EE: "Me ei ole vaenlane number üks"
Kadaka turg on kui riik riigis. "Täma on kaunis. Vain 35 marka," pakub Kadaka turu müüja Antonina Soome turistile Valgevene kristalli. Liigun Kadaka turu lettide vahel. "Näe, piraattoodang," osutab kõrvalseisev venelane videoletile. Puhken naerma. Ka nemad naeravad. Võrreldes aastatagusega, on CD-letid peamiselt asendunud põdramustriliste kampsunitega, sildiga "Paras laatu - 400 EEK".
Kuskil jopede ja rinnahoidjate vahel ampsavad müüjannad kurgivõileiba ja peavad sünnipäeva. Näkku voogab odava kosmeetika lõhna. Kuid kõik on puhtam ja korrastatum kui Nõmmel või keskturul.
Turg häda sunnil
Kadaka turu haldaja, firma Combinent juhatuse esimees Aivar Leinemann jätab esimesel hetkel kohmetu mulje. Ta ei ole harjunud ajakirjandusega suhtlema. "See on olnud teadlik otsus. Me ise ei kauple ja seetõttu teame vähe ka sellest rääkida."
Ta on üks neljast Kadaka Kaubanduskeskuse omanikust. Seda tuntakse rohkem Kadaka turu all ning selle kasum on paarkümmend miljonit krooni aastas.
Kadaka turgu ja kaubanduskeskust haldav AS Combinent on perefirma: omanikeks isa Hugo, tema kaks poega ja tädipoeg.
Kadaka turu loomise idee sündis 1992. aasta karmil krooni saabumise suvel. Kütusehinnad tõusid peadpööritavalt ja põllumajandus läks kolinal allamäge. Pereisa Hugo Leinemann oli tol hetkel Tallinna aiandussovhoosi direktor.
"Tallinna aiandussovhoos oli pankrotis, aga lapsed tahtsid ikka süüa. Tundsin, et nälg on majas," räägib Aivar "Hugo poeg" Leinemann. "Mul on viis last. Pidin isalt raha juurde laenama, et omadega välja tulla. Meil oli kaks ideed: turg või tasuline parkimine."
Elu ei saanud seisma jääda. Mida teha kasvuhoonetega, kui lilli ja tomatit ei tasu enam kasvatada? Sovhoos hakkas võlgade katteks oksjone korraldama. Leinemannid müüsid traktori ja panid säästud kokku ning ostsid kasvuhooned ära.
Turg startis 17. detsembril 1992 uskumatult edukalt. Ilma ühegi sendita marketingi jaoks sai Kadaka turust Soome turisti lemmikpaik. Nende teises lemmikkohas Amigos on raske soomlastele seletada, miks eestlane ei käi seal makkara't ostmas. "Reklaami oleme teinud minimaalselt, kliendid on ikka ise üles leidnud," ütleb Leinemann.
Rasked ajad elati üle
1993. aasta algus oli Leinemannidel raske aeg. Lendasid granaadid ja lasti õhku Hugo Leinemanni auto. Linna peal räägiti, et kaukaaslased tahavad turgu üle võtta, kuid Leinemannidele tundus teisiti. "Meid taheti välja süüa, ähvardati hävitada, aga me ei olnud sellise asjade arenguga nõus. See oli ühe omaniku probleem, kellele hakkas tunduma, et ülejäänud ainult segavad," vihjab Aivar Leinemann skandaalsele ärimehele Mati Kebinale.
"Palkasime ta, kuid meil oli koostööst erinev arusaam ning meie teed läksid lahku. Kui 1992. aastal oli küsimus, olla või mitte olla, siis kuidas sa ikka aasta hiljem oma lehma ära annad," ütleb Aivar kui tõsine talumees. "Valida oli, kas jätad pere nälga või astud terrorile vastu. Täna võime öelda, et tegime õige otsuse."
Probleemide lahendamiseks pöörduti kriminaalpolitsei ja kapo poole, kuid ka sellest ei olnud silmanähtavat abi. "Politseid süüdistada ei tahaks, raske oli kõigil, riigil oli olulisemaidki probleeme," ütleb Leinemann.
