SLÕL: “Olen püüdnud seda noort naist unustada...”
Turjakas endine kriminaalpolitseinik Ivar-Vahur Fuks jälgib aprilli lõpus alati hoolega ajalehtedes surmakuulutusi. Igal aasta ilmub seal järelehüüe noorelt surnud Piret Lindele...Viis aastat tagasi Kaupmehe tänaval õnnetul kombel surnuks tulistatud naisele.
Fuksil hakkavad kuulutust nähes käed värisema. Kuid ta teab, et ta ei teinud seda meelega. Tema teenistusrelvast tulistatud kuul oli juhus. Õnnetus. Saatus. Viga.
Alustas uut elu telefoninumbriga
Viis aastat tagasi tapjapolitseiniku nime saanud Ivar-Vahur Fuks pole kunagi varem nõustunud ajakirjanikega kohtuma. “Milleks? Mind on ajakirjanduses tehtud alkohoolikuks, kes töötas purjuspäi. Palju oli valet...” ütleb mustas sulejopis endine politseinik Ivar-Vahur Fuks. Ja kinnitab: “Kuigi ma pitsi ei sülita, pole mul kunagi viinaga muret olnud. Aga suitsetamise jätsin maha vanglas.”
Praegu turvatöötaja ametit pidav Fuks ei taha oma töökohta nimetada. Ta on ametis lihtsalt ühe firma majandusjulge-oleku talituses. Fuksile ei meeldi massiüritused ja staadionikontserdid, ent sobival hetkel meeldib talle puistata anekdoote. Ja kui televiisoris juhtub tulema “Briljantkäsi”, vaatab ta seda alati. Ja naerab...
Viis aastat tagasi, 26. aprillil vapustas Eestit tragöödia Tallinna kesklinnas. Politseioperatsiooni ajal lasi kriminaalpolitseinik Ivar-Vahur Fuks teenistusrelvast lasuga pähe maha autos istunud 23aastase Piret Linde.
Seitsmeaastasest karistusajast istus Fuks trellide taga kaks aastat ja neli kuud. Täna kolm aastat tagasi öeldi Fuksile, et president Lennart Meri andis talle armu. Viis aastat enne, kui tema karistuse kandmise aeg oleks lõppenud. Järgmise päeva hommikul sulgus Patarei vangla raske rauduks tema selja taga. Siilipäisele mehele olid vanglaväravasse vastu tulnud tema endised ülemused Artur Tðulitski ja Sergei Jeloðvili.
Jeloðvilil olid kaasas ligi meetri kõrgune mängukaru ja telefoninumber: “Helista, sealt saad tööd,” pakkus endine ülemus. Mängukaru oli mõeldud Fuksi pojale.
Tragöödia Kaupmehe tänaval
“Vanglas oli rahulik. Viis kuud istusin kaheksa n.-ö. kolleegiga - kes oli KGBst, kes Kaitseliidust, kes politseist... Siis sain tööle majandussalka,” räägib Fuks.
Fuks elab liisinguga ostetud korteris. Tal on abikaasa ja viieaastane poeg Madis. Päeval, kui ta noore ema Pireti maha lasi, ootas tema pruut seitsmendat kuud beebit...
“Tol päeval tahtsime Kaupmehe tänaval kinni võtta kampa, kes müüs ajalehe vahendusel videomakke. Hommikul tulid kannatanud meie juurde ja otsustasime kamba operatsiooni korras vahele võtta. Soovitasime neil helistada kõigile tuttavatele ja sugulastele, et nemad sel ajal sinna ei tuleks. Ainus kellele vist unustati helistada, oli tolle Pireti abikaasa Indrek Linde,” meenutab Fuks.
Turskel Fuksil ei liigu näos ükski närv, ta varjab oma tundeid. Käeseljal on tal sõjaväes tehtud väike tätoveering.
Operatsiooni ajal anti Fuksile ülesanne kontrollida Lindede autot. “Raadio teel tuli teade,” on Fuksil meeles lähenemine valgele sõidukile. Tema ega ükski kolleeg ei teadnud, et Indrek oli operatsioonipaika saabunud koos abikaasa Pireti ja poolteiseaastase tütre Sandraga.
Võmmifilmist tuttaval moel, revolver ette sirutatud kätes, karjus Fuks, et autost välja tuldaks. Läbi tumedaks toonitud klaasi ei saanud ta aru, kui palju inimesi sõidukis on. “Nägin, et mingi kogu kummardub autos ette... Uskusin, et ta ründab,” mäletab Fuks hetke, mille peale ta tulistas. Ühe korraga ja täpselt. Otse noorele naisele pähe.
“Tõmbasin autoukse lahti, nägin, et naine... Ja väike laps istub ees kahe istme vahel... Laps oli rahulik. Alles siis, kui keegi majaelanikest ta sülle võttis, hakkas nutma.”
