsti enam, kuhu surnuid matta.
Selle nädala lõpus lubab Putnik Tammikul üles panna esimesed korralikud sildid objekti nime, hooldaja andmete ja hoiatusega radioaktiivse ohu eest.
Millist radioaktiivsete jäätmete hoidlat Eesti vajab?
Eestis ei ole radioaktiivseid jäätmeid, mille pooldumisaeg oleks miljoneid või miljardeid aastaid. Enamik siinsetest jäätmetest pooldub umbes 30 aasta pärast.
Meil oleks vaja pikemaaegset matmiskohta, kuhu jäätmed saab panna vähemalt 200 aastaks. See peab olema ohutu keskkonnale ja selle rajamisega peavad olema nõus kohalikud elanikud. Sellise hoidla ehitamine on väga kallis ja käib Eestile praegu üle jõu.
Meie ainus tegutsev radioaktiivsete jäätmete hoidla asub Paldiskis. See nn vaheladu ehitati 1990ndate aastate keskel. Jäätmed on pakitud spetsiaalsetesse konteineritesse ja asuvad betoonist seintega hoidlas, kust neid saab uuesti välja võtta. Paldiski hoidla kasutusajaks on 50 aastat.
Aastal 1998 koostatud Eesti keskkonnategevuskavas on ühe punktina ette nähtud Tammiku hoidla likvideerimine. Millal see teoks saab, sõltub eelkõige jällegi rahast.
TOOMAS KÖÖP, Eesti Kiirguskeskuse asedirektor
Kui üks sahtel täis, võeti ette järgmine
Radioaktiivse prügi hoidmiseks ehitati Nõukogude Liidus hoidlaid tüüpprojekti järgi nagu tornmaju magalatesse. Samasuguseid jäätmehoidlaid nagu Tallinna lähedal Saku vallas võib leida näiteks Valgevenest või Ukrainast. Ainult et seal on hoidlaid mitu korda rohkem.
Kui hoidla 1960ndatel Tammikule rajati, lõikas Tallinna piir Viljandi maanteed samast kohast kui praegu. Järelikult plaaniti jäätmehoidla nimme pealinnale lähedale, et ligipääs oleks lihtsam. Radioaktiivseid jäätmeid hakati siia tooma aastast 1963.
Sellised hoidlad olid Nõukogude Liidus tsiviilobjektid. Eestis haldas hoidlat eriautobaas. Neil oli spetsiaalne auto, millega prügi kohale toodi. Hoidla sanitaartsoonis asus ka garaazhi sarnane desaktiveerimise hoone: radioaktiivsusest saastunud auto mahtus sinna lahedalt sisse sõitma ja seda sai seal puhastada.
Praegu on garaazh tühi. Ühe seina ääres lebavad vaid mõned kushetid, kus mõni kodutu saab mõnusasti ööd veeta.
Hoidla välimine ring (sanitaartsoon) on poole kilomeetrise läbimõõduga. Sisemise ringi (siin asuvad mahutid) diameeter on mõnikümmend meetrit. Mõlemaid ümbritseb traataed. Välimisest tarast on vargad üle poole ära viinud.
Sisemises aias on kaks mahutit: tahketele ja vedelatele jäätmetele. Esimene neist raudbetoonist kast: 3,2 meetrit sügav, 5 meetrit lai ja 15 meetrit pikk. Vaheseinad jagavad selle 9 sahtliks. Prügi ei ole sahtlites sorteeritud: nagu me praegu viskame prügikasti salatikarbid koos vanade ajalehtedega, loobiti Nõukogude ajal hoidla ühte sahtlisse erinevaid aineid sisaldavaid esemeid niikaua, kui see täis sai. Siis võeti ette järgmine. Sellest, kas ained võiksid omavahel reageerima hakata, siis ei hoolitud.
Liivapinnasesse kaevatud tünni läbimõõt on 9,5 meetrit. See on praeguseks peaaegu täiesti tühjaks tehtud.
Üks viimaseid Tammikule toodud radioaktiivseid esemeid oli aastal 1994 EMEXi laost avastatud eluohtlikku kiirgust eritanud metallitükk. Keegi oli selle lihtsalt roostevaba terase pähe kokkuostu toonud.
Helen Urbanik
