Eesti elava kommunismilegendi pihtimuste õhtu
Ühes tavalises Moskva-lähedases suvilas oodatakse jaaniõhtul naabreid külla. Kui värav kõrge plangu sees avaneb, võtab jalad nõrgaks – ta tõepoolest tuleb... 78-aastane Karl Vaino, kes 30 aastat hoidis ohjes tervet Nõukogude Eestit.
EESTI PATRIOODID. ”Kui küsitakse, kuidas tervis on, vastan nagu Putin – et ei te jaksa ära oodata.” Vaino käepigistus on tugev, lai selg endiselt sirge, söögiisu hea. Kena näeb välja ka Anna Vaino, kes mehe kõrval on truult käinud üle 60 aasta – alates esimesest kohtumisest kaheksandas klassis.
Eesti keelt mõistab vanapaar paremini, kui esmahetkel välja näitab. Anna peab möönma isegi väikest eesti aktsenti oma pisut peenutsevas, ülimalt korrektses vene keeles. ”Aastakümneid narriti mind keele pärast veidi ebaõiglaselt,” kurdab Vaino. ”Mu eesti keel oli lihtsalt lapsekeel kaugest vanematekodust Tomski oblastis.”
Põhilist Eestis vinduvat etteheidet – sihikindlat venestamist – Vaino otse jutuks ei võta. Küll aga kinnitab, et edutas teadlikult kodu-eestlasi, ehkki NSV Liidu parteiladviku ideeks oli anda kogu vabariik ajupestud Venemaa-eestlaste valitseda.
Ühe praegugi tuntud saarlasest parteikarjeristi olevat Vaino ”Eesti asja nimel” suisa tulest välja päästnud, kui too valuuta-ahnusest hullununa üritas välismaale kalamarja smugeldada. ”Aga kui ma 1948. aastal Tapale tööle läksin, jahmusin, et rahvusvabariigis on sildid venekeelsed. Raudteeülemused alavääristasid eestlastest kolleege, matkisid irooniaga eesti aktsenti. See oli algusest saadik üdini vastik.”
VANA VAEN UNUNEB. Võetakse järjekordsed toostid, taldrikutele kukuvad mahlakad alõkipalad. Vainode perekonnasõber, kelles on aimata kurikuulsa KGB välisluure eruohvitseri, peab vietnamikeelse kõne ja unustab end tõlkida.
Millegipärast lipsab jutt Tartule. ”Näe, Volodja,” naljatab Karl meie peoperemehega, ”Pea on mul halliks läinud – ja seda kõik ainult Tartu pärast.” Naljast kostub läbi tõsine, kurblik alatoon.
Kes keda ja kuidas nõukogude võimu ajal represseeris, on Vaino jaoks valus ja lai teema. ”Kõik, mis toimus KGB liini pidi, jäi minust kaugele. Jah, käisid ohvitserid mulle aru andmas, kütsid mus üles kujutlust, et mina kõike juhin... Nüüd, teiste memuaare lugedes saan aru, et asjad polnudki nii lihtsad.”
Vana mees vaatab verandalt videvikku mattuvatele suvilaonnidele ja tunnistab, et süsteem, mille heaks ta elas, mängis kõigiga topeltmängu, kahtlustas ja tüssas kõiki. ”Mõtlen nüüd, et ka minu eestoas võis olla mõni sekretäri-neiu salamisi KGB palgal.”
Aga viha ei tunne pensionär Genrihhovit ei küüniliste ülemuste ega halliks ajanud sisevaenlaste vastu. Aga siiras inimlik mure paistab puhmas kulmude alt, kui ta küsib, mis neist inimestest saanud on. Ja samamoodi küsib ta, kas parteiseltsimees Johannes Käbin sai ikka ilusti maha maetud, ega inimesed teda takkajärele ei mõnitanud.
MILJARDID EESTILE. ”Ma olen siiralt rõõmus ja uhke Eesti üle. Ainult pole tahtnud seda avalikult välja öelda. Nagunii tõlgendataks minu sõnu silmakirjaliku mõnitamisena.” Seepärast ei anna Vaino ka intervjuusid.
Vanapaar tahab, et Saaremaa valssi lauldaks. Aga kes ei tea sõnu, kes ei pea viisi... ”Oh jah seda kanget õlut ja pikki suitsuangerjaid,” meenutab Vaino.