Fuks tõmbas naise autost asfaldile, katsus pulssi. Seda polnud. Politseinik pani tähele, et naine on noor ja tumedapäine, ei rohkem. Ta üritas naist elustada ja saigi südame uuesti tööle, ent Piret suri mõni minut hiljem kiirabiautos.
Enne Kaupmehe tänava lugu oli Vahur samal päeval juba kahel korral väljakutse peale kohal käinud. Hommikul varitses Koplis põõsas pätte, seejärel lahendas Mustamäel pantvangidraamat.
“Meil oli hommikul tõesti palju tööd, kuid ma ei saa öelda, et oleksin väga väsinud olnud. See oli lihtsalt õnnetus,” usub Fuks tänaseni. Kui aga anda talle sama olukord veel kord üle elada, teeks ta kõik teisiti. Ehkki Fuksi sõnul on meil kõigil oma saatus.
Pärast saatuslikku tulistamist läks Fuks läks töö juurde, andis ära püstoli ja helistas meremeeste haiglas töötavale õele. Lapseootel pruudile ei julgenud ta helistada, sest halvad uudised võivad halvasti mõjuda.
“Rääkisin õele loo ära. Küsisin rahusteid ja et ta mu vererõhku mõõdaks. Õde viis mu kokku ühe arstiga, kes soovitas mul paar päeva nende juures olla,” räägib Fuks. Kaks päeva hiljem lahkus ta sellest majast raudus kätega.
28. septembril 1995. aastal mõisteti Fuks tahtliku tapmise eest kaudse tahtlusega seitsmeks aastaks vanglasse. Oma viimases sõnas palus Fuks Pireti lähedaste ees vabandust.
Kuni Fuks Patarei vanglas istus, tõi sõbratar talle sinna pakke ja nende suhe muutus päev-päevalt kindlamaks.
Peab painest lahti saama
Varem mõtles Ivar-Vahur Fuks palju sellele, kuidas ometi võis nii juhtuda. Kuidas võis Kaupmehe tänava operatsioon ebaõnnestuda ja noor naine surma saada. Politsei seisukohalt läks ju kõik hästi ja videomakkidega hangeldavad petturid tabati.
Ent seda saatuslikku päeva ei suuda Ivar-Vahur Fuks unustada iialgi. Ta teab, ta on tapnud inimese. See on tema hingel ja nii jääb see elu lõpuni.
“Ma ei oska end panna Indreku või naise vanemate asemele. Muidugi olen ma mõelnud, mida oleksin tol päeval saanud teisiti teha või mida oleksin pidanud teisiti tegema. Oleksin võinud ju tema mehelt küsida, kas seal autos on veel kedagi ja kes... Aga ma ei saa ju elu lõpuni vaagida. Ma ei saa sellest kogu aeg mõelda. Pean edasi minema...”
Kindel on ka see, et Ivar-Vahur Fuks ei pane kunagi oma lastele nimeks Piret ega Indrek. “Liiga valus meeldetuletus,” ütleb Fuks.
Ta teab, et kuigi tema karistus aegub alles 2005. aastal, ei saa ta enam kunagi töötada politseinikuna. Relva tal enam pole ja ta ei tahakski seda. Ka ei taha ta elu lõpuni turvatöötaja olla. Fuksile meeldib puutöö, omal ajal on ta isegi mööblit teinud. Ehk vahetab ametit?
Praegu presidendilt armu paluv legendaarne metsavend Ülo Voitka on Ivar-Vahur Fuksi arvates armuandmist väärt: “Tema peaks kindlasti vabadusse saama. 14 aastat metsas olnud Ülo vajab teistsugust abi, kui vangla seda pakub,” ütleb Fuks.
Ivar-Vahur Fuksi süüdistusest
Tallinna politseiprefektuuris kriminaalinspektorina töötanud Ivar-Vahur Fuks tulistas 26. aprillil kell 15 politseioperatsiooni ajal Tallinnas Kaupmehe tänavas juhuslikku autos istunud naist poole meetri kauguselt püstolist pähe. Tallinna kriminaalpolitsei oli seal kinni võtmas petturluses kahtlustatavaid kurjategijaid. Auto ligiduses ühtegi kurjategijat polnud. 23aastasel Piret Lindel oli süles poolteiseaastane tütar. Naine suri saadud vigastusse.
Fuksi süüdistati kriminaalkoodeksi 100. paragrahvi järgi tahtlikus tapmises ja 161’. paragrahvi järgi võimuliialduses. Tahtliku tapmise eest näeb seadus ette 5-12aastast ja võimuliialduse eest kuni kuueaastast vangistust.
Ivar-Vahur Fuks oli politseis töötanud 1992. aasta 5. augustist. Ta lõpetas 1993. aastal prefektuuri juures tegutseva õppekeskuse, oli osalenud kolmekümnes politseioperatsioonis ja kaheksa kuriteo otseses avastamises.
Kirsti Vainküla
