SLÕL: “Kui Sulev laval naeris, siis Ervin pärast kirus.”
Sellest räägib “Mehed ei nuta” võtete ajal toimunud stseen Orissaare külapoes. Kui täna peaks Sulev Nõmmik oma 70 aasta juubelit, oleks sõber Ervin Abel kahtlemata kohal. Ja kindel, et limonaadiga pidu ei peetaks. Selles suhtes olid Abel ja Nõmmik sarnased - pudelist ei vaadanud kumbki mööda.
Abeli köök proovisaaliks
Üheksakorruselise maja üheksanda korruse korteri köögis Tallinnas Tammsaare teel on tumepunane aknalaud. Sama värvi on ka köögi üks seinakapiuks, ülejäänud on valgeks võõbatud. Põrandal on 30 aastat vana reliin, mille vahetamist pole nii pea oodata.
“Saan laste käest ühtelugu pragada, et, ema, vaheta välja see mööbel, paneme uue. Kuid ma ei taha või, tähendab, kuidas ma seda lasen teha, kui see kõik on nii armas. Ervin ju ise tahtis nii. See oli tema mõte nii värvida,” naerab üle köögi 16 aastat lesepõlve pidanud Tamara Abel.
Ta kirub ennast, et külalised üldse kööki lasi, kuid samas leebub. Mida siin häbeneda on? Oli see köök ju aastate vältel korduvalt Ervinile ja Sulev Nõmmikule proovisaaliks.
Tuntud koomikutepaar naerutas rahvast nii estraadikavades kui telesõudes. Lisaks oli Abel raudne peaosaline Nõmmiku kultusfilmides “Mehed ei nuta”, “Siin me oleme” ja “Noor pensionär”.
“See oli meie elu argipäev - Sulev oli siin ja tegi Erviniga proovi. Nad olid tihedad töökaaslased,” teab Tamara, ent ei julge mehi lausa sõpradeks nimetada. Kuid tavaline oli see ometi, et Sulev pärast tööpäeva lõppu Estonias ikka Ervini juurde Mustamäele lippas. Mõne estraadikava proovi, mida Ervini pojal Margusel oli lõbus diivani tagant kuulata.
“Kui proov käis, pidid kohv ja võileivad laual olema. Siis tõmmati elutoas suitsu, rõduuks oli lahti ja kogu aeg oli vaja tuhatoose tühjendada. Nad naersid ning lõõpisid omavahel. Et aga mõte liikuma hakkaks, mõtlesid nad välja kõikvõimalikke totrusi,” pani naine kõrvalt tähele.
Ükskord nõutigi Tamaralt äkki rasket hakklihamasinat. Käimas oli telesaate “Vaata kööki” proov.
“Oli lugu, et Ervin on köögis kokk ja ajab hakklihamasinast liha läbi. Kogemata läheb ka lips masinasse. Siis võetigi hakklihamasin, kapist tiriti vanad lipsud välja ja hakati proovima, kuidas lips koomilisemalt masinasse läheb. Kord proovis Sulev, Ervin vaatas, ja vastupidi. Siis käis aga suur pauk - raske masin kukkus laualt maha ja mina hädaldama, et jumal, nüüd teevad katki.”
Tamaral on meeles seegi, et kui oli tõsine proov, siis pudelit laual ei olnud.
Paroodiad lõbustuseks
Ervin ja Sulev armastasid oma jutte lindistada ja kuulasid üle, kas paus ikka kannab või tuleb midagi muuta. Tavaliselt tuginesid vana-aastaprogrammid paroodiatele. Üks, keda Abel ja Nõmmik kangesti järele tahtsid teha, oli Eesti Televisiooni tollane reporter Moidela Tõnisson.
“Tema tavaliselt intervjueeritaval suurt rääkida ei lasknud. Siis nad olid kangesti hädas, kas teha Moidelat järele või mitte. Noh, ta on ikkagi peen daam, mine tea, solvub veel. Et kui pärast telesse lähed, mis siis ütleb. Aga nad riskisid ja tegid ära. Kontrolli mõttes helistas Sulev paar päeva hiljem telemajja ja uuris ääri-veeri, kuidas Moidela end ka tunneb. Kõik oli siiski korras,” räägib Tamara ja sirvib pildipakki: Sulev Nõmmik, silmad punnis, lõug viltu, vaatab naiseks riietunud Ervinile silma. Kõhetu Abel on nagu ikka. Praegu neid telenalju enam näha ei saa, sest klipid on hävinud.
Karjäär hakkas Kiirest
Kuulsus tuli Ervin Abelile koos Oskar Lutsu “Kevade” ja Kiire osaga Eesti Draamateatrist. Samast majast hakkas pihta ka Ervin Abeli ja Tamara armastuslugu.
