Psühholoog Tõnu Ots: elu pole muud kui sõltuvuste süsteem
Kui inimene kirjeldab oma sõltuvust aga uhkusega ja peab seda normaalseks, pole see vähemalt tema enda jaoks sõltuvus.
On ju inimesi, kes väidavad samuti, et on töönarkomaanid, ei suuda elada ilma teatrita, vajavad uusi muljeid nagu õhku ning kulutavad kõik säästud reisimisele. Kui see neile endile ei meeldiks ja nad sellest vabaneda püüaksid, oleks tegemist sõltuvusega. Kui vastupidi, on tegemist harrastusega.
Kogu elu pole muud kui sõltuvuste süsteem: me sõltume hapnikust, veest, toidust. Kui me neid piisavalt ei saa, tunneme õhupuudust, nälga, janu, mis muudab meie psüühikat ja käitumist, ning halb enesetunne on siin organismi vihje võimalikule ohule ning inimene hakkab täitma organismi sisekäsku. See on füsioloogiline sõltuvus ja siia kuulub ka narkomaania. Organism on pandud uskuma, et teatud aine on eksistentsiks vältimatu, ning ta signaliseerib teadvust selle puudusest täpselt samuti nagu hapniku või vee puudusest. Sellepärast ongi narkomaaniast raske vabaneda, et teatud võõrutusperioodil tekib narkomaanil paaniline hirm oma elu pärast. Midagi sarnast juhtub ka alkohoolikuga, kellel on tekkinud muutused ainevahetuses.
Sõltuvusteks võib liigitada ka paljud kired: ostukirg, kalastamiskirg, riskikirg, kihutamise kirg, kaardimäng, arvutimängud jne. Kirgede rahuldamine aitab sel hetkel suruda tagaplaanile muud probleemid, pakub seega ajutist või näilist psüühilist rahuldust, ning need kuuluvad psüühiliste sõltuvuste hulka.
Nende kahe - füsioloogilise ja psüühilise - sõltuvuse ühised sõltuvused on psühhofüsioloogilised - suitsetamine, kohvijoomine, maiustamine (raskemas vormis õgimistõbi ehk buliimia). Kuhu aga kuulub seks?
Tõnu Ots (Artikkel ilmunud SL Õhtulehes)
