PERSOON: Tõnu Ots õpib seikluspedagoogikat
Kireva elukäiguga Tõnu Ots saab täna 60aastaseks. Oma elukäiku sättides on ta lähtunud põhimõttest, mida soovitanud teistelegi: kuni 40. eluaastani peab mees mäkke trügima, siis kümme aastat tipus püsima ja seejärel, juba viiekümnesena, leppima, et tipus läheb kitsaks ja nooremad tulevad peale.
Tõnu Ots ise õpetas 50aastasena Soome ülikoolides psühholoogiat, kuni Edgar Savisaar ta oma valitsuse nõunikuks kutsus. Sellest ajast on pärit ka jutt, kuidas Savisaar Haapsalu politsei jalule ajas, et see mudalinnast 65 kilomeetri kaugusele Otsade tallu sõidaks ja mehe Tallinna organiseeriks.
“Minu roll nõunikuna oli jälgida avalikku arvamust. Telefoni mul siis polnud, ka mobiili mitte. Mis nüüd viga, nüüd on mõlemad olemas, lisaks veel faks ja internetiühendus,” näitab Ots oma töönurka.
“Meil on hirmus palju teadmisi selle kohta, kuidas suureks ja targaks saada,” nendib ka teistele doktor Noormannina õpetussõnu jaganud Tõnu Ots. “Puudub aga õpetus, kuidas vanaks saada. Tänased pensionärid pole mitte minema saadetud, vaid üle parda heidetud.”
Läbinisti linnapoiss Tõnu Ots ja tema abikaasa Mare, kes ajakirjanikuna Eesti Naise toimetuses leiba teenis, kolisid päriselt maale kuus aastat tagasi. Ehkki nende suvekodu oli selleks ajaks Matsalu lahe ääres seisnud juba veerandsada aastat, oli maalemineku otsene põhjus tegelikult tragöödia: poeg Jaano Martini naine lamas surmava leukeemiaga haiglas ning nende kolm riburada sündinud last - Martin, Mihkel ja Maria olid omapäi jäämas.
“Tegelikult oli see Mare, kes otsustas, et peame nad nüüd üles kasvatama,” meenutab Tõnu Ots. “Mis üksikemale jõukohane, käib üksikisale üle jõu.” Lapsed elavad koos vanaema ja vanaisaga tänaseni ning käivad kõige lähemas, Metsküla algkoolis - üks kuuendas, teine viiendas ja kõige noorem kolmandas klassis. Koolis on kokku 21 õpilast, nii et iga seitsmes on Ots.
Kahesuunaline liiklus
Nädalavahetuseti käib Otsade maamaja ja Tallinna vahel kahesuunaline liiklus. Jaano Martin kiirustab koos uue elukaaslasega Matsallu laste juurde, Mare Ots aga sõidab Tallinna, et toeks olla oma 80aastasele emale, kes keeldub kodumajast lahkumast. Sagedased külalised on ka teised Tõnu ja Mare lapsed - Tallinnas suhteid korraldav Peeter Eerik, kes koos Jaano Martiniga 1999. aasta lõpul uudisteagentuuri ETA erastas, ning Läänemaal perearsti ametit pidav Triinu Mari.
“Jaano Martin tahaks küll lapsi enda juurde linna võtta, aga lapsed ise eelistavad maaelu. Seda võib küll öelda, et nad on siin stressivabalt kasvanud,” usub Tõnu Ots, kes ka ise paar-kolm korda nädalas Tallinna vahet sõidab, et Pedagoogikaülikoolis loenguid pidada. Aeg-ajalt peab Tõnu Ots loenguid ka Soomes.
Muide, Jaano ja temast kaks aastat noorem Peeter sündisid küll ühel ja samal päeval, kuid Peetri sünnihetk nihutati paberites tegelikust paar tund edasi. “Et poistel oleks ikka eraldi sünnipäevad,” räägib Tõnu Ots. “Eelmisel aastal pidasid nad siin koos oma 60. sünnipäeva - üks sai 31- ja teine 29aastaseks. Kogu poolsaar oli ajakirjandusprominente paksult täis.”
Ruumi peo pidamiseks on Otsadel küllaga. Neile kuulub 1,5 kilomeetrit rannajoont ja kokku 30 hektarit maad, mis saadi asenduseks vanaisa talu 105 hektarile Vinni kandis. Aga maa on siin kidur, selle peal pole ühtegi õiget põldu ega metsatukka.
