Pärast esimest tekstiilikunsti suurnäitust “Visioonid” 1997. aastal koondus rühm kunstnikke, kes piiritlesid end gobeläänitehnikaga (eesti keeles põimevaip, mis siiski tehniliselt ei tähenda päris sama).

ERI PÕLVKONDADE KUNSTNIKUD. Rühma liidrikohale asus Peeter Kuutma. Eks ole ju ka vendade Gobelin’ide manufaktuuri asutanud mehed ja kangakudumine kuulus veel möödunud sajandil Lääne-Euroopas nn meeste tööde hulka.

Rühmituse “Vaba tahe” ülejäänud 11 liiget on siiski naiskunstnikud eri põlvkondadest. Kõige auväärsem on neist Lea Walter. Ka Maasike Maasik, Helen Kauksi, Kaire Tali ja Heli Kelt on professionaalsed tekstiilikunstnikud. Kersti Pukk on veel teise vaibakunstnike rühmituse “Ruuduvaip” kutsutud liige.

Kuigi vaibal on mitmeid sarnaseid omadusi pildiga (maaliga) – värv, seos ruumiga, on ta erinev meedium. Gobelään valmib väga pika aja kestel ja eeldab kunstnikult visadust ja teistsugust sisseelamist. Improvisatsioon ei kuulu selle kunstiliigi juurde. Pühendumus piirneb religioosse tunnetusega, nii võibki Maasike Maasiku (kes on teinud ka Haapsalu lossikiriku tekstiilid) ja Kadi Pajupuu (puulaastudest põimitud vaiba nimi “Võta ja joo” on laen liturgiast) töid siduda kristliku temaatikaga.

UNIKAALNE ENESEVÄLJENDUS. Nagu üks õige programmiline rühmitus, piiritleb ”Vaba tahe” end üsna rangelt ja seetõttu on näituse plakatil ka nende kunstnike nimed, kes parajasti ei esine. Kertu Sillaste jäi näitusest kõrvale, aga Lea Walteri vaip leidis näitusel omaniku.

Noored tekstiilikunstnikud Siiri Minka, Mari Haavel ja Riste Laasberg ei pelga traditsiooni kammitsaid ega töömahtu, sidudes end gobelääni kui kunstiliigiga. Käsitööd ja naturaalseid materjale (villa pehmus, teostuse korrektsus, aga mitte masinlikkus) hindab kõrgelt turumajanduse karussell, siiski ei püüta mitte alati kaht jänest korraga, sest vaibakunst võimaldab mitte üksnes ilu, vaid ka unikaalset eneseväljendust.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena