Arnold Rüütel goes to Tallinn, part II
Taksosse istudes seletan juhile, kuhu saada tahan ja räägin edasi areneva vestluse käigus, mis seal toimub.
“Need peavad siis rikkad pensionärid olema, kes arvutit tahavad õppida, tavaline pensionär peab ju põhiliselt toimetulemisega tegelema,” arvab taksojuht.
Nõmmel on fotograafide ja filmimeeste parv Rüütli vastuvõtmiseks juba valmis. President saabub väikebussiga koos Savisaare ja teistega.
##Arvutiklassis istub kümmekond vanurit. Mõni on ametis ekraanil toimuva jälgmisega, teine aga sätib end fotograafidele parema nurga alla. Tuleb meelde Kadri Kõusaar, keda pärast online-intervjuud ühe pildi saamiseks veerand tundi pildistasin.
“Ja nüüd tuleb vajutada nupule “ENTER”,” kuulen kena noort naisarvutiõpetajat seletamas ühele eriti õpihimulisele pensionärile.
Lõpuks ilmub Rüütel. Ajakirjanikud sebivad Rüütli ümber, Savisaar ja Maripuu ei huvita kedagi.
Tumedas ülikonnas kooli esindaja räägib Rüütlile ladusalt ilmselt pikalt ettevalmistatud juttu, mis kohati sumbub ajakirjanike saginasse ja fotoaparaatide klõpsumisse, kõrval on ka gümnaasiumi direktor Heiti Aarna.
“Kust nad arvuti saavad,” kuulen Arnold Rüütlit küsimust esitamas.
“Neil on kodudes lastelastel arvuti ja mõni kasutab avalikus internetipunktis,” ei jää kooli esindaja vaatamata umbmäärasele küsimusele hätta.
“Panime Nõmme lehte kuulutuse, paari päevaga registreerus 150 eakat, ka pärast seda on palju helistatud,” räägib ta ja lubab, et pärast praeguste lõppemist korraldatakse uued kursused.
“See on kohe tore küll. Siis nad pääsevad nüüd ulatuslikele infomassidele ligi,” ütleb Rüütel rahulolevalt.
“Lapsed jäävad ikka kohe kinni arvuti taha, ma ütlen seda oma lastelaste kohta, ja võib öelda, et ka vanemate inimestega, ma näen, võib seda juhtuda,” sõnab Rüütel oma tavapärases kõnepruugis.
Tapjatomati-ajakirjanike ring on Rüütli ümber nii kokku tõmbunud, et enam pole midagi näha ega kuulda. Vaatan siis natuke ringi, millega arvuti taha kinni jäänud pensionärid tegelevad.
Üks asjaliku olemisega vanapoua surfab market.isp.ee kuulutustelehel. Kas ta vaatab müügi- või tutvumiskuulutusi, ma uurima ei lähe. Vanahärra tema kõrval aga uurib üsna spetsiifilist saiti, mis on seotud numismaatika ja bonistikaga. Peab hiljem vaatama, misasi see bonistika on, mõtlen. (Saladuskatte all võin öelda, et see on käibelt kadunud paberraha ja pangatähti uuriv teadus. Kui kolleegilt hiljem nõu küsin, õpin veel ühe uue sõna – pogonofoobia, mis pidavat olema haiglane kartus habemete ees).
Väikese ringkäiguga tuvastan, et eakaid huvitab riigikogu, ilm, delfi naisteleht, neti ja presidendi külaskäigu puhul ka president.
“Ajakirjandus ei saa nüüd neile oma tahet niimoodi peale suruda,” kuulen presidenti rääkimas pensionäride arvutiõppe plussidest. Jutt käib sellest, et internetist saab erinevaid ajalehti ja uudiseid lugeda.
“Meil on ka kodus mitu arvutit, esimese arvuti sain kolm aastat tagasi,” ütleb Rüütel.
Siis lähevad tähtsamad tegelased läbi raamatukogu trepist üles koolimaja uude tähetorni meenutavasse korpusesse. Kui ajakirjanikud kaasa minna soovivad, astub teele ette turvamees. Edasi ei saa.
Vahepeal saavad tunnid läbi ja lapsed tulevad klassiruumidest koridori presidendi naasmist ootavate ajakirjanike sekka.
“Näe, vaata, ongi Rüütel!” hõikab üks poiss kaaslastele. Rüütel paistab läbi kahe akna.
Huvitav, kas see on mingi tsensuur või midagi muud, mõtlen. Keegi midagi ei seleta.
“Lapsed oleks pabinasse sattunud, kui ajakirjanikud oleks kaasa tulnud,” arvab üks fotograaf. “Kontserdi oleks ära rikkunud,” täiendab teine.
Siis tuleb Rüütel saatjatega saalist, kus ta ilmselt koorilaulu kuulas, ja jääb kinnise ukse taha olevasse ruumi.
Keegi Rüütli meeskonnast tuleb ukse peale ja ütleb umbes nii: “Nii, kolm tükki, TV3, jah, sina, ja sina, tulge sisse.” Viis sekundit ja uks on jälle kinni.
Passime kümmekond minutit ukse taga, Rüütel räägib midagi valitud ajakirjanduse esindajatele.
Siis hakkavad inimesed Suletud Ruumist välja tulema. Koridori seinte ääres seisavad ärevil õpilased ja ootavad.
“Tere,” ütlevad 10-11-aastased jõmpsikad kooris Rüütlile.
“Tere,” ütleb Rüütel.
Ja läinud ta ongi.
