Eestis süüdi mõistetud ja poolteist aastat vanglamüüride taga veetnud Kholmyansky helistas eelmise aasta lõpus justiitsministrile ja tundis huvi kompensatsiooni saamise võimaluse vastu.

Raski sõnul puudub Eesti seaduste järgi selliseks kahjutasuks igasugune õiguslik alus. “Eesti Vabariik ei vastuta Nõukogude Liidu KGB vägitegude eest. Püüdsin talle seda selgitada,” rääkis Rask. “Vaieldamatult on aga inimestel, kellele on ülekohut tehtud, õigus sellele, et nende kannatused saaks leevendatud ja õiglus võidutseks.”

Pöördunud mitme ametiasutuse poole. Kholmyansky on pöördunud ka mitme Eesti ametiasutuse ning riigikogu liikme Enn Tarto poole. Mõõdukate hulka kuuluval Tartol palus ta algatada seaduse, mis lubaks maksta poliitvangidele alusetute arreteerimiste eest hüvitist. Sel nädalal tõi Tarto Kholmyansky mure parlamendi ette, esitades arupärimise õiguskantsler Allar Jõksile.

Raski sõnul mäletab ta seda aastatetagust protsessi halvasti ja natuke vastumeelselt. “Ma ei taha tegeleda asjadega, millel ei ole tulevikuperspektiivi. Olen inimene, kes ei sori kogu aeg seljataga,” lausus ta.

Mäletab vapra mehena. Kholmyanskyt, kes tollal oli nagu tema kaitsjagi 34-aastane, mäletab Rask vapra mehena. “Ta oli Moskvast pärit. Väga tõsine ja põhimõtteline teisitimõtleja, kellele peeti siin jahti.” Kholmyansky suvitas koos sõpradega 1984. aasta juulis Antsla lähistel Ähijärvel, kus Võru miilits ta KGB juhtimisel arreteeris. Pisut hiljem otsis Moskva miilits läbi tema kodu, kust “leiti” püstol ja padrunid. Protestiks kuulutas Patarei vanglasse pandud mees välja näljastreigi, mis kestis 207 päeva. Viis ja pool kuud hoiti teda kartseris ja toideti sunniviisiliselt.

Tallinna esimeses õigusnõuandlas töötanud Raski palusid poja esindajaks Kholmyansky vanemad. “Olin teisitimõtlejatega ka enne seotud. Kolm kuud oli KGB saba järel. Tagantjärele mõeldes oli siis suhteliselt huvitav elu,” meenutas Rask. Dissidentide kaitsmine oli tema sõnul kutsetöö, kuigi väga spetsiifilist laadi.

Kholmyansky üle peeti Võrus kohut 1985. aasta 31. jaanuaril ja 1. veebruaril. Kohtusaali lasti vaid tema ema ja isa ning mõned lähemad tuttavad. Ülejäänud kohad täitis KGB “valikpublik”. Maja ümber patrullisid Tallinnast kohale tulnud miilitsakursandid. Söögist keeldunud süüalune oli nii nõrk, et kaks miilitsat toetasid teda püstiseismisel ja liikumisel.

Kohtus toideti vägisi. “See oli tõesti masendav pilt. Ka kohtus viidi talle lehtriga putru suhu. Et mitte lasta tal ära surra, oli kohal ka meditsiinipersonal, kes jälgis tervislikku seisundit,” ütles Rask, kes nõudis kaitsealuse õigeksmõistmist. Teisitimõtleja vahistamise pärast avaldasid Nõukogude Liidule survelt Iisrael, USA ja mitu Euroopa riiki.

Kohtuotsus oli leebem, kui süüdistaja Feliks Luiksaar taotles. Raski sõnul ei läinud kohtu-alusele omistatud püstoli Walter number kokku relvaga, mille kohta tehti ekspertiis. “Tulirelva omamine visati seetõttu süüdistusest välja ja ta mõisteti süüdi padrunite omamises,” lausus minister.

Kholmyansky oli veel mõnda aega Tallinnas vangis ja viidi siis Uraali. Vabanedes emigreerus ta õige pea Nõukogude Liidust.

Kannatanu tahab Feliks Luiksaare karistamist

Ephraim Kholmyansky peab lubamatuks, et tema kunagine süüdistaja Võru prokuratuurist Feliks Luiksaar töötab nüüd nõunikuna õiguskantsleri ametkonnas, mis on mõeldud inimõiguste kaitseks.

“Ta peab kindlasti erru minema. Tal pole õigust olla ühiskonna südametunnistus, kui ta on olnud osaline sellises protsessis,” märkis Kholmyansky. Luiksaare minevikule ja praegusele tegevusele peab riigikogu ees andma hinnangu õiguskantsler Allar Jõks.

Õiguskantsleri nõunikuna Lõuna-Eestis ja Ida-Virumaal töötav Luiksaar ütles, et ta on arupärimisest teadlik ja ka oma seisukohad ja nägemuse Jõksile saatnud. “Ootame enne tema vastuse ära,” ei soovinud Luiksaar asja pikemalt kommenteerida.

Ta märkis vaid, et tegutses tollaste seaduste alusel. “Seal ei olnud paragrahve, mis puudutasid Nõukogude-vastast tegevust. Süüdistuses oli relva omamine ja mingi postkasti lõhkumine,” lausus Luiksaar. EPL

Kholmyansky ootab ametlikku kutset

Kui suurt kompensatsiooni peate õiglaseks?

Siin on ilmselt vaja komisjoni, mis lahendaks asja, nii nagu on tavaks teistes riikides. Summat ma ei tahaks nimetada.

Milline riik peaks teie meelest vastutust kandma? See ei juhtunud ju Eesti Vabariigis?

Inimene arreteeriti Eesti territooriumil ning mõisteti kohut kohaliku seaduse järgi. Eelkõige seepärast peab Eesti võtma endale vastutuse. Oleks loogiline, kui Eesti küsib Venemaalt kompensatsiooniks raha.

Kas pöördusite ka Venemaa poole?

Jah, ja nad ei taha mulle vastata. See on absurdne olukord.

Kas teil on kavas Eestisse tulla?

Tahaksin tulla, aga ma ei taha seda teha eraisikuna, vaid pean õigeks, et Eesti mind ametlikult kutsuks. Soovin vaadata oma vanglat ja kartserit, teha pilte ja oma kriminaalasja lugeda. Mõistan, et küsimus polnud Eestis, vaid KGB-s. Aga Eesti on nüüd iseseisev, austusväärne riik ja oleks moraalne ja ilus teha selline Ļest ning anda mingi mõistlik, eelkõige moraalne kompensatsioon. Mul oleks väga meel Eestis rääkida, kuidas ja mis oli. Ehk saan aidata arendada Eesti ja Iisraeli suhteid.

Teil on Iisraelis kõrgel tasemel kontakte?

Mul on igasuguseid kontakte – riigi tasemel ja erakompaniidega.

Kuidas hindate oma advokaati Märt Raski?

Ta tegi suurt asja, oli väga julge ja professionaalne, kes ei kartnud. Sellist kaitsjat oli raske leida. Algul taheti mulle väga raske asi kokku keerata ja teiste hirmutamiseks palju aastaid määrata. Mäletan, et olin kartseris väga raskes seisus ja sinna tuli mees, kes ütles, et hakkab mind kaitsma. Mul on hea meel, et see väärikas inimene on nüüd kõrgel ametipostil.

Anneli Ammas