Punane probleem
Kui Otsad Matsallu kolisid, käis Tõnu aasta läbi pea iga argipäev Tallinnas tööl. Kuni kuulutati välja Lihula keskkooli direktori konkurss. “Kandideerisin ja saingi direktoriks. Mullu sai viis lepinguaastat läbi ja uuesti ma enam kandideerida ei tahtnud,” ütleb Tõnu Ots, kes kartis noorena õpetajaametit nagu tuld - oli ju tema emagi õpetaja.
Tõnu pidi aga koolidirektorina kuulma kohalike võimuhakatiste süüdistusi punases minevikus. “Eriti oli neil pinnuks silmas minu omaaegne filosoofiakandidaadi väitekiri. Kui sellest ei piisanud, toodi välja minu seotus KGBga,” meenutab Tõnu Ots pooleldi naljatamisi, pooleldi kibedusega.
KGBga seostamise ajendiks on asjaolu, et Tõnu Otsa õemees on Eesti NSV KGB viimane juht Rein Sillar. “Arukas mees, olen temaga kõikvõimalikel teemadel arutlenud, välja arvatud ühel - KGB,” nendib Tõnu Ots.
Filosoofiakandidaadi väitekirja teema oli aga tõepoolest kõnekas - nõukogude rahvuse tekkimisest. “Tegelikult olid minu kandidaaditöö järeldused tolle aja kohta üsna omapärased ja selle kaitsmisega oli tükk tegu. Nimelt jõudsin järeldusele, et nõukogude rahvas on juurteta ühiskond,” ironiseerib Tõnu Ots ka ise oma ammuse töö üle.
“Lihtsustatult öeldes kirjutasin, et kui näiteks eestlane ja leedulane abielluvad, siis sünnib nõukogude inimene, kes tänu vanemate omavahelise suhtluse keelele räägib vene keelt. Kuid ta pole venelane, sest ei tea vene kultuurist midagi. Ka pole ta eestlane ega leedulane, sest nendest kultuuridest ei tea ta samuti midagi. Seda enam, kui tema vanemad kohtusid omaaegsel lööktööobjektil BAMil. See ongi juurteta ühiskond.”
Lisaks väitekirjale meenutab BAM Tõnu Otsale ka sünnituse vastuvõttu otse dresiinis: “Ühel tüdrukul algas sünnitus ja polnud kedagi, kes midagi ette oleks osanud võtta. Istusime siis dresiini peale, et haiglase sõita. Mets põles, kõik kohad olid tossu täis. Ja otse dresiinis ta siis sünnitaski.
Ülikoolis olin enne günekoloogia eksamit pidanud kolme sünnituse juures viibima, nii et olin seda asja kõrvalt näinud. Nüüd tuli aga ise kõik ära teha, sest meiega kaasa tulnud meditsiiniõde ei teadnud sünnitusest midagi, tahtis hoopis hirmuga dresiinist välja hüpata. Võtsingi sünnituse vastu. Igati terve laps sündis.”
Eluaegne õppur
Tõnu Ots on lõpetanud tavainimese kohta tohutul arvul koole ja kursusi. Esimese ülikoolikoolihariduse sai ta Tartus, kus õppis psühholoogiks. Ajakirjanikuhariduse sai ta omaaegses kõrgemas parteikoolis. Väitekirja kaitses Ühiskonnateaduste Akadeemias. Vahepeal jõudis õppida pedagoogikat Leningradis Zdanovi-nimelises instituudis. Kaks aastat tagasi lõpetas aga Pedagoogikaülikooli: lugesin iseendale loenguid.
“Koolis õpetamiseks nõuti pedagoogidiplomit,” põhjendab Tõnu Ots oma viimast ülikooliharidust. “Nüüd on üldse nii, et ega kogenud agronoom tohigi enam bioloogiat õpetada. Mis sest, et ta ainest palju enam jagab kui tavaline bioloogiaõpetaja.”
Tõnu Ots õpib praegugi, seekord Rootsis Linköpingi ülikoolis seikluspedagoogikat. Peale tema veel kaheksa õpetajat Lihula keskkoolist, igaüks just teda huvitavat eriala.
“Vald pani veel pahaks, kui selle õppimisvõimaluse välja ajasin. Süüdistati, et Ots ei tegele mitte õpetamise, vaid turismiga. Lapsed ja õpetajad käisid ju kogu aeg reisidel,” paneb ta etteheiteid imeks ja mõtleb hoopis doktoriväitekirja kaitsmisele sealsamas Rootsis.
