ROHELINE NOHUROHI Lihtsaimad ja kõige ilusamad õhuniisutajad on taimed
Kindlaks on tehtud, et inimene tunneb end ruumis kõige paremini siis, kui õhk on parajalt niiske, umbes 50%. Kütmine paraku kuivatab õhku. Keskküttega soojaks köetud toas on õhk sageli liiga kuiv niiskust alla 40%. Radiaatori läheduses on olukord veelgi hullem. Liiga kuiva õhu mõjul nina limaskest kuivab ega suuda enam sissehingatavat õhku puhastada.
Haigused ongi platsis, sest kuiv õhk on täis tolmuteri, millel võib ringi hõljuda baktereid, seeneeoseid jm ebameeldivuste tekitajaid. Hingamiselunditel on väga koormav nendega lahingut pidada. Õhus hõljuv tolm paneb ka silmad kipitama ning võib põhjustada allergiat. Mida niiskem õhk, seda kiiremini langevad tolmuosakesed maha ega häiri meid.
Väga kuiva õhuga kaasneb veel üks ebameeldiv asi staatiline elektripinge. Kes meist poleks ehmunud, saades ukselingilt või mõnelt metallesemelt särtsu.
Õhku saab muuta niiskemaks spetsiaalsete niisutitega, toanurka võib panna ka suure veekausi. Märksa nägusamad õhuniisutajad on aga rohelised taimed.
Suurem osa kastmisveest aurub nende lehtede ja mullapinna kaudu õhku. Mida soojem ja kuivem on õhk, seda rohkem vett aurab. Taim jahutab end sel moel ja niisutab oma ümbrust.
Tõhusad õhuniisutajad on paljud populaarsed toataimed: draakonipuud, tupsrohtliilia, vesipalmina tuntud lõikhein, sõrmlehik (teatakse ladinakeelse nime all Schefflera ), hiina kask ehk rooshibisk, sõnajalg nefroleep, rahvasuus tarzaniköie nime kandev nõelköis, asparaagusteks kutsutud asparid, diifenbahhiad jt.
Selle jutu peale ei tasu aga siiski kohe tormata taimi juurde ostma. Kuigi ärid on pungil täis põnevaid kaupa, on targem oodata kevadeni. Talv pole sugugi hea aeg uute toataimede kojutoomiseks: valgusenappuse tõttu võib neil uute tingimustega kohanemine osutuda väga vaevaliseks. Mida suurem taim, seda raskem tal on. Jäta kogukama ja järelikult ka kallima taime soetamine kevadeks, mil keskkonnavahetus läheb järjest suureneva päikesevalguse toel jõudsamalt. Praegu saad end aga rõõmustada mõne värvika õitsva hooajapotilillega.
[[2]] Hoolitse targalt!
Toataimed on talvel kasulikeks kaaslasteks vaid siis, kui nad püsivad elujõulised ega jää pimedate kuude jooksul liiga närvaks. Õige hoolitsus aitab neil raske aja kergemini üle elada.
Lihtne reegel talvel kastmiseks: tee seda alles siis, kui muld on potis pealt heledaks kuivanud. Kuna üht elutähtsat tegurit valgust ei jätku, siis on taimede elutegevus aeglustunud. Kui sa jätkad kastmist samas rütmis nagu suvel, siis lähevad juured mädanema, lehed kolletuvad ja taim hukkub. Kasta harva, aga siis põhjalikult, et muld imbuks täielikult läbi. Ära unusta potialusele valgunud vett ära valada. Mida jahedam on toas, seda harvem kasta. Jahedas kasvavaile taimedele on liigvesi hukutav.
Kobesta aeg-ajalt mulda. Kui muld kattub rohelise samblaga, on tegu ilmselge ülekastmisega. Kraabi sammal ära ja edaspidi ära taime enam märjaga piina. Kui poti äärtele tekib valge rant ning muldki tõmbub pealt valgekirjuks, on põhjus lubjarikkas vees. Kevadel istuta selline taim kindlasti ümber.
Lase kastmisveel seista, et see muutuks toasoojaks. Külm vesi võib taime sedavõrd ehmatada”, et ta ei suuda enam vett imeda. Kraanivesi seisku ööpäev läbi, siis kloorisisaldus veidike väheneb ning soolad ja lubi ladestuvad. Parim kastmisvesi on vihma- või lumesulamisvesi, sest see on pehme ja hapnikurikas.
Ära mine ka vähese kastmisega liiale, kuna muld ei tohi liiga läbi kuivada. Kui on selge, et taim on närb kuivusest ja mitte ülekastmisest tingitud juuremädaniku tõttu, siis pista pott üleni vette ja hoia seda seal seni, kuni mullast enam õhumulle ei immitse.
Kui õhk on liiga kuiv ja soe, leevendab taimede kehva enesetunnet piserdamine (v. a karvaste lehtedega taimede puhul). Kuivas õhus võivad leheotsad pruuniks muutuda. Õhu niisutamiseks riputa radiaatori külge veenõud, troopikataimed võib asetada lausa veenõu keskel olevale saarele”.
[[3]] Liigses soojuses ja kuivuses võivad lagedale ilmuda kedriklestad, sellele viitavad lehtedele ilmunud heledad täpid ja laigukesed, mis hiljem pruunistuvad. Uuri aeg-ajalt lehtede alumisi pooli ja võrsetippe, sest võid sealt avastada teisigi kutsumata külalisi. Kui kahjureid on vähe, aitab rohelise seebi lahus või mõni looduslik leotis (küüslauk, sinep, sibulakoored, maarjasõnajalg, paiseleht jm). Väikese taime võib üleni selle sisse kasta. Kui aga kahjureid on massiliselt, saab neist lahti üksnes mürgiga. Spetsiaalse tõrjevahendi toataimedele leiad aiaärist.
Õitsvad lilled, näiteks begooniad ja tõlvlehikud, ei puhka talvel, neile anna kord kuus lahjat väetist.
Puhkusel olevaid taimi pole aga mingit mõtet väetada, kuna taim ei kasuta talle antud toitu. Kastmisvesi uhab väetise lihtsalt mullast välja.
Puhkeajal väetamine võib olla lausa kahjulik, kui taim otsustab enneaegselt kasvama hakata: väheses valguses venib ta inetult välja, muutub nõrgaks ja haigustele vastuvõt-likuks.
Suurte taimede suured lehed pühi lapi ja sooja veega tolmust puhtaks, et nad saaksid korralikult hingata. Väiksemad vii dushi alla.
Tuba tuulutades vii taimed külma õhu eest varju. Järsk temperatuurimuutus ja tõmbetuul on ohtlikud.
Surnud lehed ja kuivanud lehetipud lõika kohe ära, muidu on taimed näotud. Võralõikus, pistokste võtmine ja ümberistutamine aga jäta kevadesse mõtle, märtsini on jäänud ainult kaks kuud!
Kaja Kurg
fotod: Ülo Josing
