EE: Härrassots, töölise luupainaja

Kolmekümnendate aastate alguseks oli Eesti Sotsialistlikust Tööliste Parteist ehk sotsidest saanud tüüpiline kildkonnahuvisid esindav erakond - kaugel esialgsetest ideaalidest ja oma valijatest. Seda eemaldumist valijaist ruttas ära kasutama üha võimsamaks muutuv vabadussõjalaste liikumine, mis sõdis kõikide parteide vastu. Eriti olid aga vapsidel pinnuks silmas sotsid, sest just neis nähti ohtlikke rivaale, kes korjasid suurel hulgal tööliste hääli.

1933. aasta jaanuaris hakkas ilmuma vapside ajaleht Võitlus, mis kohe ka sotside ründamist alustas. Vapside sotsidevastase propaganda nurgakiviks sai sotside seostamine punastega. Võitluse veergudel kasutati kõikvõimalikke seda seost iseloomustavaid nimetusi: riigipunased, sotskommud, punasotsid, punakaart, meie taskupunased.

##Sotse nimetati äraandjaiks, kes lõikavad kasu tööliste viletsast elust. "Punasotside erakond on mahutanud endasse kõige rohkem karjeriste, politilisi kaupmehi ja riigiäraandjaid. Kus on viletsus, häda ja rasked kannatajad - seal on kõige suurem lõikus punasotsidel, sest nende politika on samasugune kui surma tööpäev," kirjutas Võitlus jaanuaris 1933.

Niisuguste reeturite palgaks sai vapside arvates olla vaid vangla: "Meie vanglad võtavad kunagi lahkelt vastu kõiki neid vargapoisse, Eesti riigi ja rahva äraandjaid ja muid allilma tüüpe, kes nn sotsiaaldemokraatide partei ninameestena on end poetanud Eesti tööliskonna ette."

Hermeliin ja briljandid

Loosung punasotsidest polnud aga küllaldaselt efektiivne ning vapsid hakkasid peagi otsima midagi, mis läheks igale töölisele hinge, ilmavaatest sõltumata. 18. märtsil 1933 ilmus vapside lehes tähelepanuväärne kirjutis, mis ennustab uut relva selles propagandavõitluses. "Hiljuti juhtus, et sots-proua Rei debüteeris Estonia teatris ooperis "Traviata". Jõuka sotsi esinemise kohta kirjutab nüüd "Päevalehe" arvustaja vaimustatult: "Ka tualettidelt üllatas lauljanna, mis olid peale maitsekuse toredamaid, kallihinnalisemaid, mida Estonia teatrilaval kunagi nähtud: ehtsad brüsseli pitsid, ehtne hermeliin, jaanalinnusuled, briljandid jne..."

Vapsid tabasid ära, et kõige enam vihastab töölisi neid esindavate sotside jõudeelu. Ja seda vapside kampaaniat võib iseloomustada ühe sõnaga - härrassots.

Nimetus härrassots kleepus sotsidele külge nagu pigi. Ilmselt esimest korda kasutasid vapsid seda trükisõnas 20. juulil 1933 Võitluses ilmunud kirjutises "Punane härrasmees töölisi ässitamas". Härrassots oli tabav nimetus, sest sotsid olid tõepoolest minetanud tööliste esindaja rolli. Ja seda mitte ainult vapside arvates.

Ajaloolane Eduard Laaman tõdes oma raamatus "Erakonnad Eestis" (1934), et parlamendis istuvad sotsid erinevad teistest parlamendi erakondadest ainult seetõttu, et nad p ü ü a -v a d esindada proletariaati. Nagu teiste erakondade puhul, kadusid ka sotside ideaalid kiiresti. "Eesti erakonnad arenesid kiirelt sinnapoole, et muutuda ilmavaate erakondadest kutse- ja kihihuvide esindusteks," kirjutas Laaman.

Pärast sotsist välisministri August Rei proua Terese paljastamist võtsid vapsid ette järgmise sotside juhtfiguuri Karl Asti, kes armastas ühes tööliste kurnajatega lõbureise teha. "Karl Ast, kes tööliskonna nahal enesel peab luksuslikuma korteri, - kes ühes Puhkidega sõidab iga aasta välismaadesse. Sel töödpõlgaval elunautijal pole tööliste hädadest ja viletsusest aimugi. Härrassotsid ja teised erakonnatuusad on harjunud riigilt ja rahvalt ainult saama, sellepärast on neil võimatu uskuda, et ka midagi anda võib riigile," kirjutas Võitlus.

