VOLBER Volbripäeva tähistasid eestlased juba muinasajal
“Volbripäeva ajal oli juba kiire töö tegemise aeg, eelkõige karjakasvatuses - sel päeval loodeti oma toimetustega suuremat karjaõnne tuua.
Volbriööl tule tegemine oli seotud tõrjumismaagia rituaaliga. Rahvakalendris tähistati seda päeva lõkke tegemise, kellade helistamise ja käratsemisega - see pidi tähistama lõplikku kevade võitu. Majja toodi rohelisi oksi - seegi oli märk, et külm aeg on ümber saanud,” räägib Virve Tuubel.
Tegelikult algasid talurahva suvetööd juba 23. aprillil ja volbripäeva eraldi ei tähistatud - see käis rohkem nagu muuseas, sest kiirel ajal ei raatsitud endale puhkepäeva lubada.
Nõo kandis oli komme, et volbripäeval algas kiigelkäimine - ikkagi kevadine aeg ja siis oli noortel vaba voli oma särtsu ka vastassugupoole peale kulutada. Torma kandis oli jälle kombeks öelda, et volbripäeval on õige aeg kartulid maha panna. Tarvastu lähedal tavatseti siis ube külitsi patta panna.
“Usuti kõvasti sõna ja teo jõusse. Uskumine oli ju juba pool võitu. Volbrituli tehti maa peale, et sellega aidata maad soojeneda. Samuti arvati, et volbripäeval tulevad esimesed pääsukesed,” räägib Tuubel vanaaja uskumustest.
“Nõidadest ei oska ma vanade eestlaste kombestikust lähtuvalt enamat öelda, kui et Haljala kandist pärineb selline ütlus: kui volbripäeval vihma sajab, tähendab see, et vanad nõiad vihtlevad.
Mingeid kindla tähendusega volbripäeva tantse, mänge või laule Tuubeli sõnul teada ei ole. “Volbripäeva tähistati ka linnades - see oli eelkõige kokkutulemise ettekääne, et trallida ja tuld teha. Tuli ajas maa seest kurja välja.”
Nõukogude ajal volbripäeva ei tähistatud - 1. mai oli ju töörahva püha. Tuld ei tehtud ja päeval oli teine sisu ja tähendus. Volbripäeva hakati pidama laiemalt alles taasiseseisvunud Eestis.
Nõidadel on oma pidu
Paljudes riikides on säilinud legend, et nõiad kogunevad aastas mitu korda oma suurpeole - sabatile -, millest üht peetakse volbriööl.
Sabatil käiku peeti raskeks patuks. See oli salajane vandenõu seaduse ja korra vastu, mis toimus mustade jõudude toetusel.
Sabati ajal kogunesid nõiad sellistesse kohtadesse, nagu Grazi lähedale Blocksbergi, Harzi Brockenisse, Kesk-Saksamaale Venusbergi, Rootsi Blokulasse või Prantsusmaale Pier de Dome´i. Paljude legendide järgi toimusid sabatid eri kohtades: ristteedel, metsas, alpiaasadel, mäenukkidel ja isegi mahajäetud kirikutes.
Keskajal oli sabatiga seotud ka kaks traditsioonilist druiidide pidustust: kõigi pühakute päev 31. oktoobril ja volbriöö 30. aprillil - pühak Walburga auks, kes olevat surnud Saksamaal 777 eKr.
Sabat käis alati rangelt ettekirjutatud rituaalide kohaselt. Kokkutuleku eesistuja oli Saatan, kes astus troonile ilge soku või koera kujul. Kõik nõiad käisid talle kordamööda austust avaldamas. Seejärel lauldi ja tantsiti lõkke ääres ning võisteldi nõidumiskunstis.
Volbripäev
1. mai, katoliku naispühaku Walburga mälestuspäev, rahvakalendris suve alguse tähiseid. Eestis (v.a. läänesaared ja Setumaa) oli volbripäev kaunvilja - oa ja herne külvamise päev. Saaremaal usuti, et nõiad käivad volbripäeva öösel loksperil (nõiasabatil). Volbripäeva eelõhtul on külanoortel olnud kombeks teha maituld.
Allikas: “Eesti entsüklopeedia”
Volbriöö ööklubides
Valdo Jahilo