Nooruke Tamara õppis Draamateatri õppestuudios ning lavastajal Ervinil oli vaja etendusse “Elukooli õppemaks” naiivset tütarlast.
“Meie siis, tüdrukud - oh, südamed põksusid! -, teadsime, et Ervin Abel tuleb osalist valima. Ja kujutage ette, ta valis minu!” muutub Tamara hetkega nooreks ja sädistavaks preiliks. Kui 60ndate keskel oleks olnud seltskonnaajakirjandus, oleks Tamara kindlasti nende hambus olnud: oli ju Ervin Abel abielus, kui Tamara tema vaateväljale kerkis.
“Ma ei tea,” on Tamara siiras vastus küsimusele, kas Ervin elas sel ajal veel näitlejanna Asta Loti ja tütre Tiina Abeliga koos või ei. Igal juhul oli jutte igasuguseid: “Kui Erviniga ringi käisime, peeti mind küll Linda Rummoks, küll Ita Everiks. Läksin mänguga kaasa ning võtsin kõik omaks. Aga kui me 1966 abiellusime, vaadati jälle imelikult - üheksa-aastane vanusevahe oli sel ajal kuidagi näotu...”
Samal aastal lahkus Ervin teatrist ja läks Riikliku Filharmoonia palgale.
Nõmmik naeris laval
“Ta ei saanud koomiku mainest kunagi lahti. Kui ta teatris püüdis mängida tõsist rolli, kuid ütles midagi teistmoodi, oli saalis naer kohe lahti. Minu meelest oli ta hea näitleja. Ja miks nad Suleviga olid nii populaarsed - nad olid head improviseerijad. Nad ei jäänud jänni. Rahvas ei saanud kunagi aru, kui midagi ka valesti läks.”
Tamaral on meeles: on järjekordse estraadikontserdi lõpp Võrtsjärve ääres.
“Rahvas plaksutab, Ervin ja Sulev muudkui kummardavad. Siis Nõmmik - tema oli julgem, Ervin tagasihoidlikum - ütles, et vaevalt nad meid näha tahavad, teeme veel ühe loo. Ervin küll pobises, et ei mäleta teksti, kuid lavale nad läksid. Ja ükskõik, mida nemad seal tegid, rahvas möirgas naerda.
Sulevil oli aga kalduvus väga kergelt naerma hakata, sest neilegi oli ootamatu, mida nad suust välja ajavad. Ervinit see naer segas, ent rahvas ei saanud sellest aru, sest Sulev naeris, huuled koos.
Pärast Ervin kirus, et kurat, Sulev naerab, ta ei saa midagi teha...”
Tamaral lähevad silmad naerust märjaks. Kui ta nüüd tagasi mõtleb, siis eirasid Abel ja Nõmmik ju selgel moel kutse-eetikat!
“Rahvas on maksnud, kuid nemad läksid lavale harjutamata. Sellisest asjast võivad aga välja tulla ainult suure improviseerimisvõimega näitlejad. Nemad olid seda. Ma ei mäleta, et nad oleksid heas mõttes vaidlema läinud. Või et lavalt tulles oleks neil teineteisele etteheiteid olnud. Ikka ju ununes teinekord tekst mõnes kohas, kuid nad olid nagu ühe inimese kaks poolt. Nad täiendasid kogu aeg vastastikku teineteist.”
Kriitikat küllaga
Kriitikast oli koomikutepaar üle. Kui keegi naisarvustaja estraadikava või mõne Nõmmiku lavastuse kohta kehvasti ütles, tavatsesid mehed omavahel naerda: “Tea, kas hakkasid jälle pahad päevad või?!”
Pahameelt sai aga Ervin tunda pärast Estonias esietendunud operetti “Nahkhiir”. Nõmmik kutsus Abeli külalisena vintis vangivalvuriks, kuid see oli ühele estoonlasest sulesepale liig, mis liig. “Kas oma teatrist siis ei leidnud kedagi?” küsinud kriitik kurjalt.
Tamara teab, et suure populaarsusega lihtsalt peab kadedus kaasas käima. “Seda oli küllaga,” poetab Tamara. “Abelile heideti ette stampe. Aga kui võtta draamanäitlejad Olev Eskola, Aino Talvi, Linda Rummo...
Vaata erinevaid rolle - liigutused jäävad ju ikkagi samaks. Näitleja ei saa enda varjust üle hüpata, see käib alati kaasas. See vastavalt kas kitseneb või pikeneb.”
Abel tegelikult rahu ise
Värisev, haletsusväärne, kokutav, hädine, närviline - selline oli Abel sõbra Nõmmiku filmilinal. Elus oli aga mees tagasihoidlik, sirge seljaga, rahulik, kaabu peas ja lips ees.