Härrassotside toetamine tähendab töölistele hulgusproletaarlaste klassiks saamist, toonitasid vapsid. Sest härrassotsid ei tahagi, et tööline saaks kindlustatud äraelamise - siis kaotaksid härrassotsid tööliste hääled ning ühes sellega ka oma soojad direktorikohad. Vapsid näitasid, et sotsid lausa mõnitavad rahvast. Septembris avaldas Võitlus kirjutise, kuidas Nõmmel härrassotside miitingul kuulutati, et eesti naised olevat okupatsiooni ajal kurameerinud saksa hobustega.

Sotsid-korruptandid

Vapsid avalikustasid ka härrassotside korruptsiooni ja kuriteod. Võitlus kajastas järjekindlalt Tallinna linnavalitsuse tegemisi. Leht kirjeldas, kuidas linna hoolekandeosakonna sotsist juhataja Alma Ostra-Oinas vallandas kõik need alluvad, kes ei tahtnud sotside parteisse astuda. Nende asemele võeti tööle sotsid. Sügisel 1933 avastas kriminaalpolitsei, et "1860 vaestele määratud leivatshekki on ametnikud osalt ära raisanud õlle ostmiseks ja joomingute korraldamiseks". Niisiis, vaeste kaitsjatest olid saanud vaeste paljaksröövijad.

Kokkuvõtteks mõned härrassotsi iseloomulikud jooned. Härrassots on sotside erakonna liige, kes täidab ametiposti riigi- või omavalitsuses ning kasutab sellest tulenevaid hüvesid ja võimalusi. Parlamendis istuv härrassots naudib täie rinnaga head palka ja kõiki muid soodustusi. Ajakirjanduses aga valab härrassots krokodillipisaraid vaesema rahva raske elu üle. Ning ei erine seetõttu ühestki muust erakondlasest.

Sotsid Eesti Wabariigis

1917. aasta revolutsiooni päevil oli Eestis kaks sotsialistlikku erakonda: Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei (EISTP). Vabariigi algaastail muutus EISTP üha punasemaks ja lõpuks lõhenes - kuna partei vasak tiib tahtis Kominterniga ühineda, lahkus partei parem tiib ja asutas 1922. aastal Iseseisva Sotsialistliku Tööliste Partei (ISTP).

Sotsiaaldemokraadid ja iseseisvad sotsialistid panid 1925. aasta aprillis leivad ühte kappi ja sellest sündis Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei. Aasta hiljem toimus järjekordne lõhenemine, mille tulemusel lahkusid kommunistlike vaadetega liikmed ja asutasid Eesti Tööliste Partei.

1925. aastast kuni 1935. aastani juhtisid sotse vaheldumisi August Rei (pildil) ja Mihkel Martna. 1928-1929 oli sotside päralt ka riigivanema koht, mida pidas August Rei. Politoloog Rein Toomla andmeil sai peale Rei ministrikohal olla veel 9 sotsialistlikku parteisse kuulunud poliitikut, kes juhtisid kuues valitsuses kokku 18 ministeeriumi.

Eesti Sotsialistliku Tööliste Partei eesmärk oli sotsialistlik ühiskonnakord, mis erakonna tegevusprogrammi (1925) järgi tähendas:

a) saaduste valmistamise ja tarvitajatele kätte toimetamise abinõud on ühiskonna omanduses,

b) ühiskondlik varade valmistamine on korraldatud teadliku plaani järgi,

c) kõigile ühiskonna liikmetele on kindlustatud hea käekäik ja igakülgne areng,

d) rahva jagunemine klassidesse on kaotatud.

Kõik see sai sündida muidugi vaid eeltingimusel, et poliitiline võim Eestis on töölisklassi päralt.

Majanduse valdkonnas tahtsid sotsid kehtestada järk-järgult suureneva tulu-, varandus- ja pärandusmaksu. Sotsid tahtsid arendada riiklikku tööstust ning maa anda harijatele pärandatavaks tarvitamiseks. Võõrandatud mõisamaade eest aga sotsid ei kavatsenud hüvitist maksta.

Sotsiaalvaldkonnas olid sotsid seisukohal, et kehvematele tuleb võimaldada tasuta arstiabi. Riik peab ehitama korterid töölistele ja teistele varanduseta kodanikele, üür aga tuleb normeerida. Sotsid tahtsid kehtestada üldise riikliku kindlustuse. Hariduses aga tasuta ja kohustusliku üldhariduse kuni 16. eluaastani ning tasuta kutsehariduse.

Pekka Erelt