Lisaks ülikoolidiplomitele on Tõnu Otsal ette näidata veel tohutu hulk lube - paadijuhi, jahikapteni, traktoristi, bussijuhi ja kraanajuhi oma. Auto ja mootorratta juhiluba muidugi ka.
“Näiteks kraanajuhi loa sain siis, kui kutsekoolis perekonnaõpetust õpetasin. Ütlesin poistele, et kui teie saate, saan mina ka, ja nelja kuuga olidki kraanajuhipaberid käes,” naerab Tõnu Ots. Lisaks on tal taskus psühhoterapeudi litsents.
Turgutab enesetapumõtetega inimesi
Kui TPI haridusega ajakirjanik Mare Ots on endale leidnud rakendust Lihula koolis majandus- ja arvutiõpetajana, siis Tõnu on siiani Tallinna arstliku perenõuandla hingekirjas. Nagu öeldud, on tal taskus psühhoterapeudi litsents.
“Võtan vastu neid, kes käivad nõuandlas konkreetselt minu juurde küsimas,” sõnab Tõnu Ots. “Ja veel oma vanu patsiente. Mõned jäävadki psühholoogist sõltuvaks, näiteks enesetapule kalduvad haiged. Mul on patsient, kes hakkas minu juures käima juba 14 aastat tagasi. Tal on küll enesetapja kalduvused, kuid puudub julgus endale kätt külge panna. Ta on roninud korstna otsa lootuses, et käed ära väsivad ja ta alla kukub. Ja seisnud raudtee ääres oodates ja lootes, et möödakihutav rong ta tuulekeerisega rataste alla tõmbab.”
Otsadel on õue peal külalistemaja, kus suviti peatuvad ka Tõnut külastavad patsiendid. Sageli emad lastega. Läinud suvel oli terve Otsade külalistemaja täis lapsi, kes vanemate soovitusel käisid Otsade juures pingeid maandamas.
“Mare oli neile palgaline ema. Lapsed tegid päevas paar tundi tööd ja harjutasid end mõttega, et enda järel tuleb toad korda seada. Mängisime luuremänge ja tegime muud huvitavat,” meenutab Tõnu Ots ja lisab, et külalistemaja on neil kirjas kui turismitalu. “Muidu ei saaks me ööbimise eest tasu võtta.”
Vahetevahel jätkab Tõnu Ots tegutsemist ka doktor Noormannina, kellest Ruja omal ajal isegi laulu tegi. “Aeg-ajalt vastan küsimustele internetiküljel, minu vastuseid on ilmunud ka ajakirjas Elukiri. Esitatavad küsimused pidavat olema sama lollid nagu juba enam kui 15 aastat tagasi ajakirjas Noorus ilmunud. Eks lollus areneb koos ajaga. Kuid ega rumala üle, kes midagi teada tahab, naerda tohi. Ka kool on ju rumalate inimeste koht.”
Puutumata loodus meelitab Matsallu tohutul hulgal rändlinde. “Siinsamas õuel on olnud korraga 40 000 hane,” näitab Tõnu Ots aknast rannajoont. Küsimusele, kas haned rannaäärt täis ei rooja, vastab ta proosaliselt: “See kaob nagu pardi pask vette. Ja vesi on siin puhas.”
Püüavad linde õngega
Linde on siin koguni niipalju, et üks läheduses elav vene pere on neid õngega püüdnud. Saiatükk konksu otsa, hani neelab selle alla, ja siis oleneb juba mehe osavusest, kuidas jõhvi otsas tiirlev lind kätte saada. Linnu küpsetamine käib kah lihtsalt: pea ja jalad otsast, sisikond välja, kere koos sulgedega savi sisse mätsida ja kogu kupatus lõkkesse. Pärast tulevad suled ühes savikorraga maha, nii et alles jääb puhas lihakeha. Süüa kõlbab vaid sellise linnu liha, kellel on pugu.
Peipsi-äärsed venelased sattusid siia elama juba esimese vabariigi ajal, kui toonane president Konstantin Päts laskis Matsalu kaldale rajada 29 ühesugust asundustalu. Kaks eestistunud vene perekonda elab neis tänini. Samasuguses majas, mis 30 aastat tagasi oli juba varemeisse langenud, elab pärast põhjalikku kordategemist ka Tõnu Ots oma perega.
