Reiki – ravikunst, mitte imeravi
Imearstide kohta, kelle kätes peitub tervendav vägi, on liikvel palju legende. Nende vastuvõtule olevat raske pääseda, hinnad olevat väga kõrged, imearstid olevat ebasõbralikud ja terava keelega, kuid nad suutvat ravida seda, mida tavameditsiin ei suuda. Ometi on kõik lood imeväel vähktõvest tervenenuist, nägijaks saanud pimedaist jms juhtunud alati kellegi tuttava tuttava tuttavaga, mitte kunagi mõne lähedase inimesega. Vastupidi, need üksikud minu tutvusringkonnast, kes oma tervisehädaga üle Eesti tuntud imeravitsejate poole pöördunud, on viimaks siiski haiglaseinte vahel elule tagasi toodud või hoopis viimsele teekonnale saadetud. Seetõttu olen alati öelnud, kui juttu alternatiivmeditsiinist, et tahaksin väga imedesse uskuda, kuid elu ise pole mulle selleks võimalust andnud.
Juhuseid pole olemas
Kuulnud, et New Yorgist saabub Eestisse kätega ravimist õpetama väliseestlannast reikimeister Aime Andra, on minu otsus kursusel osaleda silmapilkne – kas selleks, et anda endale veel üks võimalus imedesse uskuda, või hoopis seepärast, et minu usk siiski kuskil hingesügavuses hingitseb. Igal juhul olen ühtaegu uudishimulik, skeptiline ja lootusrikas.
“Kõigepealt tänage iseennast, et olete tulnud siia ja andnud enesele võimaluse reikit õppida,” juhatab hallipäine, kuid ülinooruslik Aime Andra seminari sisse, kui oleme ringis istet võtnud – kaheksa naist, noorim alla kolmekümne ja vanim üle kuuekümne.
“Tänasest võtate te vastutuse oma elu ja tervise eest enda peale. Reiki õpetab teid oma tervise eest hoolitsema, enesest lugu pidama, ennast tunnustama ja armastama. Nii nagu teadus ei oska täpselt põhjendada, miks võtab aspiriin valu, ei oska me ka täpselt seletada, kuidas töötab reiki. Selleks, et reikit õigesti mõista, tuleb seda kogeda.”
Me tutvustame üksteisele iseennast. Ei ühtki niisama seiklejat peale minu! Kõik teised on kas kogemustega ravitsejad, massöörid või ise alternatiivravist abi saanud, leidub isegi üks elukutseline meedik. On neid, kes õppinud enne reikiseminari intuitiivteaduste koolis, neid, kes osalenud ðamaanirännakutel, neid, kes tervenenud paastulaagris; keegi nimetab kedagi oma õeks eelmisest elust. Tunnen, kuidas väsimatu skeptik minus rahutult pead tõstab.
“Juhuseid pole olemas,“ ütleb Aime Andra, “keegi teist pole sattunud siia reikit õppima juhuslikult.” Kursuslased kinnitavad nagu ühest suust, et see on tõesti nii. Keegi jutustab, kuidas ta kavatsenud kuu aega tagasi teise reikiõpetaja juurde minna, kuid saatuse tahtel rongist maha jäänud; teine sellest, kuidas kuulnud reikiseminarist üksnes tänu sellele, et astunud ei tea miks sisse poodi, kus ta harilikult kunagi ei käi. Mulle meenub, et minagi sain reikikursusest teada ainult seetõttu, et mobiiltelefoni töölauale unustasin ja pärast tööpäeva lõppu kontorisse tagasi läksin.
Seejärel võtame üksteisel kätest kinni. “Te tunnete, kuidas universaalne eluväe energia siseneb teie pealaest,” ütleb Aime Andra. Ma ei tunne mitte midagi.
“Universaalne eluväe energia voolab mööda teie keha allapoole ja jõuab teie südametðakrani.” Ma ei tunne endiselt mitte midagi. Ei tunne ka siis, kui energia liigub meistri sõnul mööda mu käsi. Ega siis, kui energia peaks täitma soojusega mu alumised tðakrad. Kui aga meister ütleb, et nüüd ühineb energia jalgade kaudu maaga ja hakkab taas ülespoole voolama, tajun, kuidas läbi minu keha kiirgab mõnus soojus. Ja kui energia meistri käsul käte kaudu inimesest inimesse ringlema hakkab, tunnen ma seda tõepoolest täiesti selgelt, ehkki ei oska kogetut tagantjärele sõnadega kirjeldada.
Järgneb meditatsioon, mille käigus tuleks meistri juhendamisel jõuda enda tuumani ja kohtuda oma valgusolendist vaimse juhiga, et võtta talt vastu kingitus. Minu sees valitseb üksnes pimedus, ei mingit valgusolendit, kingitusest rääkimata. Tunnistan seda läbikukkumist ka oma kaaslastele, kui pärast meditatsiooni üksteisega kogetut jagame. Aime Andra arvab, et ma pole veel valmis kingitust vastu võtma, sest ei armasta ennast piisavalt ega pea end kingituse vääriliseks. Teistel kursuslastel on õnneks paremini läinud: ühele kingiti raamat, teisele karbitäis kive, kolmas kohtus Jeesuse endaga ja sai teada oma eluülesande.
