Näitleja Aare Laanemetsa kihlatu Heli Vahingu pihtimus
Mõlemad olulised mehed on Heli Vahingu (45) elust kadunud. Blond näitlejanna istub mõtlikult oma kodus laua taga ega räägi palju. «Temast räägin ma ainult head, väga head,» ütleb ta vaikselt Aare kohta. Heli silmadesse valguvad suurest pingutusest hoolimata pisarad. «Tähistasime igal esmaspäeval tutvusmisnädalat. Nagu oleks teadnud, et iga koos veedetud minut on väärtuslik, sest aega on vähe.» Aare ja Heli esimeseks kohtumispäevaks on 19. juuli. Koos said nad veeta aasta ja kolm kuud.
Oleks võinud varem...
«Aare mõtiskles mitu korda teemal, et miks me varem ei kohtunud. Siis, kui olime veel 18aastased.» Korraks tundub, et Heli isegi naeratab, inspireerituna meenutustest. «Ta ütles noorepõlvepilte vaadates, et sinusugusesse tüdrukusse oleksin küll ära armunud.» Kuid saatuse tahtel osutus Aare Laanemetsa elutee teistsuguseks.
Aare nimetas Helit oma elupäästjaks. «Me mõlemad olime olnud elus parajad väänikud ja vajasime õnne,» räägib Heli. «Tootsil» polnud nende tutvumise hetkel mitte just kõige parem seis, aga probleemidest Heli rääkida ei taha need läksid Aarega koos hauda.
Hetkeks laskub Heli näole helge vari: «Ta oli enesekindel.» Kord teatanud Aare Helile: «Mina olen su viimane võimalus, hoia minust kinni!» Kõigile teada-tuntud riukalik Toots lõi näitlejas aeg-ajalt välja. Ja eks olnud «Tootsi» jutus tõetera sees kah. «See oli ju viimase võimaluse piir, mis sundis meid ennast kokku võtma. Me tahtsime saada paremaks,» meenutab Heli. Ta muutub Aarest rääkides silmanähtavalt õnnelikuks. Küllap on see üürikesest koosoldud ajast, mis mitte kunagi ei unune.
Suurimaks kingiks süda
«Me veetsime koos palju aega,» jutustab Heli. Alguses sõitis ta iga päev Tartust Pärnusse ja sealt koos Aarega Paadremaale. Paadremaal asub Heli vanavanemate talumaja. «Talle meeldis maal. Ta julges sinna padrikusse tulla ja seal olla.»
Maja juurde ehitati mullu suvel lisaks ka saun. «Aare ütles, et see on minu kingitus sulle,» poetab Heli. Mees kinkis Helile ka oma südame, tehes naisele ettepaneku kaks nädalat pärast nende tutvumist. «Pidime abielluma siis, kui selleks õige aeg tuleb.» Heli hääl muutub tooni võrra madalamaks ning ta lisab imevaikse häälega, et õiget aega ei tulnudki.
«Aare ei lasknud elul argipäevaks muutuda.» Heli räägib, kuidas mees avaldas talle tihti armastust ega häbenenud rääkida oma tunnetest. «Aare meeldis kohe kõigile. Inimesed armastasid teda. Kuhu ta iganes läks, veetles ta kõiki.» Noorelt hallipäiseks muutunud mees oli Heli sõnul suurejooneline, salapärane, kinnine ja jälgisegav. Loomulikult avas Aare end oma kihlatule rohkem kui kellelegi teisele. «Aare rääkis ikka, et paljud kardavad teda, aga ta pole üldsegi kuri.» Heli aimab järgi Aare häält ja ilmet. Ta torutab veidi huuli ja hääletoon muutub leebeks.
Viimane lause
28. oktoobril, hallil vihmasel laupäeval, läks Heli poolteiseks tunniks teatrisse proovi. «Aare lausa sundis mind lahkuma. Ta ütles kärsitult, et hakka juba minema, muidu jääd jälle hiljaks. Ta ei sallinud, et teatritööle hilinetakse.» Takkajärele oletab Heli, et Aare oleks nagu tahtnud üksi jääda.
Hommikul oli ta öelnud äkki, et närveerib esinemise pärast. Jutt käis Heli ja Aare esimesest ühisest esinemisest Raimond Valgre nimelisel laulufestivalil. «Ta ei pabistanud ju tegelikult esinemise pärast, küllap ta aimas midagi väga halba. Ja kartis seda,» lausub Heli sosinal.
«Kui ma koju jõudsin, olid arstid juba kolmveerand tundi teda tulemuseta elustanud,» kirjeldab Heli kodus avanenud vaatepilti. Aare oli ise kohe pärast Heli lahkumist kiirabi kutsunud.
«Tegelikult oli surma põhjuseks süda, mitte insult,» täpsustab lauljatar. Süda, millele Aare nii kindel oli, jättis Heli taas üksi. «Üksindus ootab mind alles ees.»
Pärast juhtunut on Helile suurimaks toeks olnud Aare pojad Jukka ja Gert ning Heli enda pojad Karl Johan ja Henrik. Ja muidugi ema. «Mu ema sõitis ka kohe minu juurde. Samuti olen väga tänulik oma headele sõbrannadele Katrin Kaugverele ja Siiri Leinatammele. Nad olid mulle suureks toeks.»
Heli kuulub õigeusu kirikusse. Ta usub, et palved aitavad neil Aarega teises ilmas kohtuda. «Ma palvetan, et saaksime kord jälle kohtuda sealses veel paremas elus.» Heli silmadesse valguvad pisarad ja ta katab näo kätega.
Siinkohal Heli Vahingu jutud lõpevad. Ta nööbib lahti fotokarbid ja vaatab vaikides pilte oma varalahkunud kihlatust.
Aarete saar
Ausalt öelda ei tea paljud inimesed Aare Laanmetsa rollidest enamat kui Joosep Tootsi legendaarsetes filmides «Kevade», «Suvi» ja «Sügis». Heligi avastas alles mõne aja eest Venemaa kultuuripealinnast Aare pildiga ehitud videokasseti.
«Olime kuu aega tagasi teatriga Peterburis,» jutustab Heli. «Vabadel tundidel läksime linna muusika-ja videokassette ostma.» Heli ei olnud veel filmiriiuliteni jõudnud, kui üks kaaslastest juhtis tema tähelepanu ühele kassetile. «Ostsin selle kohe muidugi ära.» Heli oli õnnelik, et sai oma kihlatule üllatuse teha.
Aare ei uskunud oma silmi, kui «Kevadest» kaks aastat hiljem vändatud «Aarete saar» tema näppude vahel oli. Näitleja vaatas aastatetagust filmi, kus ta kehastas laevapoiss Jim Hawkinsit, õnnelikult ja vaikides. Polnud ta ju seda kakskümmend aastat näinud.
Kaire-Külli Kuldbek