Tõnu ise on proovinud nii kala- kui ka jahimehe ametit, kuid talle need ei sobinud. “Ei hakanud külge,” ohkab ta ja lisab, et elusolendist on kahju. Ning pakub lohutuseks Otsade firmarooga - röstitud saia, võid ja otse sügavkülmast võetud kohamarja.
Tihti käivad Otsadel külas linnu-uurijad, kaugeim külaline oli Austraaliast. Tõnul on mere äärde koguni lattidest linnuvaatlustuba meisterdatud. Parajasti nii suur, et oleks linde vaadates ka mõnus kohvi või õlut rüübata. Tõnu ise pole linde passimas käinud, küll aga käib ta mere ääres ja neeme peal hulkumas. “Siis, kui väljas on sant ilm,” kinnitab ta. “See annab jõudu, kui tunned, et suudad tuulest ja tormist üle olla.”
Peale kahe koera Otsadel rohkem loomi ei ole. Üks neist seitsmendat põlve paberitega läänesaksa lambakoer: “Seisa või valvel ja ütle von. Ise loll nagu saabas. Jaano käib nüüd temaga koerte koolis. Ta on meil liisitud, saime odavalt tingimusel, et kaks kutsikat tuleb omanikule anda.
Looduskaitsemehed on küll peale käinud, et võtke lambad, need hoiaksid mereäärse puhtana. Lubasid iga looma kohta päevas kroonigi anda, kuid see seob liialt. Siis pole enam võimalust paariks päevaks Tallinna või mujale sõita,” arvab Tõnu Ots.
Talvel, kui rändlinnud soojale maale lennanud, istub siinsamas mere kaldal kivi otsas üksik merikotkas. Looduskaitsjad tõid ta Matsallu paar aastat tagasi päris pisikesena, ta vanemad olid ilmselt hukka saanud. Ja sellest ajast peale merikotkas siin oma päevi veedabki.
Ravimtaimede projekt
Veerandsada aastat ajakirjanikuametit pidanud Tõnu Ots - kuuekümnendail Õhtulehes, siis 13 aastat Nooruses ja lõpuks poeg Jaano Martini asutatud Den za Dnjomis - on nüüd võtnud nõuks panna kogu Matsalu küla ravimtaimi kasvatama.
Kaks Soomes veedetud aastat andsid sedavõrd kogemusi, et projektide kirjutamine kõikvõimalike abirahade hankimiseks Soomest ja mujaltki Euroopast on juba käe sees. Nii sündis ka idee hakata kogu Matsalu külaga mahepõllumajanduse sildi all ravim- ja maitsetaimi kasvatama. Loodus on Matsalus tõepoolest väetistest ja muust keemiast puutumata. “Rootslased ja soomlased kardavad paaniliselt mürke,” selgitab Tõnu Ots oma äriideed.
Kui projekt kirja sai, lubati kohe ka raha - kolm miljonit Soome marka ehk üle 7,5 miljoni Eesti krooni. Ehk rohkem kui kogu valla aastaeelarve. Tõsi, külaelanikud ise sellest rahast sentigi oma kätte ei saa.
Esmalt tehti abirahaga maauuring - mullaproove võeti iga 10 meetri tagant. Siis koostati igale talule oma arengukava. Maalapid, kus ravim- ja maitsetaimi kasvatama hakatakse, on iseenesest väikesed - 10x15 meetrit. Praegu käib talunike koolitus, õpetajaks soomlased, kes ise Eestis mahepõllumajandusega tegelevad - üks elab Saaremaal ja teine Haapsalu kandis. Kui vajalikud oskused omandatud, tuleb hakata turgu ehk huvitatud farmaatsiafirmasid otsima. Ja siis lähebki lahti.
Otsade talu peab aga veel kahe aasta jooksul tulevastel katselappidel lutserni kasvatama, et umbrohi ära hävitada. “Niipea, kui talu toodangut hakkab andma, lõpeb abiraha saamine. Seni makstakse kõik kinni, ka lutserniseeme,” ütleb Tõnu Ots, kes on seni suutnud mullaharimisest käed eemale hoida. Ja hoiab küllap ka edaspidi, nii et ilmselt jääb seegi töö pereema Mare kanda.
“Mina olen rohkem selline projektide käimalükkaja tüüp,” selgitab Tõnu Ots. “Aga linnaelu ei kujuta ma enam ka ette. Iseasi, kui maaelu nälga jätab, siis peab küll Tallinna tagasi minema. Ses suhtes on Jüri Mõisal õigus - Tallinnas on tööd küllaga.”
Peeter Raidla