Üldiselt arvab ta siiski, et teda Eesti ääremail heaks külaliseks ei peetud. ”Ministrid – kus aga käisid – jagasid kortereid ja traktoreid. Ja mõistagi teenisid ohtralt vastukingitusi.”
Ennast näeb Vaino oma elule tagasi vaadates isegi kompartei esimese sekretäri kohal kui puruvaesest Siberi eesti perest välja kasvanud töörügajat. Kui palju tema ajal Nõukogude Eestisse investeeriti, olevat võimatu kokku arvestada. ”No ilmselt ikka tuleks kümnete miljardite dollaritega mõõta...” Sellest ei taha ta tegelikult rääkida, siiralt ei taha. Uhkus kerkib aga häälde omaaegseid NSV Liidu kõrgeimaid keskmisi palku meenutades.
Pitsid tõusevad ja täituvad jälle. Peremees Volodja hakkab vaikselt muret tundma – ei teadnud ju poes käies arvestada, et vanade parteiveteranidega viin nagu kerisele kaob.
KUIDAS KARASTUS ELIIT. Anna mekib Vana Tallinnat ja meenutab, kuidas surmajärgselt peaaegu pühakuks tehtud Raissa Gorbatova tegelikult ülikapriisne naine oli. ”Mina talle Eesti-visiidi ajal saatjaks ei kõlvanud, polevat see tase olnud...” Proua Gorbatovat määrati siis kiiruga putitama Arnold Green. Aga Vainodele jäi superriigi esiperekonnast mõru maitse hinge. ”Ja ega oska öelda, kes neil perekonnas pea oli, kes keda juhtis,” heietab Vaino musta leiba küsides.
Ta räägib venelase moodi, emotsionaalselt ja intensiivselt, aeg-ajalt kaaslasi käevarrest haarates või õlale patsutades. ”Eesti rahvale tuleb soovida, et ta Venemaast ei kaugeneks... või no vähemalt mitte Euroopast. Endasse sumbuda ei tohi.” Seda, et Eesti hiljuti Eurovisiooni lauluvõistluse võitis, pole Vainod meediamüras märganud. ”Nu malatsõ,” vangutab Vaino pead.
Pimedus ajab peale, pensionärid hakkavad minekule asutama. Saadame neid kodukrundini. Perenaine Anna palub ka tuppa astuda. Et vaadaku lahked inimesed, kuidas edukaima liiduvabariigi kauaaegseim juht elab.
Kahe auguga elektripliidike, vaibad seintel, mõned mälestusvaasid akende all. ”Ostetud on siin ainult seinapaneelid, kogu viimistluse tegin ise,” uhkustab Vaino. Teisel korrusel võtab sisseastujad tummaks põhjalik plakatinäitus nappides trikoodes naistest. ”Mõtlesin kah alguses, kui seda üle tänava oma suvila aknast märkasin... et no on alles mees,” tunnistab Volodja salamisi. Vaino enda selgitus on proosaline: ”Tapeedi jaoks polnud raha, aga plakatid olid olemas, lapselaps, diplomaat Jaapanis, saatis. Oh jah, idamaa naised...”
Vanaproua Anna muigab sulnilt: ”Tegelikult on Karl väga truu mees olnud.” Kuldpulmast ju juba kuus aastat möödas...
KAUGE, VAIKNE ETTEHEIDE. Kui Kommunistliku partei keskaparaat Vaino 1988. aastal Eestist ära kutsus, ootas Moskvas mõistagi ”teenete eest” eliitkorter. See on jäänud ainsaks tõeliseks rikkuseks – hea palk ja personaalpension kadusid Jeltsini reformides.
”Toome, Saul, Tõnspoeg, Tamleht (nõukogudeaegne Eesti eliit – toim) – kogu minuaegne eliit on miljoneid kokku ajanud. Huvitav, kas nad vahel mõtlevad, tänu kellele õigel ajal õigesse kohta sattusid?” Kibedal heietusel on aga ka helgem külg: ”Tänane Eesti tõestab teile, et lollpäid ma tööle ei võtnud!”
Enda kohta kinnitab Vaino, et 1000-kroonine vanaduspension rahuldab teda täielikult – laevakompanii või Viru väljaku asemel on tal helge vanaduspõlv. ”Nende jaoks, kes parteist kiiresti suurde ärisse sattusid, on kergenduseks, et mina oma suved siin Moskva taga veedan. Minust jätavad nad alles patud, endist kangelasteod.”
