Kerli Veski vahetas verd veini vastu
“Loomad ministeeriumis!” imestas Kerli esimesel tööpäeval, 1. septembril. Nähes musta kassipoega. “Iseenesest lõpp armas. Kui midagi üle viskab, siis lähed silitad vahepeal kassi,” kiidab ta.
Kerli istub ministeeriumis juba viiendat kuud, hommikul poole üheksast kuni õhtul viieni, vahepeal pool tundi lõunaaega. Tööaeg on täpselt vastupidine kui Rootsi-Eesti vahel pendeldava Baltic Kristina laeva kruiisiemandal. “See oli ka üks põhjus, miks ma tahtsin laevalt ära tulla,” ütleb Kerli. “Mulle meeldib õhtuti koju tulla. Nii tore! Tulen koju, magan oma voodis. Ma olen hommikuinimene, tõusen pigem igal hommikul kell pool seitse kui kohati kell üks päeval, mis ajab kõik sassi.”
Pöördeid elus tähistavad ka soengumuutused
Välisministeeriumis töövestlusel käis Kerli veel pikkade juustega, aga tööle läks juba blondi poisipeaga. “Minu suurimad elumuutused käivad ikka koos soengumuutustega,” tähendab 22aastane Kerli. “Varem olin pikemate juustega ja punapea, sest üritasin võimalikult palju emast erineda. Nüüd olen sellele käega löönud. Teinekord, kui ma ennast peegli ees meigin, siis ehmatan korraga, et aah, Anne Veski vaatab vastu! Puberteedieas oli see sarnasus mulle raske probleem, aga nüüd on pigem naljakas.”
Juuksed muutusid lühikeseks ka siis, kui gümnaasiumiplikast sai Tallinna elanik ja Õigusinstituudi rebane. Suur elumuutus oli see talle ka sellepärast, et – mõelda vaid – ta elas tervelt kaks kuud koos emaga! Viimati oli see nii siis, kui Kerli oli veel päris väike.
Enamik Kerli elust oli ju möödunud emaema Elleni juures Raplas, sest staar-lauljanna Anne Veski tiirutas sageli mööda Nõukogude Liitu. Keskkooli läks 15aastane Kerli rootsi keele kallakuga Noarootsi gümnaasiumi ning pärast kolme aastat kooliühikas polnud tal Tallinnas mingit soovi ka kõrgkooliajal ühiselamus elada.
Ent kaksindusega harjunud Anne ja tema elukaaslase Benno Belt?ikovi maja jäi kolmele inimesele kitsaks. “Tahtsin kohe algul hakata omaette elama,” ütleb Kerli. “Kui sa kogu aeg silme ees virvendad, siis on enam-vähem kohe midagi halvasti. Ikka on ju inimestel oma igapäevaharjumused, ja me polnud nendega vastastikku harjunud. Nemad mõistsid ka kahe kuu jooksul, et ei ole mõtet koos nuge visata.”
Kõigi jaoks oli hulga mõistlikum, et Kerli kolis vanemate endisesse korterisse. “Pärast seda on suhted ideaalsed. Kogu aeg helistatakse: millal sa külla tuled? Lõpp armas,” ütleb Kerli.
Iseseisvus saabus pisaratega
Kerli Tallinna kolides ütlesid Anne-Benno kohe ka seda, et tal tuleb endale töökoht otsida. “Esialgu võtsin selle uudise vastu pisaratega. Mõtlesin, et käiks ühegi aasta ainult koolis ja siis vaataks. Aga mulle tehti selgeks, et sul on vaja oma raha ja oma elu. Lükati tööle. Olen selle eest nendele nüüd väga tänulik,” meenutab Kerli.
Nii ta siis müüs kõigepealt mõned kuud puhkuseosakuid. Ja oli pool aastat Hinnainfos telefonioperaator, kes teavitas helistajaid sedasorti tõsiasjadest, et Laki tänava poes maksab tsemendikott x krooni. Kõige kauem töötas Kerli laeval kruiisiemandana – üle kahe aasta.
