SLÕL: Saksa keraamik vurab juba 24 aastat tsikli seljas
“Mina hakkasin mootorrattaga sõitma 18aastaselt ja olen nüüd juba 24 aastat sõitnud. Mul on kaks ratast, üks matka- ja teine igapäevasõiduks,” räägib 42aastane Uta. Ei ole see motomatkamine midagi meeste ala, näib Uta kogu oma olemusega ütlevat. Uta koos elukaaslase Helmutiga on ka staaþikamaid Eesti motokokkutulekute külalisi. Sel aastal on tsiklinaine kokkutulekul üheksandat, Eestis kokku aga kümnendat korda.
“Tegelikult mulle need kokkutulekud üldse ei meeldi, selles mõttes ei ole ma ka biker. Mulle ei meeldi siin oma reisimuljeid vahetada ja ratastest rääkida, reisin ikkagi iseenda jaoks,” tunnistab Uta. Samuti ei kehti vähemalt tema puhul üsna levinud kliðee, et ratturile on tema masin kallim kui miski või keegi muu: “Eks ta ikka ole mulle tähtis ja ma ei müüks seda mingi hinna eest, ta on mul olnud juba 20 aastat, kuid ta ei ole mulle sõber, vaid lihtsalt masin, mis mind edasi viib.”
Päevas 14 tundi tsikli seljas
Igapäevast leiba teenib Uta oma keraamikatöökojas, kus valmib nii tarbeesemeid kui ka kunstitaieseid ning oma esimesi samme keraamika alal Uta õpetava käe all teeb ka sadakond last. “Igal aastal pikale matkale minna ei saa, üle aasta vast. Selleks peabki kaks aastat puhkuseta tööd rabama,” tutvustab Uta oma töö ja hobi suhet. Viimane kauaoodatud reis tõi Uta Eestisse.
Koos kolme kaaslasega alustas Uta tsiklitel reisi kuus nädalat tagasi Saksamaalt Baikali poole, et Eesti kaudu koju naasta. “Pidime iga päev 700 kilomeetrit sõitma, et õigeks ajaks siia jõuda. Nii me siis tõusimegi kell kuus hommikul ja sõitsime kümneni õhtul välja. Venemaa teed pole päris sellised nagu Saksamaal, need on palju aeglasemad ja linnades pole mingisuguseid teeviitu, nii et ühest linnast läbisõit võttis vähemalt kaks tundi,” püüab Uta anda lühiülevaate reisi argipäevast. “Ma tahtsin väga Siberit näha! Seal pole küll lopsakat loodust, kuid vaade ja tunne on võimas. Helmut käis kaks aastat tagasi Vladivostokis ja ütles pärast, et järgmine kord ma lihtsalt pean kaasa tulema. Nüüd ma siis käisin ja tahan veelgi minna. Rohkem meeldib mulle just Ida-Venemaa, sest siinpool Uuralit püüab Venemaa olla euroopalik, kuid see ei õnnestu tal eriti. Õige Venemaa on ikka teisel pool Uuralit,” jutustab muidu tagasihoidliku olemisega Uta silmade särades.
Tohutu vabaduse tunne!
Mis aga inimese ratta selga ajab? Miks võtta ette mitmekümne tuhande kilomeetri pikkune reis just mootorrattal, mitte palju mugavamal ja kiiremal lennukil näiteks? “Tsiklisõidul saab kõike näha. Üldse on rattal sõites mingi tohutu vabaduse tunne, autos tunnen ma end igatahes ahistatuna. Mõtle ise, sa oled täiesti üksi oma rattal, sa võid mõelda või laulda või teha mida iganes ja keegi ei sega sind. Vaid tuul vuhiseb kõrvus,” püüab Uta ajakirjanikku tsiklisõitjate sekka meelitada.
Istume koos Uta ja tema kaaskonnaga priimuse ümber ja naudime puulatvade tuules liikumise muusikat, mille vahele kostub aeg-ajalt mõne ratta mürin. Igal pool, kuhu pilgu pöörad, avaneb üks ja sama pilt: telk ja selle kõrval ratas või kaks, siis jälle telk ja jälle ratas. Nii terves pargis. Üle viiesaja telgi ja vähemalt kaks korda niipalju rattaid. Niimoodi istudes ei tundugi imelik, kui Uta enesekindlalt ütleb: “Sõidan nii kaua kui vähegi jaksan.”
Tsiklikolonn venis viie kilomeetri pikkuseks
Väike Kuremaa küla oli eelmisel nädalavahetusel tundmatuseni muutunud. Vana mõisahoone ümber laiuv park oli külaelanikele aiaga suletud. Pargis oli igas viimaseski puuvahes värviline telgikuppel, mis kõrvuti kõige erinevamate mootorratastega omanikke ootas.
Tänavune motomatkajate kokkutulek “Jõgevatreff 2001” oli kümnes, kuhu kohale oli põristanud rekordarv osavõtjaid - 1650 Soome, Rootsi, Saksamaa, Inglismaa, Läti ja ðveitsi motofänni. Üritus kulmineerus laupäeval motikate kolonnrongkäiguga, mida vihm ei suutnud nurjata, sest finiðisse Põltsamaale jõuti täpselt enne vihmasadu. Sirgetel teelõikudel ulatus tsiklikolonn peaaegu viie kilomeetri pikkuseks. Kolonni juhtis regionaalminister Toivo Asmer, keda enamik publikut kiivri ja -prillide tõttu ära ei tundnud. Jõgeva maavalitsuse esindajad kinkisid “Jõgevatreffi” korraldajatele juubeli puhul meeneid.
Ott Karulin
