Kui mu nimi oleks Saulus, siis vastaksin, et jalutasin Damaskuse teel. Kui ma oleksin Juhan Smuul, siis vastaksin, et mu süda valutas, seepärast läks aega. Õige vastus on ilmselt midagi muud. Olles välismaal õppinud ja ikka veel Eestisse uskudes, tean, et ainuke koht, kus Eesti käsitööringides tehakse midagi televisioonisarnast, on ETV. Andekaid inimesi on mujalgi, kuid terviklikku struktuuri mitte. Ja lõpuks on ETV-s suurim kontsentratsioon inimesi, keda austan ja armastan.

Millised tingimused esitasite ringhäälingunõukogule tööle asumiseks?

Siin ei ole midagi originaalset - omanikupoolse huvi. Kui saabuva aasta riigieelarve seaduse heakskiitmise hetkeks ei ole vastu võetud sõltumatut rahastamist reguleerivat seadust, siis ei ole vahet, kas televisiooni juhin

mina või minu kadunud vanaema. Samuti luba juba sel aastal läbi viia personali- ja organisatsioonireform,

mida pean hädavajalikuks, kuid mis paratamatult toob kaasa suuri sotsiaalseid pingeid. Erameediale saab aga see eetika proovikiviks. Kas nad suudavad mitte kritiseerida samu efektiivsusprintsiipe, mida nad ise rakendavad. Ma kardan, et ei suuda.

Millised suure vaatajahuviga saated tahate kindlasti alles jätta?

Sooviksin igasuguseid saateid alles jätta, aga see aasta, nagu te isegi teate, tuleb ETV-le ilmselt kõige mustem aasta, sest sügise programm on rahapuudusest väga üheülbaline. Seega ei sõltu minu suvast sügisel näiteks “Õnne 13” ajutine katkestamine. Me teeme saateid täpselt nii palju, kui meil raha on. See on ju loogiline. Meie peatähelepanu on suunatud jaanuari 2003, et siis uue hooga ja uute saadetega alustada. Usun väga, et nende saadete hulgas on “Õnne 13”, “Pealtnägija” ja “Pehmed ja karvased”. Teiste saadete saatuse otsustab aga mai lõpus meie programminõukogu.

Kuid kindlasti on ju uusi saateid, mida tingimata tahate ekraanile tuua. Millised need on?

Seda võib väga lihtsalt lugeda ETV arengukavast. Need on lastesaated iga päev kell 19.00. Analüüsivat ajakirjandust. Nii palju lavastuslikke saateid, kui meie rahakott kannatab, sest see on tublisti kallim kui senine

meelelahutus. Lõpuks ka tõsisemat dokumentaalsaateid Eesti elust. Eelkõige tahaks aga teha saateid, millel on pikk eetriväärtus. Täna täidab meie eetrit peamiselt odav päevakajaline programm, mis 5 aasta pärast ei ütle vaatajale enam kuigi palju. “Mõmmi ja aabitsat” või “Siin me oleme” vaatame aga ka aastakümneid hiljem. ETV teeb veel mõnda aega niinimetatud kompromissprogrammi, kuna ühe kanali ette ei mahu ära väga erinevad sihtgrupid. See ongi see, mis meid eristab näiteks põhjamaadest, kus erinevatel rahvustelevisiooni kanalitel on erinev ja teineteist täiendav programmifilosoofia.

On teil juba kokkuleppeid uute inimeste ja ka vanade tegijate, näiteks Reet Oja, Urmas Oti, Maire Aunaste või Andres Raidi ETV ekraanile tagasi toomise kohta?

Mul kahjuks kokkuleppeid ei ole, kuid eelkõige sooviksin leida uusi andeid, sest vanade legendide kõrvale meil võrdväärset vahetust panna ei olegi. Seepärast on ka koolitusel tähtis osakaal. Ühtegi mainitutest ma ei välista, kuid eelkõige sõltub see projektidest. Kolm mainitud neljast on meile ka ära öelnud ja neljandat me tegelikult ei taha, sest iga inimene võib vaikselt maha käia. ETV ei pea olema kodu närbuvatele staaridele, keda vaatajad avalikult kiruvad.

Teie visioon ETV lähitulevikust?

Nagu öeldud tuleb käesolev aasta ärev ja mitte palju rõõmusõnumeid toov. Teeme ettevalmistusi 2003. aastaks, kuna kogu televisiooni plaanitakse alati vähemalt pool aastat ette. Laseme sammhaaval töösse uue kontseptsiooni, milles üheks mõõdetava eesmärgi näiteks on soov olla vaadatuim kanal ühtaegu laste ja kõrgharidusega vaatajate hulgas. Viime läbi sisekommunikatsiooni kampaania ja selgitame, millist organisatsioonikultuuri me väärtustame. Kes seda ei soovi, lahkuvad.

Tellime Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedrilt või mõnest muust (ülikoolist) regulaarse tasakaalustatuse raporti ja algatame igaaastase meediaarengu konverentsi. Arendame muusika ja filmiprojekte, mille arendusfaas toimuks ETV-s ja tootmine koostöös erinevate fondidega.

Hetkel võib lühidalt öelda, et pärast osalt valulisi reforme on vähemalt teoreetiliselt järgmisel aastal võimalik tunneli lõpus valgust näha. Loomulikult on see võimalik ainult siis, kui ETV arengukavale leitakse vastav rahastamine.

Kas on kavas muuta ka neid kummalisi, ETV töötajate sõnul neid ahistavaid töölepinguid?

Mulle on erameedia ajakirjanikud saladuskatte all tunnistanud, et põhimõtteliselt töötavad nad samades tingimustes juba mõnda aega. Küsimus on eelkõike soovis oma kolleege ja organisatsiooni austada. ETV väärtustab meeskonnatööd ja ka üksikisiku tasandil tööeesmärkide saavutamist. Need, kellel ei ole nende väärtusega mingeid probleeme ei pea paljuks ka samade mängureeglite kinnitamist töölepinguga. Kõrvuti maailmatasemel annete ja uskumatu fanatismiga olen ma ETV-s näinud ka lohakat ja laiska töökultuuri.

Organisatsiooni sees soovin ma üle kõige oma inimestele hakata head tulemuspalka maksma, aga ma ei tahaks seda teha ei nõukogude- ega ka varakapitalismi aegsete töömeetodite eest.

Kas toetate Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni liitmist ning oled valmis liidetava asutuse juhiks saama?

Eesti Raadiol ja Eesti Televisioonil on juba täna ühised huvid, mida arengukavade raames üritame ühiselt lahendada. Me oleme kavandanud liitumise analüüsi järgmisse aastasse, et aru saada selle majanduslikust mõjust. Meie töö spetsiifikat arvestades ei ole aga turunduse ja fonogrammide haldamise väliselt olulisi liitmise argumente. Ma usun, et ühiseid projekte teeme me niigi iga päev aina enam. Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni ühendamine on avaliku-sektori kultuuriinstitutsioonide arendamisel väga lühinägelik samm. Kogu maailm on juba mõnda aega kaks sammu edasi astunud. Kõige tugevam meediaorganisatsiooni mudel on sünergeetiline meediagrupp. Tahan öelda, et raadio ja televisiooni ühendamine on populistlik trikk, millega aetakse rahvale puru silma. Kui avalik sektor soovib tegelikku efektiivsust taga ajada, siis tuleb tunduvalt tõsisemalt analüüsida kaasaegsete edukate meediaorganisatsioonide strateegiaid.