##Uurisin Jaan Söödilt, kes Tulli Lumis kitarre ja kannelt mängib, kuidas niisugune koosseis üldse kokku sattus.

"Asja algus ulatub aastasse 1998, mil me ansambliga Jääboiler spetsiaalselt Viljandi ürituse jaoks Eesti rahvamuusika kava tegime. See oli siis puhtalt instrumentaalne, aga mõtlesime edasi, et võiks ju sarnases vallas ka vokaaliga katsetada. Päris Eesti rahvamuusika rida ei tahtnud nagu jätkata, kuna seda mängitakse siin niigi palju. Et vaataks midagi naabrusest põnevat. Töötasin siis Viljandi kultuurikolledzhis kitarriõpetajana, samas koolis õppis ka Julgi. Nii et kaugelt polnudki vaja otsida."

Eesti pole võõras

Julgi Stalte õpib Viljandi kultuurikolledzhis rahvamuusikat, peamise instrumendina viiulit. Kuidas ta tuli mõttele tulla õppima just Eestisse, küsisin talt.

"Eesti pole minu jaoks kunagi olnud eriti võõras maa. Läbi terve lapsepõlve on meie kodus eestlasi külas käinud - palju dokumentaalfilmitegijaid, sealhulgas Lennart Meri."

Julgi isa Dainis Stalts kuulub praegu ühena kahest liivlasest Läti seimi ja ema Helmi töötab Riia linnavalitsuses. Kuid juba aastast 1976 on nad mõlemad vedanud rahvamuusikaansamblit Skaldinieki. Seega on liivi kultuur ja muusika Julgil juba lapsest saati veres. Liivi keelt õpetas talle emapoolne vanaisa.

Lisaks rahvamuusika erialale Viljandis kaalus Julgi ka teist õppimisvõimalust Eestis - Tartu ülikoolis eesti filoloogiat, mis sisaldab ka liivi keele programmi. Sest ei rahvamuusikat ega ka liivi keelt kõrgkooli tasemel praegu Lätis õppida ei saa.

"Läksin siiski Viljandisse, kuna eesti keelt ma varem õppinud ei olnud, kuigi olin eestlastega kokku puutunud. Eesti filoloogiasse tundus natuke imelik kandideerida keelest suuremat aru saamata," selgitab Julgi oma valikut. Eesti keele sai ta ometi selgeks peamiselt suhtlemise käigus, pisut ka eratunde võttes.

Kohanemine Eesti eluga ei läinud Julgil aga sugugi nii libedalt nagu keele õppimine: "Eestlaste juures tunned, et pead ennast pidevalt ja pidevalt tõestama, kuni viimaks saad teatava barjääri ületatud ja sind võetakse omaks."

Tundsin huvi, kui tihedalt ja mis mahus liivi kultuur ja keel tänapäeval põlvkonnalt põlvkonnale edasi kanduvad.

"Enamasti jäi kultuuri edasi andmine seisma selle põlvkonna peal, kuhu kuuluvad mu vanemad. Ajaloo eri etappidel on liivi keel olnud kas lausa keelatud või pole lihtsalt olnud võimalik seda koolis õppida. Põhikoolis rääkis meiegi klassile ajalooõpetaja, et liivlased on ammu välja surnud, kusjuures klassis õppis peale minu üks teine liivi keelt oskav liivlane veel! Nii ongi paljud vanemad arvanud, et kui rääkida lastega läti keeles, on neil edaspidi kergem elus toime tulla. Minu ema isal jäi samuti omaenda lastega liivi keeles rääkimata, mulle õpetas ta seda minu isa palvel, kes soovitas tal minuga ainult selles keeles kõnelda."

Liivlaste rahvuslike eripäradena nimetab Julgi põikpäisust, mis võib vahest küll tüli kaela tuua, kuid on samas ka edasiviiv jõud. Ja sirgeselgsust: "Liivlane pigem murdub, kui paindub, väga tähtis on jääda iseendaks. Liivlaste sisemaailm on sageli väga privaatne - see, mis paistab välja, ei pruugi näidata seda, mis on sees. See on oma maailm, mida ei anta teistele ja mis aitab väga paljudes olukordades endaga paremini hakkama saada."

