Tugiõpilane aitab tõrjutuid ja kiusatavaid
Kolmandat sügist kooliaasta alguses väljakuulutatav koolirahu saab alguse 1. septembril Tartu raekoja platsil.
Varem on Helle Meri kuulutanud koolirahu välja 1999 Tallinna raekoja platsil ja 2000 Linnateatri augus. Eesti Noorsootöökeskuse projektijuhi Aili Praksi sõnul on koolirahu põhisõnumiks: koolis peab olema kõigil lastel võimalik õppida rahumeelselt, töökalt ja rõõmsalt.
“Suhted, kooliõhkkond, omavaheline läbisaamine, laste väärtushinnangud on sama tähtsad kui akadeemiline õppimine,” selgitas Praks.
Ülemöödunud aastal keskendus koolirahuliikumine suhtlemisprobleemide ületamisele, vägivalla ja tõrjutuse äratundmisele ning -hoidmisele, mullu uimastiennetusele kaaslaste seas. Eesoleval õppeaastal jätkuvad mõlemad suunad.
LEVITAB HEAD TUJU. Eesti koolirahule eeskujuks olnud Soomes on koolirahu põimunud tugiõpilaste tegevusega. Meil tegutsevad tugiõpilased praegu vähemalt 52 koolis.
“Meie hoiame põhiliselt väiksematel silma peal, jälgime nende probleeme. Möödunud aastal käisime neljandale klassile vägivallast rääkimas. Selle klassi õpetaja ütles pärast, et laste omavahelised suhted paranesid märgatavalt,” räägivad Mustamäe Gümnaasiumi 12. klassi õpilased Külli Urvik ja Riina Aume. 10. klassi tüdruk Marit Veeber lisab, et varasematel aastatel on tugiõpilased nende koolis suutnud lahendada ka päris tõsiseid konflikte vanema astme õpilaste seas.
Tüdrukute meelest on lahe koolituses käia ja suhtlemist õppida. “See on hobi ja vaheldus, mitte niivõrd kohustus,” ütlevad nad.
Tugiõpilaseks saadakse alates 7. klassist. Ta on kaaslaste hulgas positiivne kuju, kes levitab enda ümber head tuju ja rõõmsameelsust. Ta paneb tähele, kui keegi on tõrjutud või kedagi kiusatakse ning püüab talle sõbraks olla või kiusamist takistada. Nii tõrjutud lapsega suhtlemine kui ka koolivägivalla tõkestamine nõuavad julgust ja oskust probleeme lahendada. “Aga üsna sageli juhtub, et kui tugiõpilane hakkab tõrjutud lapsega suhtlema, avastavad teisedki, et ohhoo, see on päris vahva laps!” kinnitab Aili Praks.
Audru keskkooli emakeeleõpetaja Sirje Järvet usub, et sellel liikumisel on kindlasti tulevikku. “Meie koolis on olnud tugiõpilased juba 4-5 aastat ja võitnud on kõik klassid, kus seda koolitust saanud lapsed õpivad. Nad oskavad märgata abivajajat ning juba oma kohalolekuga mõjutavad klassi mikrokliimat.” Samas lisab õpetaja, et tugiõpilane ei saa asendada koolipsühholoogi, sest ta on ikkagi ise ka laps. “Vahel juhtub, et alguses läheb kõik hästi, aga murdeiga on murdeiga ja raske õpilane libiseb ikkagi valele teele,” meenutab ta ka ebaõnnestumisi.
KUIDAS ÖELDA EI. Möödunud aastal alustatud uimastiennetusprogramm on saanud metoodilist tuge Soomest. Selle kohaselt viivad vanemad õpilased läbi kolm aastat järjest kuus tundi samade laste juures vastavalt 4., 5. ja 6. klassis. Nad ei räägigi uimastitest, pigem sellest, kui vahva on elu ja kuidas öelda ei asjadele, mis ei meeldi või on pahad. Juhendajaõpetaja teeb samal ajal tööd ka lastevanematega. Mõnes koolis on vanemad väga hästi kaasa tulnud, aga Aili Praksi sõnul on siiski üksikuid koole, kus vanemad ütlevad: kutsuge meid siis, kui on midagi asjalikku öelda, meil on muudki teha kui mängida ja jututubades osaleda.
Aili Praks kinnitas, et tugiõpilaste tegevus ei ole levinud sugugi ainult Soomes, vaid üle Euroopa või kaugemalgi. Selle aluseks on põhimõte “samaväärne aitab”. Õpilaste puhul tähendab see omaealise toetust, kuid sama meetodiga saavad üksteist aidata puuetega inimesed, seda kasutatakse näiteks Soome sõjaväes dedovtina ärahoidmiseks või Saksamaal prostituutide nõustamiseks.
