PERSOON: Marju Kuut on 38 korda kolinud
Paari nädala eest 55aastaseks saanud Marju Kuudi elus on olnud palju raskeid aegu. Uskliku inimesena arvab ta aga, et ehk on Jumal teda meelega lasknud vahel nii madalale langeda, nii keeruliste olukordade ette seadnud kui üldse võimalik. Et Marju sellest õpiks ja mõistaks - kõik, mis õnnelikuks olemiseks vaja, on igas inimeses sees.
KGB nagu tigu kaela peal
1963. aastal lauljateed alustanud Marju Kuudi õnnetuseks oli ta Nõukogude Eesti laulja. Väga andekas, aga otsekohese ütlemisega, tänu pikka aega USAs elanud tädile lääneliku elustiili ja mõtlemisega.
Sündinuks Marju kusagil mujal, võib-olla läinuks kõik teisiti.
Oma alalise vaenlase KGBga puutus lauljanna kokku juba noorena. Nimelt armus ta 60. aastate keskel Kaunase dþässifestivalil, mille laureaadiks Marju kuulutati, ühte Poola muusikusse. Kirjavahetus kestis kolmveerand aastat.
“Tugev ja paks armastus,” iseloomustab ta seda suhet. Esimesest abikaasast alles lahutamata, õnnestus Marjul oma armsamal isegi Poolas külas käia. Mees oli suure suuga kuulutanud, et kohe nad abielluvad ja Marju sõidab koos tema ansambliga Lääne-Saksamaale reisile. Varssavis Nõukogude saatkonnas aga kahtlustati, et lauljatar tahab igaveseks üle piiri putkata.
“Sellest saati ongi mul nagu tigu kaela peal istunud,” nendib Marju. “Justkui kellegi isiklik kättemaks. 70ndate lõpul võeti mind kord, kui tööle läksin, hotellis Viru kinni. Kästi seista seina äärde ja kõik taskud pöörati pahupidi. Ma ei tea siiani, mida nad otsisid...”
Olukord muutus aasta-aastalt üha väljakannatamatumaks ning tagakiusamisest pääsemiseks otsustas Marju sõlmida fiktiivse abielu ühe rootslasega, keda ta varem näinudki polnud.
Sõbranna saatis Virusse Marjuga kohtuma oma tuttava, kes hiilgavalt peatse abielumehe osa mängis. Marju võttis poja Uku, võimude poolt lubatud summa - 100 rubla “kaasavaraks” - ja sõitis 1980. aastal Rootsi uhket elu elama, nagu paljud arvasid.
Marju Kuut - KGB agent?
Esimesed kaks kuud elasid Uku ja Marju sotsiaalhotellis, edasi juba ühes Stockholmi korteris. Marju tegi nelipühilaste Hea Sõnumi Raadios eestikeelseid, Uku aga noortesaateid. Lindid saadetega - peal kuupäev, millal see eetrisse peab minema - pani Marju ümbrikku ja saatis Portugali, kus asus saatejaam.
“Tegin seda tööd seitse ja pool aastat,” ütleb Marju, “muusika jäi hobi tasemele, kuid mõned Inglismaal salvestatud r&b-stiilis laulud “One Who Cares” ja “I Don`t Have To Cry” said Itaalias suurteks hittideks.
Need olid laulud Jumalast, aga mitte religioossed minu mõistes,” möönab Marju, “religioon on üldse paha sõna - vana, hallitanud ja tolmuga kaetud.
Pärast viit aastat Rootsis kutsuti mind ükskord kodakondsuse saamise asjus politseisse. Olin väga õnnelik, panin selga oma parimad riided, mis ema Nõukogude Eestist oli kaasa toonud, kuid rõõm oli üürike. Pärast nelja tundi ülekuulamist teatati mulle, et kahtlustavad mind - ma olevat KGB agent. Et kuidas olen jaksanud endale nii häid riideid osta, saan äkki KGBst lisa. Ja et jätavad mind kahtlusaluste isikute nimekirja.”
Koos Ukuga, kes oli kodakondsuse juba saanud, kirjutasid nad palvekirja peaminister Ingvar Carlssonile. “Nõudsime kiiret asjaajamist - või vastasel juhul teavitame loost Ameerika pressi,” selgitab Marju. “See oli mu elu raskemaid aegu. Tundsin, et jäin psüühiliselt 20 aastat vanemaks.”
[[2]]
Kirjutas laule Vanessa Williamsile
Nii kuluski Rootsi saabumisest passi saamiseni seitse pikka aastat. Selle aja peale oli otsus sõita USAsse lõplikult küpsenud. “Pealegi oli see mu ammune unistus, sest just seal viljeldi muusikat, mida armastan.”
Los Angelese lähedale Santa Monicasse saabus Marju aastal 1988, taskus 300 dollarit. Peagi järgnes talle Uku. Ajapikku sai tandemi tööks Ameerika artistidele laulude kirjutamine ja produtseerimine, mille tarbeks ostsid Uku ja Marju stuudio. “See oli küll kallis, kuid panka me ei röövinud. Ajapikku tekkisid meil selleks võimalused.” Uku lõi Marju sõnul samal ajal ka “põhilise hip-hopi rütmi”, mida siiani üle ilma kasutatakse.
“Paar lugu tegime näiteks Vanessa Williamsile,” räägib Marju uhkusega. Kuutide artistideks olid ka Jeoffrey Osbourne, Nedra Fields (“Janet Jacksoni esimese mehe teine naine,” selgitab Marju.) jt. Elu läks aina ülesmäge ning loomulikult ei kavatsenud Marju Nõukogude Eestisse naasta.
