SLÕL: “Zane ei osanud lõketki süüdata!”
Baltimaade Robinsoni tiitli saaja otsustati võistlusega, kus tuli seista vee kohal palgil. Inga Vahar pidas vastu 2,5 tundi ja prantsatas esimesena vette. On sul kahju, et sa Baltimaade Robinsoniks ei saanud?
Inga Vahar, 26: “Mul on hea meel, et ma üldse finaaligi pääsesin. Palgil seistes mõtlesin vaid sellele, et ma esimesena vette ei kukuks. Tõsi, peast käis läbi ka auto võitmise mõte. Palgil seisin aga Zane selja taga ja kohe, kui ta hakkas värisema, hakkasid ka minu jalad tudisema ja kukkusingi. Mul olid libeda tallaga saapad jalas - see saigi mulle saatuslikuks. Palgikatse oli üks karmimaid katsumusi saarel veedetud kuu aja jooksul!”
Kas blond kaunitar Zane, 20, vääris Baltimaade vägevaima Robinsoni tiitlit?
“Ei väärinud! Arvasin, et Zane on üks esimesi, kes saarelt oma pikkade roosade küüntega välja hääletatakse, sest ta ei saanud isegi lõkke tegemisega hakkama. Aga läks nii, et tema hoopis võitis!
Arvasin, et ka mind hääletatakse esimeste seas välja, kuid jõudsin endalegi üllatuseks finaali. Uskusin, et Eesti tiimist võidab Sven või Dima.”
Kuidas mõjus Eesti tiimi juhi Sveni väljahääletamine lätlaste ja leedulaste poolt?
“Olime Sveniga kaua koos olnud. Kui ta pidi lahkuma, olin kurb. Aga teistele Sveni lahkumine meeldis - ta oli tugev konkurent.”
Kellega sa saarel kõige paremini läbi said?
“Saarele tulles Dimaga, viimastel päevadel aga lätlaste Zane ja Reinisega. Dima ei teinud saarelt lahkudes minust enam väljagi. Me ei jätnud isegi hüvasti. Ta oli maruvihane, et mina tema vastu hääletasin.”
Pärast üheksandat seeriat, kus Baltimaade Robinsonid ühe katuse alla kolisid ja selle puhul peo korraldasid, tegite Dimaga pulmad. Räägiti, et järgnes ka pulmaöö?
“Teadsin, et filmimine on lõppenud. Tundsin end seetõttu vabamalt. Selline mulje võis jääda, et meie vahel toimus midagi, aga kindlasti ei toimunud! Seriaal on lihtsalt osavalt kokku monteeritud. Ent üks Robinson oli küll nii purjus, et ei mäletanud järgmise päeva hommikul, kuidas magama sai. Ma ei ütle, kes see tüdruk oli.”
Saarele tulles oli sul parem silmaalune sinine. Väidetavalt lõi su poiss sind saarele põgenemise eest?
“Lõin silma 3-4 päeva enne saareletulekut vastu lahtikäivat tugitooli. Sobib?”
Mis oli kõige vastikum toit, mis saarel tuli suure näljaga ära süüa?
“Veega keedetud mannapuder, kuhu panin kogemata küüslauku hulka. See oli jube, aga kuna kõht oli tühi, tuli see ära süüa. Kõige rohkem maitses mulle aga tatrapuder porgandi, kartuli ja sibulaga. Olen seda hiljem ka kodus teinud. Samuti oli väga hea nõgesesupp kartulitega.”
Mille järele sa saarel kõige rohkem puudust tundsid?
“Sooja vee ja ajakirjanduse järele. Söögikraamist tundsin puudust jogurtist ja leivast. Ja muidugi kohv! Koduigatsust aga polnud.”
Mida saarelt pääsedes esimesena tegid?
“Praamil ostsin kohvi ja ohjeldamatult ðokolaadi. Koju jõudes läksin kohe vanni ja lugesin ajakirju. Ma ei teadnud üldse, mis vahepeal on toimunud. Kui saarel võtsin 7 kilo kehakaalust alla, siis kodus võtsin 10 kilo juurde!”
On su elu pärast “Robinsoni”-seriaali ka muutunud?
“Paljud inimesed tunnevad mind ära. Kui vahel aitan emal turul kaupa müüa, tullakse tihti ligi ja küsitakse: “Kas sina olid see, kes saarel Robinsoniks oli?”.
Kas kahetsed, et tolle ränga katsumuse ette võtsid?
“Ei! Tundub uskumatu, et ma üldse julgesin minna. Tahtsin vaheldust - konkursi väljakuulutamise ajaks oli mul kõigest kõrini saanud.
Mart Luik: seriaal õnnestus
TV3 juht Mart Luik peab ülikallist “Robinsoni”-seriaali õnnestunuks. Ettevõtmine jäi kasumisse. “Väike pettumus oli see, et seriaali vaadatavus polnud alguses nii hea, kui lootsime. Meie ootused küttis üles Skandinaavia kogemus - näiteks Taanis naelutasid “Robinsonid” teleri ette üle miljoni vaataja.”
Luige hinnangul jälgis Eestis Robinsonide seiklusi umbes 150 000 televaatajat. Tema sõnul otsustatakse lähiajal, kas ka järgmisel aastal sarnast seriaali tehakse.
Läbisid ellujäämiskursuse
“Robinsonide” seriaali võtted toimusid augustis Hiiumaa lähedal Kõrgelaiul. Eesti tiimi kuulusid Riina, 51, Inga, 26, Dmitri, 25, Sven, 30 ja Rainer, 29. Saarele võis kaasa võtta vaid ühe lemmikasja, kuid mitte näiteks kella, peeglit, habemeajamisvahendeid, telefoni, raadiot ega telerit.
Vabatahtlikult end välisilmast kuuks ajaks eraldada lasknud eestlastel tuli elada telgis. Kaasa anti neile piiratud koguses toitu, mida saab valmistada lõkkel.
Elamistingimused on sarnased neile, mida kirjeldab Daniel Defoe oma raamatus “Robinson Crusoe...”.
Lisaks viiele eestlasele proovisid karmides tingimustes ellu jääda ka viis lätlast ja viis leedulast.
Tarmo Michelson
