EE: Mees, kes leidis KGB lepingu
Sven Sillar (27) õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonna teisel kursusel, kui ta otsustas astuda koos sõpradega korporatsiooni Vironia liikmeks. Vironia on kõige vanem meesüliõpilaste korporatsioon Eestis, peab sellel sügisel sajandat juubelit.
Mõne nädala pärast muutis korporatsiooni juhatus meelt. "Nad palusid, et ma omal soovil lahkuksin. Ütlesid, et vanematele vilistlastele ei meeldiks, kui Rein Sillari poeg oleks nende korpi liige," meenutab Sillar. Ta naerab seejuures nagu väike poisike ja tema naerus ei ole põrmugi kibestumist. See oli nimelt ainukene kord Sven Sillari elus, kui teda tema isa pärast kiusati.
Ajalugu kordub. Ka Rein Sillar on rääkinud, et temalegi oleks ta isa Ants Sillari minevik võinud saatuslikuks saada. Kui KGB oleks võtnud vaevaks uurida, kes oli ENSV Ülemnõukogu saadik Ants Sillar Eesti Vabariigi ajal, oleks nad avastanud, et mees oli Eesti armee ohvitser. Sellise mehe pojast ei oleks mingil juhul saanud KGB kindralit.
Sven Sillari sõbrad ei tee sellest, et tema isa oli Eesti Riikliku Julgeolekukomitee viimane esimees, mingit numbrit. Kui Sillar Vironiast lahkus, astusid sealt koos temaga välja ka praegu tuntud advokaadibüroodes töötavad Risto Vahimets, Urmas Ustav, Toomas Vaher ja Ain Laansalu. Miks pidanuks nad jääma korpi, kui sõbral lahkuda palutakse?
Õigusteaduskonna lõpetas Sillar aastal 1996. Mitte küll cum laude nagu kunagi isa.
Kell on 10 esmaspäeva hommikul. Siiski, mõni minut kümme läbi. Rühin mööda Roosikrantsi tänavat ja olen kohtumisele hiljaks jäänud.
Tuulisel tänaval seisab pikemat kasvu noormees. Kui tahate teada, mis nägu on vandeadvokaadi vanemabi Sven Sillar, vaadake eelmise nädalavahetuse SL Õhtulehte. Leheküljelt kuusteist leiate foto "Noor luuraja, leitnant Sillar aastal 1971 Valgevene KGB täiendkoolitusel". Samasugune blond uljaspea ongi Rein Sillari poeg Sven. Ainult Nõukogude sõduripluusi asemel kannab musta pintsakut ja musta, ilma kraeta särki.
Hommikused lehed on Sillaril juba läbi loetud. Ta tsiteerib Postimehe intervjuud Eesti esindaja Raivo Marustega Euroopa Inimõiguste Kohtus, kus peaks läbivaatamist ootama sadakond pöördumist Eestist. Ühe neist pöördumistest koostas Sillar. Tal on klient, kes jäi liikluspolitseile purjuspäi vahele. Kui Sillar selle asjaga tegelema hakkas, jäi talle silma, et valitsuse määrus, mille järgi politseinikud isikute joovet mõõdavad, on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Sillar tegi eelmisel sügisel õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväljale selle kohta järelepärimise. Õiguskantsleri vastus: jah, määrus on põhiseadusega vastuolus. Truuväli tegi isegi valitsusele ettepaneku asjad joonde ajada. Aga vastuolu on seadustes sees ka praegu.
Ka Sillari kliendi mõistis kohus süüdi. Advokaat otsustas kaevata asja edasi Euroopa kohtusse ja ootab praegu, kas see võetakse Strasbourg'is arutada või mitte.
Endine KGB-lane on Sillari jaoks täpselt samasugune klient kui ehitusettevõtja, kellele riik ei taha kolm aastat maksta ära 7 miljoni kroonist võlga. Ka sellist õnnetut meest esindab Sillar.
Märtsis sattus Sillari juurde Juri Grigorjevi nimeline mees. Grigorjev on endine KGB-lane, kelle elamisluba Eestis ei tahetud enam pikendada ja kes ühe kohtuprotsessi oli kaotanud. Järgmises astmes sai Sillar võidu. Grigorjevi kaudu jõudis temani teinegi endine KGB-lane, Boutshelovskite perekonnapea.
Sillar uuris tollase peaministri Edgar Savisaare ja NSV Liidu KGB viimase esimehe Vadim Bakatini kahte aastal 1991 allakirjutatud kokkulepet. Sealt luges ta välja, et sõlmitud on veel kolmaski lepe, mis kaitseb KGB ohvitseride sotsiaalseid õigusi. Kui Sillar palus Siseministeeriumi esindajal kevadel kolmas lepe kohtusse tuua, ütles too, et niisugust lepet ei ole.
Sven Sillar ütleb, et lepingut ei olnud näinud ka tema isa, kuulnud oli ta sellest aga küll. Sven Sillar otsustas otsida lepet teise osapoole käest. Kirjutas Vene saatkonnale avalduse ja mõne nädala pärast otsiti see Venemaa arhiivist välja.
Ainus 1991. aasta 18. detsembril alla kirjutatud lepingu notariaalselt tõendatud koopia Eestis ongi praegu Sven Sillari käes. Siseministri kokku kutsutud eksperdid ei loe seda Eesti jaoks juriidiliselt siduvaks. Ka Boutshelovskid ei võitnud protsessi lepingu pärast. Kaitse argumentide hulgas oli vastleitud lepe alles viimasel, viiendal kohal.
Sillar järeldas esimesena, et niisugune leping on olemas, ja otsis seda kohast, mille peale teised ei olnud tulnud üheksa aastat. See ongi oluline.
Isadepäeva veetis Sillar kodus raamatute taga. Tal on mõne päeva pärast vandeadvokaadi eksam ja selleks peab kõvasti õppima. Ta peab tundma tuhandeid lehekülgi materjali.
Sillari pooleteise-aastane poeg ja naine olid pühapäeval Pärnus naise vanemate juures. Sveni enda isa Rein oli kusagil Moskvas või Venemaal. Üldiselt ei ole isadepäev Sillarite peres mingi eriline pidu.
KGB kindrali poja täiesti tavaline lapsepõlv
Sven Sillar on sündinud aastal 1973. Tema ja 2 aastat noorem õde Küllike on peaaegu terve oma elu elanud Mustamäel. Sven õppis tavalises kivilinna koolis (37. keskkool, koolikaaslastest ehk tuntuim Kerttu Olmann-Mõis). Mingi pailaps ega oivik Sven polnud, eriti puuduliku hinde lähedane oli suhe reaalainetega.
Sven käis trennis nagu koolipoisid ikka (viievõistlus, tuntuim treeningukaaslane Imre Tiidemann). Sai meistersportlase kandidaadiks, kuni sattus liiklusõnnetusse, sai trauma ja pidi tõsise sporditegemise pooleli jätma. Haiglasse sattumisega seoses jäi ta ka ühes keskkooliklassis istuma. Põhiliselt omal soovil - õpetajad oleksid poisi klassikursusest kuidagi läbi venitanud.
Vene keelt räägib Sven paremini kui praegustel noortel kombeks. Ta käis lihtsalt sellel ajal koolis, kui vene keelt hakati õpetama juba esimesest klassist. Hiljem on ta värskendanud oma mälu venekeelsete juriidiliste terminite alal.
Helen Urbanik