Augustiputðiks Eestisse
“Kuid 1991. aasta augustis sõitsime Eestisse sugulastele külla. Lisaks kutsuti meid ka Pärnu Fiestale esinema. Olime Saaremaal, kui Uku äkki raadiost augustiputðist kuulis. Sõda? Tankid? Hulluks võis minna - me ei saanud ju enam minema ning olime kindlad, et Ameerika asemel ootab meid nüüd Siber!” meenutab Marju.
“Palusime ja palvetasime Jumala poole nii, kuis saime...
Siis otsustasime, et kaome kiiresti kas või Soome ja vaatame siis, mis edasi saab. Tankid aga taganesid ja lootsime, et nüüd võivad siingi alata suured võimalused...”
Ootamatult tekkis võimalus USAs avaldamiseks mõeldud materjal üllitada Venemaal, mis ka õnnestus. Albumit “Zuke” anti välja 400 000 eksemplari.
Kuid live-esinemistega polnud Marju raha teeninud Ameerikasse sõitmisest alates. Taas alustamine tundus võimatu või vähemalt väga raske. Ja õigupoolest oli Marju üldse võimaluse kunagi restorani- või pubilavadel laulma hakata peast pühkinud - polnud ju ka muusikuid, kellega ta tunnetanuks “ühist keemiat”, täielikku vastastikust muusikalist mõistmist.
Kodutuna ja sõpradeta kodumaal
Vähesed teavad, et erinevalt Rootsist ja USAst oli Eesti andekamaid lauljaid Marju Kuut oma kodumaal Eestis ligi kaks kuud kodutu. Tänaval, pennita taskus, kaasas vaid kilekott mõne riidehilbu ja paari laulikuga.
Kõik juhtus väga äkki. Kuidas ja miks täpselt, et taha Marju rääkida. Ütleb, et töövahendid varastati ära. Ja et samal ajal pidi ta ka korterist, kus elas, päevapealt lahkuma. Uku töötas sellal Londonis.
“Oli 1994. aasta november, õues erakordselt külm talv. Läksin kord McDonald`sisse sooja, ootasin ja lootsin, et tuleks mõni tuttav, kes teeks kas või tassi teed välja. McDonald`sis oli aga üks noormeeste kamp, kõik vähe jommis. Üks neist märkas mind ja hüüdis: “Oi, tere, Marju! Millist hamburgerit sa süüa tahad?” Ta kinkis mulle ka ühe armsa pisikese sõrmuse ja ütles: sa väärid seda. Issand jumal! See oli ime!”
Marju müüs sõrmuse maha ja sai pisut söögiraha. Kus ööbida - seegi probleem saatis Marjut kõikjal. Ja jällegi tulid appi võhivõõrad, kellega lauljanna oli tutvunud õhtustes baarides. Tihti olid need lihtsad vene inimesed, kes ütlesid - “Prihodi, u nas vsjo jest...” (tule, meil on kõik olemas - vene k.).
“Siis sain aru, kes on mu sõber. Sain aru, et neid mul ei olnudki. Appi tulid võhivõõrad inimesed. Absoluutselt võhivõõrad. Mõistsin, et minu ainus sõber on Jumal.”
Jumal ütles: “Kasuta oma reserve!”
“Ma oleksin võinud tollal väga kergesti põhjakihti kinni jääda,” tunnistab Marju. “Mõtlesin - nüüd on sinuga kaputt. Olukord oli muutnud mind nii närviliseks, ajanud nii hulluks... Ma palusin Jumalat. Ning äkitselt ta vastas mulle: kasuta oma reserve, kasuta oma reserve... Küsisin vastu: milliseid reserve? Mul pole ju enam midagi? Tunnetasin siis, mida ma ei tahtnud enesele tunnistada - et pean taas laulma hakkama.”
Vaid mõni päev enne ootamatut kodutuksjäämist oli Marju lehitsenud vanu laulikuid ja mõelnud need ära visata. Milleks neid hoida, kui neid vaja ei lähe? Nüüd võttis ta need uuesti kätte. Millise pillimehe usaldust võita? Häälepaelad ei kuulanud sõna...
“Ma ei julgenud isegi ühegi muusikuga rääkima minna,” räägib Marju ja lisab, et pillimees, kes teda tollal saatis, polnud just kõrgeimast klassist. Ometi sai algus tehtud.
“Armastan pidevat müra.”
Marju kinnitab, et pasliku elukoha leidmise nimel on ta viimase kaheksa aasta jooksul kolinud 38 (!) korda ning praegu on ta oma üürikorteriga, mis on küll väga kallis, rahul, sest see vastab enamikule tema nõudmistele - kesklinn, soe vesi, pidev müra, milleta Marju elada ei saa, ja lähedalasuv suur kauplus.
“Müra sellepärast, et olen sündinud Suur-Karja tänaval. Pean tunnetama linna südant, liikumist enda ümber, trammirelsside kolinat ning rahva melu...” Esinemisigi jagub - laevadel, pubides, klubides laulva DJna. Tööd jõuaks ta rohkemgi teha.
Ometi pole lauljanna raskelt saadud Rootsi kodakondsusest loobunud. “Aga miks ma peaksin loobuma? Kui läksin Kultuurkapitali toetust paluma, et saaksin kah lõpuks sooloalbumi tehtud, vastati mulle, et nemad tegelevad ainult professionaalidega.
Ehmatasin ära. Sest diletandiks ma end küll ei pea. Nii et - kas peaksin olema edasi uhke Eesti kodanik?!”
Marju unistuseks on teha kolm plaati - üks, millel kõlaks dþäss, teisel oleksid eestikeelsed laulud ja kolmandal tema omalooming. “Materjal on juba peaaegu koos,” on ta optimistlik. Kus ja millal need albumid ilmavalgust näevad, ei tea veel keegi.
Verni Leivak