Tamara Abel ei ole naine, kes teleka ilmtingimata mängima paneb, kui mõni Nõmmiku kultusfilmidest ekraanil on. Kaugel sellest - pärast Ervini surma ligi kümme aastat ei tahtnud Tamara enam meest elavana näha. Viimasel ajal ta vahel vaatab. Ja naerab.
“Teinekord lausa sunnin end, et mälu värskendada,” põhjendab lesk. Kui telefilm “Siin me oleme” algab ning Abel sapakaga õuele kimab, kaardub Tamara suujoon ülespoole.
“Ervin ei osanud üldse autoga sõita, ta oli väga tehnikakauge inimene. Poeg Margus mängis ka selles filmis ja tema siis ütles pärast, et ega isa selle autosõitmisega hästi hakkama saanud... Tuli ikka mitu korda teha.”
Eluski oli Abel selline - kui oli vaja korteris naela seina lüüa, oli Tamaral haamer käes. Et praegugi meenutavad suurt näitlejat köögis omanäoliselt värvitud seinakapid, reedab see Ervini pisihobi: “Tema oli rohkem nikerdaja. Kui siia kolisime, siis ta ikka tegi üht-teist. Pani liistu või värvis midagi. Kui ei õnnestunud, võttis maha ja tegi jälle.”
Ervini organiseerimisjõust räägib elutoas seisev pianiino. Ainuüksi see, kuidas klaver lõpuks majarahva abiga üheksandale korrusele jõudis, annaks filmi misanstseeni mõõdu välja.
Lastele kõige parem issi
Kui Ervin väljasõitudest vaba ja kodus oli, oskasid tütar Kersti ja poeg Margus seda ära kasutada.
“Ega mind siis enam vaja olnud. Kui oli aeg magama minna, poeti kohe issi külje alla ja mind ei kuulanud keegi. Siis ma muidugi ütlesin, et miks sa, Ervin, nii teed, kuid tema lõi käega. Et kui ta nii harva kodus on, las ta olla hea isa, “ räägib Tamara.
Mustamäelt oli Abelitel romantiline tava taksoga kuhugi metsa sõita. Kaasa võeti telk, kummipaat, söögikraam, väli-pliit ja õnged. Ervin püüdis kala ja Tamara keetis uhhaad.
Ervin ja Tamara Abeli abielust sündisid tütar Kersti ja poeg Margus. Kersti ja ta kuueaastane tütar Birgit elavad praegu emaga koos. Kersti on lasteaiakasvataja, poeg Margus vabakutseline näitleja.
Lahkus enne Nõmmikut
Ervin kurtis valusid kõhus juba mitu aastat enne oma lõplikku lahkumist. Et tema isa oli surnud maovähki, kartis Ervin sama. Ta ei eksinud.
“Mäletan, et Ervinilt võeti proov ning mina pidin helistama, et vastust teada saada. Helistasin ja läksin tundi. Tegin selle ära ja hakkasin alles siis nutma. Aga Ervinile ma ei julgenud proovide tulemust öelda, valetasin, et ei saanud arsti kätte.”
Kui näitleja lõpuks 1983. oktoobris nõustus operatsioonile minema, polnud meditsiiniliselt enam võimalik aidata.
Ervinile siiski öeldi, et ta tehti seest puhtaks.
Tamaral on meeles Filharmoonia reageering Ervini lõikusele: kuidas sa lähed haiglasse, etendused jäävad ju ära! “Siis käisin pärast üksi veel onkoloogiahaiglas asja uurimas ja mulle öeldi, et asi on hull, üle kuu nad talle ei luba.
Tulin haiglast, läksin mööda tänavat ja nutsin. Käisin ka psühholoogi juures, temagi ütles, et nutke siis, kui tahate, ükskõik kus, ainult mitte Ervini ees.” Tamara jälgib pilguga halli kassi ja elab kõike uuesti üle.
Paar nädalat enne surma tundis Ervin end hästi ja andis isegi lubaduse naistepäevapeol Linnahallis esineda. Ent teatrilegendi jõud rauges 16. märtsil 1984. aastal. Semul Sulev Nõmmikul jäi elada veel kaheksa aastat.
Hr noshade size="1" color="#000000">
Ervin Abel
(8. november 1929 - 16. märts 1984)
Oli 1953-66 Kingissepa-nim. TRA Draamateatri näitleja, sai tuntuks Oskar Lutsu teoste lavastustes ja ekraniseeringutes kui silmapaistev koomik. Seejärel tegutses estraadinäitlejana ENSV Riiklikus Filharmoonias.
Sulev Nõmmik
(31. jaanuar 1931 - 28. juuli 1992).
Lõpetas 1956. aastal Tallinna Koreograafiakooli. Oli 1947-51 ja 1954-62 Estonia balletitantsija. Aastast 1962 oli ta näitejuhi assistent, 1970. aastast operetilavastaja.
Kirsti Vainküla