Ja nii nagu 90. aastate algusele kohane, hakati looma omaenda jõustruktuure. "Pöördusime kaitseliidu poole, otsisime kaitsealase väljaõppega inimesi. Lahendasime probleemid ära," räägib Aivar Leinemann. "Lõime oma valveteenistuse, kuhu oleme üritanud palgata südametunnistuse ja läbipaistva taustaga inimesi."
Kas saatan aeti välja saatanaga? Sellele küsimusele Leinemann otse ei vasta. "Kahjuks politseilt abi ei saanud, tuli ise toime tulla. Võibolla lootsime liiga palju, sest kõigil olid probleemid ja politseid ei jätkunud kõikjale."
Suurepärane rentaablus
1997. aastaks oli selge, et äri vajab uuendusi. Elu oli läinud paremaks ja inimesed mugavamaks. Omavahenditest investeeriti 45 miljonit krooni uude kaubanduskeskusesse ja 15 miljonit selle inventari. Ürituse finantseerimiseks müüdi ette maha kauplemisbokside rentimise õigused.
Kadaka turu territoorium jagunes kaheks: turu kõrvale moodustati kaubanduskeskus. "Me tahame olla rahast eemal ja kindlustada lollikindla süsteemi, et raha voolaks kassasse. Selge, et see eeldab läbipaistvust," räägib Aivar Leinemann. "Mida vähem inimesi sularahaga kokku puutub, seda efektiivsem on tegevus. Lasime koostada selleks isegi eraldi arvutiprogrammi."
Tema kui omaniku panus on väike, millele vastab ka palk - 3000 krooni kuus. Elab dividendidest, mida määratakse kord aastas, kuid makstakse tihedamini.
Kadaka turgu haldav Combinent näitab müstilist rentaablust. Sarnaste numbritega võivad uhkeldada vaid naftaparunid. Firma selle aasta käive on orienteeruvalt 60 miljonit krooni ja rentaablus 45 protsenti, mis teeb kasumiks ligi 27 miljonit krooni. Sellest summast võiks maksta igale omanikule 6,7 miljonit krooni dividende aastas. "Enamik kasumit ikkagi investeeritakse," kinnitab Leinemann.
Combinenti raamatupidamine on korras, maksuamet käis kevadel maad kuulamas. "Me ei saa endale rikkumisi lubada," ütleb Leinemann. Combinent annab otseselt tööd 60-le ja kaudselt enam kui 2000 inimesele. Makse on makstud riigile aastate jooksul üle 100 miljoni krooni.
Ta parandab ka ajakirjanduse vea. Turudirektori Peet Kalli palk ei olnud 6000 krooni, vaid 17 500 krooni kuus. Tänaseks on palk tõstetud 19 500 kroonini kuus.
Kadaka Kaubanduskeskuse arengus on kätte jõudmas uus faas. Lisaks kavatsetakse investeerida 20 miljonit krooni. "Tahame paremini kaubandust organiseerida ja selle gruppidesse paigutada, kaasata kogemustega operaatoreid," räägib Leinemann.
2001 tahetakse ellu viia arengu uus kontseptsioon. See erineks tunduvalt tänasest.
Piraatkaup kaob koostöös
"Meil pole niivõrd võimalust kontrollida kauba päritolu, vaid me saame turu omanikena grupeerida ja suunata kaubandust: näiteks oleme piiranud valuutavahetust ja alkoholimüüki," seletab Leinemann.
Audio-videokauba tootjate kitsas ring on loonud omad turustamise reeglid. Kauba madal tootmishind ja kallis jaemüügihind on teinud CDdest, ja mitte ainult nendest, võltsijate lemmiku. Odavaid CDsid ei müüda ainult Tallinnas. Näiteks Stockholmi peatänavalt võib osta CDsid kaks korda odavamalt kui Kadaka turult.
On juhtunud, et täiesti legaalne kaup tunnistatakse piraatkaubaks. Näiteks CDd. Tuuakse Venemaalt CDsid, seal täiesti legaalseid, kuid nende toomine teise, kallimasse regiooni on keelatud, seletab Leinemann.
On juhtunud, et Hiinast ostetud Nike'i dressid on tunnistatud piraatkaubaks, kuigi need on valmistatud samas tehases, kust tuleb ka õige kaup.
