Töötajad hädas psühhoterroriga
##Kui te töötaksite mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis, saaksite kiusaja kaevata kohtusse, Eestis vastav seadusandlus puudub.
“Meie inimesed ei pea psüühilist vägivalda probleemiks, sest Eestis ollakse harjunud ebaviisaka käitumisega,” ütles TTÜ töökeskkonna ja ohutuse õppetooli uurija Virve Siirak. “Kuid mitmete nähtuste eest, mida Eestis peetakse enesestmõistetavaks, on Euroopa Liidus ette nähtud karistused.”
Mida arenenum riik, mida suurem materiaalne heaolu, seda rohkem tuleb ette psüühilist töövägivalda. Soomes näiteks kannatas ähvarduste all 1997. aastal 2,7 protsenti riigi töötajatest, aastal 2000 oli neid 3,7. Tõusvat joont märgitakse kõigis arenenud riikides. Võiks ju öelda, et kiusaja ning kiusatava omavaheline asi, kui uurijad poleks aasta lõpus Manchesteris toimunud rahvusvahelisel töö-ohutuskonverentsil tulnud lagedale tõdemusega: igasugune psüühiline vägivald kisub alla tööviljakuse, -kvaliteedi ja kokkuvõttes ettevõtte kasumi.
Kes vägivallatseb? Vägivallatseja on reeglina inimene, kes ei suuda ega oska midagi asjalikku teha ning vastutada. Nii käib ta mööda kontorit, peatub ühe ja teise juures, räägib taga töötajat, kes teda häirib, tutvustasid konverentsil uuringut “Violence at Work” Suurbritannia töökeskkonna spetsialistid.
Kui kiusaja töötab juhtumisi juhina, seisneb tema “juhtimis-stiil” intriigide punumises, nuhkimises ja endast võimekamate töötajate väljasöömises. Kiusaja ei arvesta ülemuste ega kehtiva korraga, talle ei saa mingi valemiga selgeks teha, et ta käitub näotult. Kurvem veel: tal pole reeglina aimugi, et on olemas teisi arvestavaid käitumisviise.
Vägivalla ohvril on mõni nõrk koht, mille kallal hambaid teritada. Reeglina ei lase “nõrk koht” tal päevapealt lahkuda – ohver on perekonna ainus leivateenija, peab toetama lapsi või kedagi hooldama, on üksik, hoolib väga oma tööst, tal on väga arenenud süü- või kohusetunne, ta ei leiaks oma erialal uut töökohta. Väga haavatavad on äsja kaotuse üle elanud inimesed, vägivallatseja tunneb selle ära kaugelt. Õnnetuseks on ohver lihtsalt valel ajal vales kohas.
Mis toimub? Vägivallatseja rünnak ühe ja sama inimese vastu võib kesta aastaid (kui viimane nii kaua vastu peab). Kui ohver püüab end kaitsta, näiteks nõuab, et teda ei laimataks, kirjeldab vägivallatseja olukorda hoopis vastupidiselt. Enamasti kasutab ta selleks ka oma isiklikku võlu. Ta oskab imetlusväärselt kolleege konflikti ajada, inimesed usuvad täielikult tema pahatahtlikke jutte. Firma personaliosakond on sarmika intrigeerija poolt enamasti nii petetud, et vallandab hoopis ohvri.
Kui ohver on töökohalt ära aetud, siis 2-14 päeva jooksul valitakse välja uus ning kogu tsük-kel algab otsast peale. Vaimsed vägivallatsejad lihtsalt ei saa elada ilma rünnakuobjektita, kellele esitada süüdistusi küündimatuses ja ebakompetentsuses, mis on tegelikult tema enda puuduste peegeldus. Isegi kui tööandjad saavad aru, et oldi minevikus vale inimese poolel, ei soovi nad seda meeleldi tunnistada.
Uurijad on täheldanud, et kergemini satuvad vägivalla ohvriks töötajad, kes kolleegidega iga päev kokku ei puutu, kes tunnevad hirmu koondamise ees või kelle töökoormus on väga suur.
Vaata lisaks:
http://www.successunlimited.co.uk; ”Violence at Work”, London 2001;
“Psüühiline vägivald tööl kui Eestis veel teadvustamata probleem”, Virve Siirak, TTÜ.