Tasub olla skeptik
“Reikiga hakkasin tegelema 1995. aastal,” jutustab Aime Andra. “Töötasin aastaid pangas, kuni mind viis aastat tagasi koondati ja ma olin sunnitud uue ameti õppima. Valisin massaazhi ja just massaazhikoolis kohtusingi reiki-inimestega. Alguses suhtusin reikisse väga skeptiliselt, sest ma ei saa midagi pimesi uskuda – mul peab olema asjast loogiline arusaam, et võiksin selle omaks võtta. Skeptilisus pole üldse paha, sest see sunnib asja lähemalt uurima ja enesele selgeks tegema. Paraku ei suuda inimene kõike siin ilmas ära seletada, osa meid ümbritsevast jääb meile müsteeriumiks.
Reiki ei ole imeravi ega mingi religioon või usulahk, vaid lihtsalt ravimine käte peale asetamisega. Kvantumfüüsika on tõestanud meile nähtamatu energia olemasolu. Samuti on teadus aktsepteerinud tõsiasja, et tunded ja mõtted mõjutavad keha seisundit. Ka on teada, et kui oleme lõdvestunud ja rahulikud, aktiviseerub meie loomulik paranemisvõime. Reiki aitab lõdvestuda rakutasandil, leevendades valu, kiirendades paranemist ja aidates tõhusalt kaasa tavameditsiini pakutavale ravile. Ameerika haiglate alternatiivraviosakondades on reiki tunnustatud meetod. Alternatiivraviosakonnad, kus kasutatakse ka reikit, on avatud juba mitmes tuntud New Yorgi haiglas, näiteks NY Presbyterian Hospitalis ja Beth Israelis. Usun, et aja jooksul lähenevad tavameditsiin ja alternatiivmeditsiin teineteisele veelgi, kuni sulavadki pikapeale kokku.”
Eriti meeldib Aime Andrale reiki juures, et see on ainus talle teada olev ravimoodus, mida saab pakkuda iseendale, ilma et peaks kellelegi teisele lootma jääma. “Reikit on kerge õppida, see on kättesaadav igaühele, olenemata inimese intelligentsusest, vaimsest arengust ja tema enese energiast. Kui reiki praktik ennast või teisi ravib, ei loovuta ta omaenda energiat, vaid vahendab universaalse elujõu ammendamatut energiat.” Aime väidab, et peale ravimise on ta kasutanud reikit isegi Manhattanil parkimiskoha leidmiseks.
Kolmekordselt pühendatud
Kahe seminaripäeva jooksul õpime suurema osa ajast erinevaid käteasendeid, alguses enda, siis teiste raviks. Neid on nii palju, et pelgan, kas suudan ikka kõiki korraga meelde jätta. Kaks korda päevas teeme pausi, et teed juua ja keha kinnitada. Sel ajal, kui köögis teeklaasi taga juttu puhume, kutsub meister meid paarikaupa pühendamisele.
Pühendamine on ristimistseremooniat meenutav rituaal, mis andvat reikiõpilasele võime eluväge vahendada. See võime pidavat jääma inimesele pärast pühendamist kogu eluks. Ühtekokku pühendatakse meid kahe päeva jooksul kolm korda, esimene kord energiavoolule avamiseks, järgmised korrad võimete suurendamiseks.
Pühendamistseremoonia viiakse läbi vaikse muusika saatel, mida saadavad köögist kostvad naeruturtsatused ja vali jutt. Ei saa öelda, et iidse ravikunsti saladustesse süvenemine kursuslasi liig tõsiseks oleks võtnud. Kiidetakse üksteise kampsunimustreid, hinnatakse äraproovitud dieete, lastakse ringi käia perepiltidel. Paar korda lõikuvad valitsevasse melusse ka pisut teravamad toonid, kui ennast ravitsejana tutvustanud jutuka daami meditsiinilised seisukohad haiglas töötava kutselise meediku arusaamadega sugugi ei kattu.
“Seda ei saa eitada, et need energiad on olemas ja nendega võib inimese tervist mõjutada,” on meedik veendunud, “kuid niinimetatud imearstid peaksid ikka mõtlema, mida tohib, mida mitte. Ma näen haiglas alatasa, kuidas imearstide tegevus endaga pigem halba kui head kaasa toob.”
Ehkki puhkenud vaidlust jälgides jagan pigem meediku kui ravitseja seisukohti, otsustan igaks juhuks enne kursuse lõppu ravitsejalt tema telefoninumbri küsida – mine tea, mis elus ette võib tulla.
“Milleks sulle mind vaja,” lähevad ravitseja silmad pärani, kui uurin, kas tohin oma võimalike tulevaste hädadega tema poole pöörduda, “sinust endast saab nüüd ravija!”
Esialgu on minu, algaja ravija patsiendid vaid mu potililled ja kuldkala. Kui aga kummipuu kängujäänud haru pärast nädalapäevad kestnud reikiseansse ootamatult uue võrse välja ajab, annab see mulle nii palju eneseusku, et söandan aidata oma padjasõjas haavatud poegagi.
“Äge!!!” teatab laps, kui teda õhtu otsa piinanud käevalu paari puudutusega jäädavalt pühin.
Kaire Puumets
