EE: Eesti Ekspress võitis kohtus spiooniprotsessi
Veberit ärritasid kohtusse kaebama kaks lehes ilmunud artiklit - Pekka Erelti "Liivakasti James Bondid" (EE 21.04. 1995) ja Mihkel Kärmase "Spioon ostab merelaevandust" (EE 15.11.1996) -, kus teda nimetati nõukogude luurajaks.
Artiklite "Liivakasti James Bondid" ja "Spioon ostab merelaevandust" kirjutamisel olid ajakirjanike peamiseks allikaks Kanada parlamendi protokollides Hansard 9. veebruaril 1978 avaldatud materjalid, kus on selgelt öeldud, et Nõukogude Liidu Kanada saatkonna konsulaarosakonna teine sekretär Voldemar P. Veber oli seotud nõukogude luure läbikukkunud operatsiooniga ning Kanada riik kuulutas ta ühes kümne teise diplomaadi ning kahe ametnikuga persona non grata'ks.
Nimelt üritasid venelased 1977. aasta aprillis ära osta Kanada Kuningliku Ratsapolitsei (RCMP) töötajat, et tungida RCMP julgeolekusüsteemi. Operatsioon kukkus nii haledalt läbi, et Kanada ajalehed küsisid: mis on KGBga juhtunud, et nad selliseid idioote nii olulistele maadele lähetavad?
Teise allikana kasutasid artiklite autorid Rootsis ilmunud raamatut "Industrispionage" (1984), mille autor Charlie Nordblom esitab teose lõpus nimekirja Nõukogude luureohvitseridest Rootsis 1939-1984. Nimestikus, mille tõele vastavust on kinnitanud ka Rootsi kaitsepolitsei SÄPO, esineb teiste hulgas Voldemar Veberi nimi. Väliseesti ajalehe Teataja andmeil töötas Veber aastatel 1965-1967 N Liidu Stockholmi saatkonnas. Sellele vaatamata eitas Veber kohtuistungil oma sidet luureorganitega.
Kohus leidis, et artiklis "Liivakasti James Bondid" hageja Voldemar Veberi poolt au teotavaks loetud andmed ei ole artikli autori Erelti väljamõeldis, vaid põhinevad usaldusväärsetel kirjalikel allikatel. Seega ei saa kostjat Eesti Ekspressi Kirjastuse ASi kohustada nimetatud andmeid ümber lükkama, sest põhinevad need ju välismaal avaldatud allikatel, mille tõele mittevastavuse kontrollimine ei ole ajakirjaniku ülesanne.
Ka artikli "Spioon ostab merelaevandust" puhul ei rahuldanud kohus Veberi hagi. Kohtu arvates on artiklis nimetatud spiooniskandaal aset leidnud fakt ning vastab tõele niivõrd, kuivõrd artikli autor Kärmas on toetunud Kanada parlamendi stenogrammile kui artikli aluseks olevale allikmaterjalile.
Tallinna Linnakohus langetas tuleviku seisukohast väga olulise otsuse, mis võib omada pretsedendi väärtust. Nimelt saab koh tu arvates au teotajaks olla vaid väidete autor, mitte aga väidete autori tsiteerija, pealegi olukorras, kus allikmaterjali ei ole vaidlustatud. Artiklites on tuginetud teiste autorite väidetele, hageja poolt vaidlustatud väiteid ei ole artiklite autorid välja mõelnud.
Tallinna Linnakohus otsustas seetõttu jätta rahuldamata Voldemar Veberi hagi Eesti Ekspressi Kirjastuse ASi vastu au teotavate andmete ümberlükkamise ja au teotamisega tekitatud moraalse kahju summas 35 000 krooni ja varalise kahju summas 50 000 krooni hüvitamise nõudes. Voldemar Veberilt nõuti Eesti Ekspressi Kirjastuse kasuks välja 4250 krooni õigusabi eest.
Voldemar Veber
Voldemar P. Veber töötas N Liidu Ottawa saatkonnas konsulaarosakonna teise sekretärina. 1977. aasta aprillist alates osales ta ühes saatkonna teiste töötajatega luureoperatsioonis, mille eesmärgiks oli kuningliku ratsapolitsei töötaja värbamine. Operatsioon ebaõnnestus ning 25. juulil 1977 Veber lahkus Kanadast. 1978. aasta algul saadeti kümmekond värbamiskatses osalenud diplomaati Kanadast välja, varem lahkunud Veber aga kuulutati persona non grata'ks.
Kanadas olles sai Veber hüüdnimeks Russian crying spy, kuna ta pidevalt kurtis, et Kanada võimud teda jälitavad ja ei lase tal kontakte võtta. Ometi oli talle antud tervelt 88 eriluba keelatud piirkondade külastamiseks.
Pekka Erelt
