Taluteatrine Kumalasemesi
Suveteater toob ikka veel üllatusi. Laupäeval lõi kujuteldava eesriide lahti ehtne taluteater Läänemaal Saueaugu talus.
Lisaks varasemate ja tänavusegi suve üllatuspaikadele pakub kultuuriajakirjaniku, teatrikriitiku ja ka teatritegemist proovinud Margus Kasterpalu kodutalu teatriprojekt veel ühe võimaluse. Teater talutares. Täpsemalt öeldes küll romantiliseks teatripaigaks kohandatud Saueaugu talu lehmalaudas, kus laupäeval esietendus rootsi kirjaniku Torgny Lindgreni jutustuse põhjal valminud teatritükk “Kumalasemesi”.
Teatrisuvi aastal 2001 oleks justkui suveteatri lage kompamas: erinevad suveprojektid on omale tänuliku publiku leidnud ja teatritegijaid avastamas uusi mängupaiku. Sestap sigines Saueaugule sõites juba kahtlev eelhoiak: kas Margus Kasterpalu projekt mitte koogile moosi pääle ei määri? Hoopis vastupidi – Kasterpalu taluteater oma terviklikkuses avardas veelgi suveteatri piire. Esimese Eesti Vabariigi aegset talumajapidamist meenutav idüll, ka tänapäeva vajadustest hooliv õlle-, sakusmendi ja maakodulik kempsukompleks ja ikka need õhtuhakul üha tigedamaks muutuvad sääsed.
Eelkõige toetab Lindgreni-Kasterpalu “Kumalasemett” kohavaim. See pole teatritegemise paik, kuhu mitmed sajad automobiilid masse kokku tooks. Taluteatrisse mahub etendust vaatama vaid mõned kümned üle saja vaataja, kellel on õnn osa saada maakodu olemisest üsna mahajäetud paigas. Selles on ehedust, mis tavaks saanud suvekaubast kõvasti erineb. Ehkki jah, paraku ka siin saab õlut ja grillvorsti ning taluäärsel heinamaal torkab silma mingi (vist veinivahendaja) reklaamipalakas. Aga omamoodi maheteatripidamist Saueaugu talus toimuv siiski meenutab.
Teater ise? Margus Kasterpalu oli “Kumalasemett” Eesti oludesse vahendama kutsunud Eesti Draamateatri näitlejad: kahe Põhja-Rootsi kolkas vaenutseva ja surma ootava venna rolli kehastasid Guido Kangur (Olaf), Aleksander Eelmaa (Hagar) ja nende vaenu sleppi juhuslikult päält tõdeva ajaloolase ja vendade leppimist üritavat üksikut naist mängis Maria Klenskaja. Seega, näitlejate mõttes justkui Eesti Draamateatri projekt, aga tegelikult jõudis “Kumalamesi” Saueaugule tänu Margus Kasterpalu entusiasmile ja Tartu Teatrilaborile, mis läinud sügisel Tartu Linnavalitsuse toel tegevust alustas.
Päris esietendusmuljeid jagada ei saa. Sest Margus Kasterpalu oli päev varem kutsunud taluteatri maiust maitsma hulga teatrirahvast, mistap päädib järgnev põgus hinnang vaid eelesietenduse muljetega. Tollel reedeõhtusel “Kumalasemee”; mängimises pidutses eelkõige kohavaim: laesarikad, mille vahelt ka õhtupäike veel lämmatavat kuumust hõõgas; kellele juba museaalne, kellele veel omane taluinterjöör – kitsukesed puuvoodid, tõukekelk, vana suur plekkvann jne; mõnusalt kipakad “vaatajaistmed”; ja ikka see iseeneseks olemise mõnu. Kokkutulemise ja ühe paiga avastamise nauding.
Margus Kasterpalu sellesuvine teater eeldabki pigem ehedast olemisest osasaamist ja vähem puhast teatrit. Seda teatrivaimu on Draamateatri näitlejad ühes erilisemas suveteatri-projektis ilmselt alles leidmas.
Eelesietendusel, mil põhiliselt teatraalidest ja sõpradest koosneva publiku juuresolekul imet ei sündinud. Vähemalt esimeses vaatuses olid näitlejad alles oma rollipiire kompamas, mistõttu põnevaks partnerisuhteks jäi vähe ruumi. Ka näis tol eelesietendusel lavastust kammitsevat akadeemilise teatri kramp. Maamiljöö ehedusse olid näitlejad alles sulandumas. Eriti teatraalselt (ka pisut formaalselt) mõjus Maria Klenskaja kirjanik, kelle suhet kahte vennakesse oli veel raske tabada.
Aga nagu Kasterpalu ette lubas, on tegu helge teatriga. Mis sest, et Torgny Lindgreni loos vennad Hagar ja Olof alles lõplikus vaikuses jälle kokku saavad. Selle suve erilisim teatriprojekt väärib kogemist.