"Mul on piraatkaubaga võitlemise kohta oma arvamus, kuid ma tean, et see pole võimukoridorides populaarne," ütleb Leinemann karmilt. "Lihtsam on teha nägu, et piraatkaubandus algab ja lõpeb Kadaka Kaubanduskeskuses, ning anda mõista, et kui see ära koristada, siis piraatkaubandus kaob. Julgen selles kahelda."
Probleem hakkab Eesti jaoks piirilt, kuhu jõuab kaup eri riikidest, eri põhjustel ja eri hinnaga. Müüjalt võib kauba ära korjata ja omanikku sõimata, kuid tuleb uus müüja ja müüb edasi. "Ehk korraldaks hoopis nii, et riigis poleks seda piraatkaupa, mida müüa."
Aivar Leinemann ei taha öelda, et kogu turul müüdav kaup oleks puhas. "Ma ei saa anda pead 550 kaupleja tegevuse kohta 1200 müügikohal. Me oleme enesekriitilised, kuid ma ei saa aru, miks meist tahetakse teha vabariigi vaenlast number üks," kinnitab ta. "Praegu käib lohe pea raiumine. Ja raiud maha, kasvab kohe kaks asemele."
Esialgne kohmetus on kadunud ja Leinemann selgitab hoogsalt oma põhimõtteid: "Ega Kadaka Kaubanduskeskuse likvideerimine ei vähenda piraatkaubandust. See likvideerib ainult leiva 3000-4000 inimese toidulaualt," arvab Leinemann. "Asjale tuleks läheneda ratsionaalselt. Me anname endale aru, et on probleemid ning need tuleb lahendada riigi ja kaubanduskeskusi haldavate ettevõtete koostöös. Kui riik arvab sama, siis saame hakkama."
Piraatkaubandus kui majandusnähtus
Kadaka turu fenomen on kasvanud kaugele üle Eestimaa piiride. Tänu Soome tarbijale on Kadaka turu legend puhkenud õitsele. Kuid ka Türgi käsitöölisel on selles oma tähtis roll.
Iga viie-kümne minuti tagant maanduvad tsharterlennukid Istanbuli uuele spetsiaalselt idaeuroopa kaubareisijatele mõeldud lennuväljale. Samas rütmis stardivad lennukid, mis on pilgeni täis Türgi odavat tarbekaupa. Koos kaubalaadungiga lendavad ka väsinud importöörid - "tshelnokid" ehk süstikud.
Istanbulis ja selle lähialadel elab üle 50 miljoni inimese. Nende tööhõive on olnud Türgi võimudele alati suureks probleemiks. N Liidu kollaps muutis olukorda soodsas suunas. Tuhanded idaeuroopa turistid, kes said vabaduse ületada riigipiire, avastasid peagi, et Türgi on koht, kus vaba kaubandus funktsioneerib rezhiimis, mis on neile hästi soodne. Madalad hinnad, kvaliteet, küünilisus tuntud trenditoodete võltsimisel.
Türgi võimud olid alguses õitsele puhkenud piraatluse suhtes passiivsed ning ükskõiksed. Siis, kui "tshelnokkide" tegevuse mastaabid ulatusid miljardite dollariteni, tekkis uus majandusfaktor, mida Türgi võimud ei saanud enam ignoreerida - nad otsustasid hakata "tshelnoki-kaubandust" soosima. Viisarezhiimi pehmendati, idaeuroopa "tshelnokkidele" ehitati oma lennuväli.
"Mummo", kes saabub Tallinna "Kadakan torille, ostoksille" kusagilt "kirkkonkyläst", ei aima, et suurem osa markadest, mis ta kulutab, jõuab lõpuks Istanbuli. Tooteid, mida turult võib leida, nimetatakse üleolevalt "vaese mehe adidas". Nii see üheksakümnendate alguses oligi - tossud "a la adidas" kedagi ei riivanud. Tänaseks on turg diferentseerunud - on tekkinud rikkad ja vaesed idaeurooplased.
Tohutu turunishi säilitamise vajadus on nõudnud Türgi tootjatelt kohanemisvõimet - kvaliteet on paranenud ning mis eriti huvitav - luuakse oma brände. Nii tegutseti Kaug-Idas 50. ja 60. aastatel. Ehk kellelegi meenub "Hongkongi Philips"? Inglismaa protektoraadi all asuvas Hongkongis võimutses veel hiljaaegu piraattootmine... Tänaseks on see õitsev maa.
JüRI VENDELIN