Sissekasvanud ütlemised

Julgi selgitab, et kuigi liivi peredes aetakse enamik asju läti keeles, on säilinud teatud väljendid, mida öeldakse ainult liivi keeles.

Näiteks ema ei kutsuta kunagi läti keeles ega nimepidi, vaid liivi sõnaga jema, samuti soovitakse head ööd liivi keeles, mis kõlab umbes jeva jeeda. "Need ütlemised on meie rahvale niivõrd sisse kasvanud, et kõlavad liivlase kõrvale keset lätikeelset juttu täiesti loomulikult."

Tugevaima tavana on liivlaste hulgas tänapäevani säilinud emadekultus - kui minnakse paadiga merele, valatakse ikka lonks viina või visatakse tükk leiba vette, et Mere Ema inimeste vastu hea oleks. Julgi sõnul enamasti ei mõelda rituaali sooritades selle juurtele, ohverdus tehakse automaatselt, sest teisiti nagu ei saagi. Ka metsal ja maal ja veel paljudel instantsidel on omad emad, kes nende eest hoolitsevad ja neid valitsevad.

Viimasel ajal on liivi kultuurielu siiski elavnenud - suviti korraldatakse lastelaagreid, kus õpetatakse keelt ja kombeid, igal aastal, nagu ka tänavu, peetakse augustikuu esimesel laupäeval Liivi rannas Liivi Püha, kus antakse kontserte, mängitakse vanu mänge ja võisteldakse vanu võistlusi.

Liivi Püha on Julgi sõnul tähistamas olnud 1500 inimese ringis, kaasa arvatud liivlaste sõbrad ja huvilised, enamik sellest hulgast liivi keelt muidugi ei valda. Julgi räägib, et inimesed on avaldanud kahetsust - miks ei kuule pühade ajal liivi keelt. "Seda siiski kuuleb, kui tähelepanelik olla, ega inimesed ei hakka omavahel nii kõvasti ja demonstratiivselt kõnelema, et tulge ja kuulake nüüd kõik, me räägime liivi keeles," on ta optimistlik.

Eelmise rahvaloenduse ajal elas Lätimaal 175 ametlikku liivlast, kellel see rahvus ka passi kantud. Julgi teab omast kogemusest, et on vaja olla piisavalt energiline, et passiametnikele selgeks teha, et liivi rahvus üldse olemas on. Ka Eestis.

Raske defineerida

Liivi juurtega inimesi on rohkem. Kuid on raske defineerida ennast liivlasena, kui ei oska oma emakeelt. Julgi sõnul häirib ka see, et kui tunnistad ennast liivlaseks, võetakse sind sageli viimase mohikaanlasena, nagu muuseumieksponaati. Pead olema väljapanekuvalmis ja see segab iseolemist.

Poliitilistest ja majanduslikest segadustest johtuvalt elab liivlasi oma ajaloolistel aladel kõige hõredamalt, kõige rohkem liivlasi elab Julgi sõnul Riias: "Liivi rand oli kinnine tsoon, ei saanud merele minna ega kala püüda. Enamik liivlasi sõitis sealt minema, jäid ainult üksikud, kellele tööd leidus. Praeguseks on sinna jäänud meri, rand, vanad puud - ühesõnaga, hing."


Liivlastest

- Liivi keel kuulub läänemeresoome keelte lõunarühma. Lähedane eesti keelele, kuid sõnavaras, häälduses ja grammatikas on tugev läti keele mõju.

- Esimene liivikeelne raamat (Matteuse evangeelium) ilmus aastal 1863.

- II aastatuhande alguses asustasid liivlased Liivimaad, see on 60-100 km laiust vööndit Liivi lahe idarannikul Daugava jõest Eesti alani, ja kurelastega segunenult

Põhja-Kuramaad.

- Muistsete liivlaste ehteid ja relvi kaunistab taimornament, leiud viitavad liivlaste sidemeile Skandinaavia ja Kiievi-Venega.

- Osa muistsete liivlaste vanemaid (Ako, Asse, Dabrel, Vesike) osutas sakslastele vastupanu, Kaupo alistus heaga.

- Liivlased alistati sakslaste poolt aastal 1206. Sakslased sundisid neid osalema oma sõjakäikudel, muuhulgas Eesti aladele.

- Pärast Teist maailmasõda oli liivlaste omakultuuripürgimus kaua rangelt keelatud.

Marko Mägi