Ent kõigi tudengipiigana peetud ametite puhul teadis Kerli, et need on ajutised. Pärast kevadel Õigusinstituudi lõpetamist kulus tal erialase töö leidmiseks terve suvi – ja nüüd loodab ta veel kaua välisministeeriumis töötada. “Kaotasin palgas küll palju, aga see ei ole minu jaoks nii oluline, sest mul ei ole veel perekonda, keda ma peaksin ülal pidama. Minu jaoks on tähtis, et seal on palju edasiminekuvõimalusi,” ütleb Kerli. On ta ju alles algaja, olgugi et lohisevalt pikk ametinimetus kõlab uhkelt: välisministeeriumi juriidilise osakonna rahvusvahelise õigusloome ja õiguse büroo ataðee.
Remont sai läbi, issand kui kurb!
“Vanaema suri kaks aastat tagasi. Mul on vähemalt see suur pilt siin,” ütleb Kerli, vaadates mustvalget fotot. Mis seisab tema enda sektsioonkapil, tema enda korteris, mille Kerli muretses pärast vanaema surma.
1999. aasta suvi kuluski Kerlil pea tervenisti oma pesa loomisele. Esmalt otsis-ostis ta Õismäele ühetoalise korteri, siis otsis remondimehi-naisi ja lampe ja diivanit ja ikka nii edasi. “Tol ajal muidugi viskas üle, et kaua see remont käib, tahaks juba koju saada. Aga kui see valmis sai, siis oli tunne, et issand kui kurb, et remont otsa sai. Nii tore oli – just see, et sa saad luua, valid värve seintele, mõtled, kuhu mööbel panna,” seletab Kerli.
Üks asi on korteris siiski tänini puudu – klaver! Vahel võtaks Kerli hea meelega noodid ette ja mängiks-laulaks, nagu ta on eluaeg teinud. Aga ei saa – no ei ole klaveri jaoks ruumi. Nurgas seisab küll süntesaator, aga seda mängida Kerlile ei meeldi.
Nii mõtleski ta üksvahe kitarri õppima hakata, kuid pilli hankimine lükkus palgapäevajärgsesse aega. Ja siis oli Kerlil kitarriostutuhin juba üle läinud.
Praegu Kerli muusikaga tegelda ei kavatse. Kauge minevik on see, kui ta 10–15aastase plikana koos emaga laulis. Koos enda bändiga Voxbox lõpetas Kerli esinemise ligi aasta tagasi.
Vereimejad välisministeeriumis
Jõulupeol, kui välisministeeriumi tegelastest bänd moodustati, oli muidugi ka Kerli lauljate hulgas, kuid see polnud laulja comeback, vaid lihtsalt sõbralik ühisüritus. Nagu ka mõne aja eest toimunud doonoripäev, kus Kerligi loovutas ligi pool liitrit verd. Ja jõi pärast punaste vereliblede taastamiseks punast veini ja valgete vereliblede taastamiseks valget.
Nii vabameelne töökoht välisministeerium siiski ei ole, et seal kogu aeg kassipoeg ringi kõnniks. Teisel tööpäeval ei olnud Kerlil enam kedagi silitada, sest kiisu jaoks oli ministeerium ainult ühepäevane vahepeatus enne maale transportimist.
Kunagi tahab Kerli ka endale võtta kassi ja koera – aga mitte väikesesse korterisse, vaid siis, kui tal on õnnestunud ellu viia unistus oma majast ja aiast. Kiiret tal sellega ei ole.
“Kuhu ma ikka torman,” ütleb Kerli. “Ülikooliajal oli mul selline tunne, et sa saad enne vanaks, kui jõuad kõik asjad ära teha. Kool sai läbi ja nüüd mõtlen, et kuhu ma jooksen. Naudid elu, päev korraga, kui täna on paha päev, siis ootad homset hommikut, siis läheb jälle kõik hästi. Soovid võivad täitsa täituda. Tasub ainult hästi soovida ja selle nimel tegutseda. Vahetevahel ikka tundub, et elu ei lähe üldse nii, nagu sa tahad. Aga lõppkokkuvõttes ikkagi vaatad, et elu on täpselt nii läinud, nagu sa oled soovinud. Või noh, enam-vähem nii läinud. Siis mõtled, et mis nii viga. Leiad mingi idee, teostad seda, äkki läheb soov jälle täide.”
Evelin Kivimaa
